Kui ma järgmisel õhtul tulin, võttis mind vastu seesama uus ettekandja.
„Mispärast te kohvitassi tagurpidi pöörasite?“
„Teate, ma arvasin, et, ehkki teil on kogu aeg väga kiire, lähete te ikkagi kööki, toote supitaldriku ja siis libistate a a e e e g l a s e l t ja väga ettevaatlikult tassi üle laua serva…“
„Ma t e g i n g i nii,“ kurtis ta, „kuid seal ei olnud ju vett!“
Mu üleannetuste krooniks oli juhtum korporatsioonis. Ühel hommikul ärkasin väga vara üles, umbes viie paiku, ega suutnud enam uinuda. Läksin trepist alla ja märkasin, et käsipuule oli riputatud sildid kirjaga „UKS! UKS! KES VARASTAS UKSE?“ Ma nägin, et keegi oli võtnud toaukse hingedelt ja selle asemele pannud sildi palvega „PALUN SULGEGE UKS!“, mis tavaliselt rippus just sel puuduval uksel.
Taipasin otsemaid, milles asi. Selles toas elas poiss nimega Peter Bernays ja veel mõned poisid, kes töötasid kõvasti ja vajasid kogu aeg vaikust. Kui sa sattusid nende tuppa midagi otsima või küsima, kuidas üht või teist probleemi lahendada, siis toast väljumisel kuulsid alati nende poiste hüüatust: „Palun sulge uks!“
Kahtlemata oli kellelgi sellest villand saanud ja ta võttis ukse ära. Sel toal oli kaks ust ja mul tuli mõte: võtsin teise ukse samuti hingedelt maha, viisin selle trepist alla ja peitsin keldris kütteõli mahuti taha. Siis läksin vaikselt trepist üles ja heitsin magama.
Hiljem teesklesin, et ärkasin hilja. Teised poisid sagisid ärevalt ringi. Peter ja ta sõbrad olid endast väljas: mõlemad toauksed on puudu, nemad aga peavad õppima, bla-bla-bla-bla. Kui ma trepist alla tulin, küsisid nad: „Feynman! Kas sina võtsid uksed ära?“
„Jah, muidugi!“ ütlesin mina. „Ma võtsin ühe ukse. Vaadake, mu sõrmenukid on kriimustatud, kuna läksin nendega seina vastu, kui tassisin ust keldrisse.“
Minu vastus ei rahuldanud neid, õigupoolest nad ei uskunud mind.
Tüübid, kes olid ära viinud esimese ukse, olid jätnud nii palju juhtlõngu – näiteks käekiri siltidel –, et nemad leiti õige pea üles. Minu idee seisnes selles, et kui esimese ukse varastajad on üles leitud, siis peaksid kõik arvama, et nemad varastasid ka teise. Täpselt nii see ka läks: nad said põhjalikult kolki ja neid piinati mitmeti, kuni nad lõpuks suutsid pinnijaid veenda, et nad siiski võtsid ainult ühe ukse, nii uskumatu kui see ka ei ole.
Ma vaatasin seda kõike pealt ja olin rõõmus.
Teine uks jäi kadunuks terveks nädalaks ja selle leidmine muutus üha olulisemaks poiste jaoks, kes üritasid ukseta toas õppida.
Lõpuks, et probleem siiski ära lahendada, ütles korporatsiooni president lõunalauas: „Meil tuleb see juhtum teise uksega selgeks teha. Minul ei ole õnnestunud lahendust leida, nii ma siis palun teilt ettepanekuid, kuidas asi joonde ajada, kuna Peter ja teised poisid tahavad õppida.“
Tehti mitmesuguseid ettepanekuid.
Natukese aja pärast tõusin mina ja tegin ka ettepaneku. „Hästi,“ ütlesin ma sarkastiliselt, „kes sa ka poleks, kes sa ukse varastasid, sa oled imeteldav. Sa oled nii n u t i k a s! Me ei suuda ära arvata, k e s sa oled, seega peaksid olema midagi supergeeniuse taolist. Sa ei pea meile ütlema, kes sa oled, me tahame lihtsalt teada, kus see uks on. Nii et kui sa jätaksid kuhugi teate ukse asukoha kohta, siis me austame sind ja mööname i g a v e s t i, et sa oled imeline, et oled nii t a r k, et sul õnnestus teine uks ära võtta, ilma et meist keegi oleks võimeline ära arvama, kes sa oled. Kuid, jumala pärast, jäta kuhugi teade ja me oleme sulle igavesti tänulikud.“
Järgmine poiss tegi oma ettepaneku: „Mul on teine mõte. Ma arvan, et sina, korporatsiooni president, peaksid võtma igalt liikmelt eraldi korporatsiooni nimel ausõna selle kohta, kas ta võttis ukse või ei.“
President vastas: „See on v ä g a hea mõte. Ausõna korporatsiooni nimel!“ Nii ta siis käis ümber laua ja küsis ükshaaval igaühelt: „Jack, kas s i n a võtsid ukse?“
„Ei, mina ei võtnud ust.“
„Tim, kas s i n a võtsid ukse?“
„Ei, mina ei võtnud ust.“
„Maurice. Kas s i n a võtsid ukse?“
„Ei, mina ei võtnud ust.“
„Feynman, kas s i n a võtsid ukse?“
„Jah, m i n a võtsin ukse.“
„Lõpeta see, Feynman, asi on t õ s i n e! Sam! Kas s i n a võtsid ukse…“ – ja ta käis kogu ringi lõpuni. Kõik olid v a p u s t a t u d. Korporatsioonis peab olema reetur, kes ei pea lugu vennaskonna ausõnast!
Samal õhtul jätsin ma sedeli väikese pildiga kütteõli mahutist ja sellele nõjatuvast uksest ning järgmisel päeval leidsid nad ukse ja panid selle ette.
Mõni aeg hiljem tunnistasin ukse ärandamise üles ja kõik süüdistasid mind valetamises. Nad ei suutnud meenutada, mida olin öelnud. Kõik, mis neile meelde jäi, oli see, et mitte keegi ei tunnistanud ukse äraviimist üles. Mõte oli neile meelde jäänud, kuid sõnad mitte.
Inimesed arvavad sageli, et ma olen kelm, kuid tavaliselt olen ma aus. Teatud kindlal viisil – selliselt, et mind sageli ei usuta!
____________
* Bernoulli võrrand seob voolava vedeliku rõhu, voolu kiiruse ja asendi potentsiaalse energia ning kirjeldab energia tasakaalu voolava vedeliku joas. (Toim.)
Kas ladina või itaalia keel?
Brooklynis oli üks itaalia raadiojaam, mida olin poisipõlves kogu aeg kuulama harjunud. Mulle MEELdis, kui LAINjad HELid mind haarasid, justkui oleksin ookeanis ja lained pole väga kõrged. Olin harjunud istuma ja laskma end veega üle ujutada, KAUnis iTAAlia KEEles. Itaalia programmides olid alati mõned perekondlikud stseenid, kus ema ja isa arutlesid ja pidasid sõnasõda:
Kõrge hääl: „ Nio teco TIEto capeto TUtto…“
Vali, madal hääl: „ DRO tone pala Tutto!!“ (laks käega).
See oli suurepärane! Ma õppisin jäljendama kõiki neid emotsioone: ma võisin nutta, võisin naerda – kõike seda. Itaalia keel on imekena.
New Yorgis elas meie kodu ümbruses palju itaallasi. Ükskord, kui sõitsin jalgrattaga, ärritus minu peale üks itaalia autojuht, ta upitas end autoaknast välja ja karjus žestikuleerides midagi taolist: „ Me aRRUcha LAMpe etta TIche! “
Ma tundsin ennast halvasti. Mida ta mulle ütles? Kuidas ma peaksin vastama?
Küsisin ühelt itaallasest sõbralt koolis, ta vastas: „Ütle nii „ A te! A te!“ – mis tähendab: „Sama sulle! Sama sulle!““
Ma leidsin, et see on suurepärane idee. Hüüan vastu „ A te! A te! “, ise muidugi žestikuleerides. Sedamööda, kuidas mu enesekindlus kasvas, arendasin oma võimeid edasi. Sõidaksin rattaga ja keegi naine sõidaks autoga ja jääks mu teele; siis hüüaksin: „ PUzzia a la maLOche!“ – ja ta tõmbub eemale! Mingi hirmus itaalia poiss needis teda hirmsat moodi!
Ei olnud lihtne tabada, et see on võlts itaalia keel. Ükskord Princetonis sõitsin oma jalgrattal Palmeri laboratooriumi parkimisplatsile ja keegi jäi mulle ette. Mu reaktsioon oli juba sisseharjunud: viipasin talle, „ oREzze caBONca MIche!“, ja lõin käsi kokku.
Ja eemal, teisel pool pikka muruplatsi, tegeles itaalia aednik istutustööga. Ta peatus, lehvitas mulle ja hõikas rõõmsalt: „ Rezza ma Lia!“
Ma hüüdsin vastu: „ RONte BALta! “, tervitades teda samuti. Tema ei saanud aru, et mina ei saanud aru ning mina ei saanud aru, mida ta ütles ja tema ei saanud aru, mida