Vahetult enne minu korporatsiooni astumist oli aset leidnud suur koosolek, kus saavutati oluline kompromiss. Lepiti kokku vastastikuses abistamises. Igaüks pidi õppetöös jõudma nii-ja-niisuguse tasemeni. Kui keegi langes allapoole seatud piiri, siis pidevalt õppivad kaaslased aitasid ta järjele. Teisalt aga – kõik pidid käima kõigil tantsupidudel. Kui keegi ei teadnud, kuidas peoks kaaslast leida, siis teised l e i d s i d talle selle. Kui keegi ei osanud tantsida, siis teised õ p e t a s i d teda. Ühed õpetasid teistele, kuidas mõelda, teised esimestele, kuidas olla seltskondlik.
See sobis hästi just mulle, kuna ma e i olnud seltskondlikult eriti osav. Olin nii pelglik, et kui läksin posti võtma ja möödusin vanematest poistest, kes istusid trepil koos tüdrukutega, siis kangestusin: ma ei teadnud, kuidas neist mööduda! Ja see ei aidanud mind sugugi, kui üks tüdrukutest hüüdis: „Ta on armas!“
Veidi aja pärast kutsusid teise kursuse tudengid kohale oma tüdrukud ja nende sõbrannad, et meid tantsima õpetada. Hiljem õpetas üks poiss mulle autojuhtimist. Nad pingutasid, et meid, intellektuaalseid tegelasi sotsialiseeruma ja pingevabamaks saada. Ja meie aitasime neid. Kõik oli heas tasakaalus.
Mul oli mõningaid raskusi mõistmisel, mida täpselt tähendab olla „sotsiaalne“. Varsti pärast seda, kui „sotsiaalsed“ poisid õpetasid mulle, kuidas tütarlastega tutvuda, nägin restoranis, kus ühel pärastlõunal omapead einestasin, üht ilusat ettekandjat. Suure pingutusega õnnestus mul lõpuks end kokku võtta ja paluda tal olla minu kaaslaseks järgmisel korporatsiooni tantsuõhtul. Ta nõustus.
Kui me hiljem korporatsioonis rääkisime järgmise tantsupeo partneritest, siis ütlesin, et seekord ma ei vaja abi kaaslase leidmisel – leidsin ta juba ise. Olin enda üle väga uhke.
Kui kõrgema klassi poisid teada said, et mu kaaslaseks on ettekandja, olid nad õudunud. Nad ütlesid, et see pole mõeldav, et nad muretsevad mulle „kohase“ kaaslase. Nad panid mind tundma, et olin eksinud ja käitunud vääralt ning otsustasid olukorra ise lahendada. Nii läksid nad restorani, otsisid mu ettekandja üles, veensid ta tantsupeole tuleku osas ümber ja muretsesid mulle uue partneri. Nad üritasid harida „üleannetut poega“, kuid arvan, et neil polnud õigus. Ent sel ajal olin ma vaid rebane ja mul ei piisanud enesekindlust, et takistada neil minu kohtingu nurjamist.
Tõotuse andmisel korporatsiooni liikmeks saamiseks tuli läbi teha mitmesugused proovilepanekud. Ühel juhul seoti meil silmad kinni ja viidi südatalvel kaugesse maakohta, umbes saja jala kaugusele külmunud järvest. Me olime absoluutselt keset t ü h j u s t – ei maju, ei mitte midagi – ja pidime leidma tagasitee korporatsioonimajja. Olime veidi hirmunud, kuna olime noored, ei rääkinud omavahel eriti. Erandiks oli üks poiss, Maurice Meyer: ei olnud võimalik peatada tema naljatlemisi, tobedaid kalambuuritsemisi ja muretut suhtumist: „Ha-haa, pole mõtet muretseda, see on ju nii lõbus!“
Meil oli Mauricest kõrini. Ta kõndis kogu aeg meist natuke tagapool ja naeris olukorra üle, kuhu olime sattunud. Keegi meist ei teadnud, kuidas sellest olukorrast välja tulla.
Jõudsime teeristini mitte kaugel järvest – ikka veel ei olnud märgata maju ega muud sarnast –, arutasime, kas minna üht või teist teed pidi. Siis jõudis Maurice meile järele ja ütles: „Lähme s e d a teed.“
„Mida, põrgut, s i n a tead, Maurice?“ küsisime tusaselt. „Sa ju ainult naljatad. Miks me peaksime minema just s e d a teed mööda?“
„Lihtne – vaadake telefonitraate. Kuspool neid rohkem on, sinnapoole jääb keskus.“
See tüüp, kes paistis mitte millelegi tähelepanu pööravat, käis välja vinge idee! Me kõndisime otse linna, ilma et oleks kordagi eksinud.
Järgmisel päeval pidi toimuma ülekooliline esimese ja teise kursuse tudengite vaheline mudeo (mitmesugused maadlusviisid ja köievedu mudas). Eelneval hilisõhtul tuli meie korporatsiooni kamp teise kursuse poisse – mõned oma korbist, mõned mujalt – ja neil oli kavas meid ära röövida: nii taheti meid ära väsitada, et ise järgmisel päeval võita.
Sissetungijad sidusid kõik rebased suhteliselt hõlpsasti kinni – välja arvatud mind. Ma ei tahtnud, et kaaslased saaksid teada, et olen memmepoeg. (Ma ei ole kunagi olnud spordis tugev. Ehmatasin alati, kui tennisepall lendas üle võrgu ja maandus minu lähedal, ma ei suutnud seda kunagi üle võrgu tagasi lüüa – harilikult lendas see risti sellele suunale, kuhu oleks pidanud minema.) Kujutasin ette, et nüüd on uus olukord, uus maailm, ja et ma kujundan endale uue maine. Niisiis selleks, et mitte välja näidata oma oskamatust kakelda, võitlesin kui põrguline (ise endale aru andmata, mida teen). Kolmel või neljal poisil tuli teha mitmeid katseid, enne kui neil õnnestus mind kinni siduda. Nad viisid meid kaugele metsa üksikusse majja ja kinnitasid suurte tihvtidega puupõranda külge.
Ma üritasin igati põgeneda, kuid vanemad tudengid valvasid meid hoolega ja minu nipid ei töötanud. Mäletan selgesti üht poissi, keda kardeti kinni siduda, kuna ta oli niivõrd hirmunud – värises üleni ja oli näost kahvatu kolla-roheline. Hiljem sain teada, et ta oli pärit Euroopast – kõik see toimus varajastel kolmekümnendatel – ega mõistnud, et kõik need röövimised ja kinnisidumised olid mõeldud naljana, mida Euroopa tavad ei tundnud. Seda poissi oli kohutav vaadata, nii hirmunud oli ta.
Selleks ajaks kui öö möödus, oli meid, kahtkümmet rebast valvamas ainult kolm teise kursuse poissi, kuid meie seda ei teadnud. Nad sõitsid oma autodega mitmeid kordi edasi-tagasi, et jätta muljet, justkui oleks neid palju. Me ei märganud, et need olid alati samad autod ja samad poisid. Nii et seda võitlust me ei võitnud.
Selsamal hommikul juhtusid mu isa ja ema vaatama tulema, kuidas nende pojal Bostonis läheb. Vanemad korbivennad hoidsid neid seni sündmustest eemal, kuni me vangistusest tagasi jõudsime. Ma olin üsna räsitud ja määrdunud öisest võitlusest ja magamatusest, nii et mu vanemad kohkusid väga ära poja väljanägemisest MIT-is.
Ka oli mu kael kange. Mäletan, et õhtusel loendusel ei suutnud ma sirgelt ette vaadata. Komandör haaras mu peast ja keeras seda, hüüdes: „Aja ennast sirgu!“
Krimpsutasin nägu, õlad vajusid viltu, ja ütlesin: „Ma ei suuda, härra!“
„Oh, anna andeks!“ ütles ta vabandavalt.
Igatahes see, et ma nii pikalt ja meeleheitlikult võitlesin oma vangistajate vastu, andis mulle suurepärase renomee ja mul ei olnud enam kunagi vaja tunda end tossikesena – see oli suur kergendus.
Ma kuulasin sageli, kuidas mu toakaaslased – mõlemad olid vanemalt kursuselt – rääkisid oma teoreetilise füüsika õpingutest. Ühel päeval pusisid nad tükk aega mingi probleemi kallal, mille lahendus tundus mulle täiesti selge. Küsisin: „Miks te ei kasuta Baronallai võrrandit?“
„Mis see on?“ hüüdsid nad. „Millest sa räägid?“
Selgitasin neile, mida ma silmas pidasin ja kuidas see antud juhul töötab ning me lahendasime probleemi. Tuli välja, et see oli Bernoulli* võrrand, millest rääkisin, kuid kuna ma olin sellest lugenud entsüklopeediast, ilma et oleksin kellegagi rääkinud, siis ma ei osanud nime õigesti hääldada.
Toakaaslased olid aga väga elevil ja arutasid sellest ajast alates oma füüsikaprobleeme minuga – paljudega neist ei läinud nii õnnelikult kui esimesega – ja järgmisel aastal, kui ise sama ainet õppisin, edenesin jõudsalt. See oli väga hea viis õppimiseks – tegeleda vanema kursuse ülesannetega ja õppida õiget hääldamist.
Teisipäevaõhtuti meeldis mulle käia Raymori ja Playmore’i tantsusaalis – kaks ühendatud tantsusaali. Mu korbivennad ei käinud sellistel avatud tantsuõhtutel, vaid eelistasid endakorraldatuid, kuhu kutsuti kõrgema seltskonna neide, kellega oldi seisusekohaselt tutvutud. Kui mina kohtasin kedagi, siis ei tundnud ma huvi tema päritolu või tausta vastu, nii et käisin oma tantsuõhtutel, kuigi mu kaaslased selle hukka mõistsid (olin juba