Kadumismäng. Leona Deakin

kommenteeris Jameson.

      Jane vahtis teetassi. „Püüan tema eest hoolitseda ja maja korras hoida.“

      „Muidugi püüad,“ naeratas Jameson Jane’ile. „Kas su isa on kunagi sinu või su emaga ühendust võtnud?“ See oleks peamine uurimisliin, kui politsei Lana kadumist uuriks.

      Jane raputas pead. „Ema korraldas nii, et ta meid üles ei leiaks. Ta oli narkomaan, varastas ema tagant raha. Kord, kui ma alles tita olin, jättis ta mu isa hoolde, ja kui ta tagasi tuli, oli mul näo peal sinikas. Ja ta vandus, et ei luba tal enam iialgi mulle haiget teha.“

      „Ja siis läks isa minema? Või viskas ema ta välja?“ küsis Bloom.

      Jane kortsutas kulmu ja noogutas. Bloom võttis pastaka kätte ja kribas märkmikusse: Isa lahkus ise või visati välja?

      „Ja kuidas ema tundus, enne kui ta kaduma läks? Ta oli vist pikendatud puhkusel?“ uuris Jameson edasi.

      „Jah, kuna ta ärevushäire süvenes.“

      „Kas ta mingit ravi ka sai?“ küsis Bloom.

      Jane raputas pead. „Minu teada mitte.“

      „Aga ta saadeti pikendatud puhkusele?“ küsis Jameson üle. Bloom pani kirja: puhkus ilma ravita?

      „Ja kuidas tal läks?“ küsis Jameson uuesti.

      „Enam-vähem. Ta jõi pidevalt liiga palju ja passis terve päeva arvutis, aga tuju oli tal hea. Tahtis sünnipäeval välja sööma minna. See oleks tore olnud, aga samas …“

      Jane kõlas nagu lapsevanem. Bloom mõtles, kui kaua oleks läinud, enne kui tüdruk ise oleks kadunud. Alkohoolikust või uimastisõltlasest vanema eest vastutavad lapsed põgenevad tihtipeale nii ruttu, kui saavad, ega pöördu eales tagasi.

      „Kas ta võis olla kedagi pahandanud?“ küsis Bloom.

      „Mitte rohkem kui tavaliselt. Tead küll, milline ema on,“ vastas tüdruk Jamesonile otsa vaadates.

      Mees kergitas kulme ja muie ta suul andis mõista, et seda Lana iseloomujoont oli ta saanud omal nahal kogeda. Jane jäljendas ta muiet. See oli nendevaheline nali.

      Jane pöördus Bloomi poole: „Ta ei anna vaidluses kunagi esimesena järele.“