Ühel päeval sain telefonikõne: „Härra, kas teie olete Richard Feynman?“
„Jah.“
„Ma räägin hotellist. Meil on siin raadio katki, mida tahaksime parandada lasta? Oleme kuulnud, et teie oleksite võimeline seda tegema.“
„Kuid ma olen ju ainult üks väike poiss,“ ütlesin ma, „ma ei tea, kuidas…“
„Jah, me teame, kuid tahaksime, et te siiski kohale tulete.“
See oli hotell, mida juhatas minu tädi, kuid mina seda siis ei teadnud. Ma läksin sinna – ja nad räägivad seda siiamaani – suure kruvikeerajaga tagataskus. Nojah, ma olin väike, nii et m i s t a h e s kruvikeeraja näis minu tagataskus suurena.
Läksin raadio juurde ja üritasin seda parandada. Ma ei teadnud, mida ma teen, kuid seal oli ka üks hotelli töömees. Kas märkas tema või märkasin mina esimesena rikkis nuppu reostaadil – sellel, mis reguleerib helitugevust –, mis ei pööranud võlli. Ta käis ära, viilis midagi ja parandas selle ära, nii et raadio töötas jälle.
Järgmine raadio, mida parandada proovisin, ei töötanud üldse. See oli aga lihtne juhtum, kuna raadio ei olnud korralikult pistikupessa ühendatud. Sedamööda, kuidas parandustööd muutusid enam ja enam keerukamaks, muutusin mina üha paremaks. Ning vilunumaks. Ma ostsin endale New Yorgist milliampermeetri ja ehitasin selle ümber voltmeetriks, millel oli mitmesuguseid mõõteskaalasid; selleks kasutasin väga peene vasktraadi sobivalt väljamõõdetud (ise arvutasin) tükke. See ei olnud küll väga täpne mõõteriist, kuid piisavalt hea ütlemaks, kas erinevad ahelad neis raadioskeemides on laias laastus korras või mitte.
Peamine põhjus, miks inimesed mind palkasid, oli majanduskriis. Neil ei olnud küllalt raha raadiote parandamiseks ja nad olid kuulnud poisikesest, kes tegi seda vähema eest. Nii ma siis ronisin mööda katuseid, et antenne parandada ja tegin kõiksugu sarnast tööd. Sain rea õppetunde kasvavast keerukusest. Lõpuks sain tööd alalisvoolu-toiteplokkide konverteerimisel vahelduvvoolu-plokkideks. Väga raske oli selle töö juures hoida võrgumüra süsteemi sisenemast ja ma ei teinud seda päris õigesti. Ma oleks pidanud müra ära lõikama, kuid siis ma ei osanud paremini.
Üks töö oli tõepoolest sensatsiooniline. Töötasin ühe trükkali juures ja üks mees, kes teda tundis, teadis, et ma tahan saada tööd raadiote parandamise alal. Ta saatis mingi tüübi, kes mind trükkali juurest kaasa võtaks. See mees oli ilmselt vaene – tema auto oli täielik vrakk – ja me läksime tema juurde koju, mis asus vaesemas linnaosas. Tee peal küsisin: „Mis selle raadioga lahti on?“
Ta vastas: „Kui ma panen raadio käima, siis teeb see müra, mis mõne aja pärast lakkab ja kõik on korras, kuid mulle see alguse müra ei meeldi.“
Ma mõtlesin endamisi: „Pagana päralt! Kui tal ei ole raha, siis kannatagu see väike müra natuke aega ära.“
Kogu tee tema koju küsis ta küsimusi nagu: „Kas sa tead midagi raadiotest? Kuidas sa tead – sa oled ju alles väike poiss!“
Ta tegi mind igati maha ja ma mõtlesin: „Mis tal viga on? Mis siis, kui su raadio veidi müra teeb.“
Kohale jõudes läksin raadio juurde ja lülitasin selle sisse. Veidi müra? T a e v a s h o i d k u! Polnud mingi ime, et vaene mees ei suutnud seda välja kannatada. Sisselülitamisel algas mürin ja värin – VUHH PUHH PUHH PUHH – k o h u t a v lärm. Siis see muutus vaiksemaks ja lõpuks mängis raadio korralikult. Hakkasin mõtlema: „Kuidas saab nii juhtuda?“
Ma hakkasin edasi-tagasi kõndima, ise mõeldes. Sain aru, et üks põhjus võib olla, et raadiolambid soojenevad üles vales järjekorras – see tähendab, et võimendi on juba soe, lambid on valmis soojenema, kuid miski ei toida neid. Või on seal mingi tagasiside. Või midagi on lahti skeemi algusosaga – kõrgsagedusega – ja seepärast teeb see palju müra, püüdes midagi kinni. Ja kui sagedus on lõpuks õige ning kogu skeemi pinge on ühtlustunud, siis laabub kõik.
Mees küsis: „Mida sa teed? Sa tulid raadiot parandama, aga ainult käid edasi-tagasi!“
Ütlesin: „Ma mõtlen!“ Ja siis endamisi: „Olgu, võta kõik lambid välja ja muuda nende järjekorda skeemis.“ (Siis kasutati paljudes raadiotes samu lampe erinevates astmetes.) Niisiis tõstsingi ma kõik lambid ringi, panin seejärel raadio mängima ja see oli vagur kui lammas: soojenes vaikselt ja siis mängis laitmatult – ei mingit lärmi.
Kui keegi on sinusse halvasti suhtunud ja siis sa teed midagi niisugust, nagu mina just äsja tegin, siis harilikult muudab ta oma käitumist sada protsenti, just nagu eelneva kompensatsiooniks. Ta andis mulle edaspidi veel töid ja rääkis igaühele, milline määratu geenius ma olen: „Ta parandab raadioid m õ t l e m i s e g a!“ Idee mõtlemisest raadioite parandamisel – et üks väike poiss jääb seisma, mõtleb ja nuputab välja lahenduse –, ta ei oleks iial arvanud, et see on võimalik.
Noil päevil olid raadioskeemidest palju lihtsam aru saada, kuna kõik oli nähtaval. Kui olid raadio lahti võtnud (probleemiks oli vaid õigete kruvide leidmine), võisid näha, et see on takisti, too on kondensaator, siin on see ja seal on too, kõik oli märgistatud. Kui näiteks kondensaatorilt oli vaha tilkunud, siis oli see üle kuumenenud ja sa võisid öelda, et kondensaator on läbi põlenud. Kui ühel takistil oli söekiht peal, siis teadsid, et viga on seal. Kui sa aga ei suutnud palja vaatlemisega viga tuvastada, siis võisid kasutada voltmeetrit, et näha, kust vool läbi tuli. Raadiod ei olnud oma ehituse ja skeemide poolest keerulised. Skeemis oli pinge tavaliselt poolteist või kaks volti, lampide elektroodidel – sada või kakssada volti alalispinget. Seega ei olnud mul raske raadiot parandada, kui mõistsin, mis seal sees toimus ja märkasin, kui miski ei töötanud õigesti ning tegin selle korda.
Mõnikord võttis see üsna palju aega. Ma mäletan üht konkreetset juhtu, kui mul kulus terve õhtu, et üles leida läbipõlenud takisti, kuna see ei olnud silmaga nähtav. See juhtus olema mu ema sõbranna juures, nii et mul o l i piisavalt aega – mitte kedagi ei olnud mu selja taga küsimas: „Mida sa seal teed?“ Selle asemel küsiti: „Kas sa tahaksid piima või kooki?“ Lõpuks parandasin raadio ära, kuna olin – ja olen siiani – väga järjekindel. Kui sattusin keerulise juhtumi peale, ei suutnud ma seda käest panna. Kui ema sõbranna oleks öelnud: „Mis sellest ikka, siin on ju liiga palju tööd,“ siis oleksin endast välja läinud. Ma tahtsin selle neetud probleemi ära lahendada. Ma ei saanud seda jätta pärast seda, kui olin juba nii palju teada saanud. Ma pidin jätkama, et lõplikult teada saada, milles ikkagi viga on.
Tung lahendada mõistatusi. See seletab mu soovi dešifreerida maiade hieroglüüfe ja püüda avada seife. Mäletan, et keskkoolis tuli mõni poiss esimesel tunnil minu juurde, et ma aitaksin lahendada mõnd keerulist geomeetriaülesannet või midagi, mis edasijõudnute matemaatikakursusel oli üles antud. Ma ei suutnud enne jätta, kui olin ülesande ära lahendanud – see võis võtta 15 või 20 minutit. Päeva jooksul tulid teisedki poisid mu juurde sama probleemiga, mille ma siis silmapilkselt lahendasin. Nii kulus esimese poisi jaoks ülesande lahendamiseks paarkümmend minutit, samal ajal kui viie järgmise meelest olin supergeenius.
Nii saavutasin ma ebareaalse maine. Keskkooliaja jooksul jõudis ilmselt iga inimestele teadaolev mõistatus minuni. Ma teadsin kõiki veidraid nuputamisülesandeid. Nii juhtus kord MIT-is ühel tantsuõhtul, et üks vanema kursuse poiss oli rääkinud oma tüdrukule, kes teadis palju mõistatusi, et mina olen nende lahendamises üsna hea. See tüdruk tuli peo ajal minu juurde ja ütles: „Räägitakse, et sa oled nutikas tüüp, mul on sulle üks mõistatus: Ühel mehel oli kaheksa sülda puid lõhkuda…“ Ja mina jätkasin: „Ta alustas nii, et lõhkus iga teise halu kolmeks.“ Ma olin seda juba kuulnud.
Siis läks ta ära ja tuli tagasi teise mõistatusega, mida ma samuti teadsin.
Nüüd kulus juba õige palju aega, kuni ta tantsuõhtu lõpupoole tuli sellise ilmega, et seekord ma kindla peale ei tea, ja ütles: „Ema ja tütar sõitsid Euroopasse…“