„Tänan,“ ütlesin ma, „oli väga meeldiv.“
Läksime laua juurde, kus oli tema sõbranna poisiga, kellega oli just tantsinud, ja me istusime kõik neljakesi maha. Üks tüdrukutest oli väga kõva kuulmisega ja teine peaaegu kurt.
Kui nad omavahel vestlesid, tegid nad palju kiireid signaliseerivaid liigutusi, ise seejuures veidi mõmisedes. See mind ei häirinud; tüdruk tantsis hästi ja oli igati kena olemisega.
Pärast veel mõnd tantsu istusime jälle laua taha, kus toimus palju viiplemist, kuni ta ütles lõpuks midagi, millest järeldasin, et ta soovib koos hotelli minna.
Ma küsisin teise poisi käest, kas tema tahab minna.
„M i l l e k s nad tahavad, et me hotelli läheksime?“ küsis ta.
„Pagan, mina ei tea. Me ei rääkinud sellest!“ Mul ei olnud v a j a g i teada. Lihtsalt lõbus on teada saada, mis juhtuma hakkab – see on seiklus!
Teine poiss lõi kartma ja ütles ära. Nii ma siis viisin üksi kaks tütarlast taksoga hotelli. Selgus, et seal toimus – uskuge või mitte – tantsuõhtu kurtidele ja tummadele. Nad olid kõik ühe klubi liikmed. Paljud neist tunnetasid piisavalt rütmi selleks, et muusika järgi tantsida ja iga loo järel orkestrile aplodeerida.
See oli äärmiselt huvitav! Ma tundsin ennast võõramaalasena, kes kohalikku keelt ei oska. Võisin küll rääkida, kuid keegi ei kuulnud mind. Kõik rääkisid omavahel märkide abil ja mina ei saanud midagi aru! Palusin oma tütarlast mulle mõned viiped näidata ja õppisin need enda lõbuks ära, nagu õpiks võõrkeelt.
Kõik olid väga õnnelikud ja pingevabad, kogu aeg vastastikku naljatades ja naeratades, neil ei tundunud olevat ühtki probleemi üksteisega suhtlemisel. See oli nagu mistahes keeles suhtlemine, ühe erandiga: kui nad viiplesid, keerasid nad pidevalt pead ühele ja teisele poole. Ma mõistsin, miks – kui keegi tahtis kommenteerida või midagi vahele öelda, siis ei saanud ta ju hüüda: „Hei, Jack!“ Ta sai vaid viipega märku anda, mis aga võis jääda märkamata, kui poleks kommet kogu aeg ringi ei vaadata.
Nad tundsid end seal üheskoos väga mugavalt. M i n u asi oli tunda end samuti õdusalt. See oli suurepärane kogemus.
Tants kestis väga kaua ja kui klubi lõpuks suleti, läksime veel kohvikusse. Nad esitasid tellimusi soovitule näpuga näidates. Ma mäletan, et keegi küsis viipekeeles: „Kust sa pärit oled?“ ja mu tüdruk vastas tähthaaval: „N-e-w Y-o-r-k.“ Mäletan siiani, kuidas poiss viiples mulle: „Oma poiss!“– ta tõstis pöidla püsti ja puudutas seejärel kujuteldavat revääri. See oli kena žest.
Kõik istusid ringis, naljatlesid ja võtsid mind oma maailma kenasti vastu. Tahtsin osta pudeli piima, läksin leti äärde ja moodustasin suuga sõna „piim“, ilma seda valjusti välja ütlemata.
Teenindaja ei saanud aru.
Ma tegin piima sümboli, liigutades käsi, nagu lüpsaks lehma.
Minust ei saadud ikkagi aru.
Üritasin näidata sildile, kus oli piima hind, seegi ei toonud tulemust.
Siis tellis keegi võõras mu kõrval piima ja ma osutasin sellele.
„Oh! Piim!“ ütles teenindaja, ma noogutasin.
Ta andis mulle piimapudeli ja ma ütlesin: „Tänan väga!“
„Oh sind tegelast küll!“ ütles ta naeratades.
MIT-is olles meeldis mulle sageli teistele vempe visata. Ükskord osutas keegi naljatilk joonestusklassis lekaalile (see on plastikutükk, mida kasutatakse sujuvate kõverate joonestamiseks – üks veider kõver riistapuu) ja küsis: „Ma tahaks teada, kas selle asjanduse kõverust saab väljendada mingi kindla valemiga?“
Mõtlesin veidi ja vastasin: „Loomulikult, need on väga erilised kõverused. Las ma näitan sulle!“ – ja hakkasin oma lekaali aeglaselt pöörama. „See on nii konstrueeritud, et madalaimas punktis, ükskõik kuidas sa lekaali ka ei pööra, on puutuja horisontaalne.“
Kõik poisid klassis, hoides oma lekaale erinevate nurkade all ja pannes pliiatsi selle alumise punkti juurde, avastasid, et tõepoolest on puutuja horisontaalne. Nad kõik olid väga erutatud sellest „avastusest“ – vaatamata sellele, et kõik olid läbinud vastava matemaatikakursuse ja seega juba õppinud, et m i s t a h e s kõvera miinimumi (alumise punkti) tuletis (puutuja) on võrdne nulliga (horisontaalne). Nad ei suutnud kaht ja kaht kokku liita. Nad isegi ei teadnud, mida teadsid.
Ma ei tea, mis inimestel viga on: nad ei õpi läbi arusaamise, vaid mingil teisel viisil – pähe tuupides või veel mingit moodi. Nende teadmised on nii haprad!
Tegin sarnase tembu neli aastat hiljem Princetonis, kui vestlesin ühe kogenud tegelase, Einsteini assistendiga, kes kindlasti tegeles kogu aeg gravitatsiooniga. Ma andsin talle lahendamiseks järgmise ülesande: te stardite raketiga, mille pardal on kell, ja ka maa peal on kell. Te peate olema tagasi, kui maapealse kella järgi on möödunud täpselt üks tund. Te tahate, et tagasi tulles oleks teie kell käinud edasi nii palju, kui võimalik. Einsteini järgi käib kell mida kõrgemal, seda kiiremini. Kuid kui te tahate minna liiga kõrgele, ja aega on ainult tund, siis peate liikuma nii kiiresti, et teie kella käik seetõttu aeglustub. Seega ei tohi te minna liiga kõrgele. Küsimus on: milline peaks olema teie kiirus ja kõrgus, et kell näitaks kõige rohkem?
Einsteini assistent vaevles probleemi kallal küllalt kaua, kuni mõistis, et vastus on täpselt sama, nagu tavalise liikumise korral. Kui midagi visatakse üles harilikes tingimustes, nii et tõusmise ja laskumise aeg on kokku üks tund, siis on see reeglipärane liikumine. See on Einsteini gravitatsiooniteooria põhiprintsiip – trajektoor liikumisel gravitatsiooniväljas on selline, et omaaeg on maksimaalne. Kuid kui ma sõnastasin talle probleemi kellaga raketi näitel, siis ei tundnud ta seda ära. Niisamuti oli poistega joonestusklassis, kuid seekord polnud tegu rumalate esmakursuslastega. Sellist liiki teadmiste haprus on kaunis levinud, isegi erudeeritud inimeste seas.
Kolledži lõpuklassides tavatsesin einestada ühes kindlas Bostoni restoranis. Ma käisin seal üksi, sageli mitmel õhtul järjestikku. Inimesed seal tundsid mind ja mu lauda teenindas alati sama ettekandja.
Panin tähele, et ettekandjatel oli väga palju tööd, nad tormasid pidevalt siia-sinna. Ühel päeval jätsin naljapärast jootraha, mis oli tavaliselt kümme senti (see oli tol ajal normaalne), kahe viie-sendise mündina kahe pokaali alla. Täitsin mõlemad pokaalid veega, lasin mündid sisse, katsin klaasid mängukaartidega ja pöörasin tagurpidi. Seejärel libistasin kaardid pokaalide alt välja (vett sealt nii välja ei tule, kuna õhku sisse minna ei saa – klaasi äär on täiesti vastu lauda).
Panin jootraha kahe klaasi alla, kuna teadsin, et nad alati kiirustasid. Kui jootrahaks oleks kümnesendine ainult ühes pokaalis, tõstaks ettekandja, valmistades lauda järgmise kliendi jaoks ette, klaasi üles, vesi voolaks välja ja sellega kõik lõppekski. Kuid kui ta on niiviisi toiminud esimese pokaaliga, siis mida paganat võtaks ta ette teisega? Ta ei julgeks ju ometi teist samamoodi üles tõsta!
Restoranist väljumisel ütlesin oma ettekandjale: „Olge ettevaatlik, Sue! Nende pokaalidega, mis te mulle andsite, on midagi imelikku lahti – nad on ääreni täis ja põhjas on auk!“
Järgmisel päeval tulin tagasi ja mind teenindas uus ettekandja. Mu tavapärane ei tahtvat minuga enam mingit tegemist teha. „Sue on teie peale väga vihane,“ ütles uus ettekandja. „Kui ta oli esimese pokaali üles tõstnud ja kogu vesi oli välja voolanud, kutsus ta kohale ülemuse. Nad nuputasid mõnda aega, kuid ei saanud ju kogu päeva nii veeta, nii tõstsid nad lõpuks üles ka teise ja j ä l l e voolas kogu vesi põrandale. See oli kohutav segadus! Hiljem Sue libises ka veel märjal põrandal. Nad k õ i k on teie peale tulivihased!“
Ma naersin.
„See ei ole sugugi naljakas! Mida te i s e teeksite, kui keegi t e i l e niimoodi teeb – mida