„Mul on noorsooasjade kliendid.“
„Teisipäevahommikuti ja reedeti pärast lõunat, eks?“
Bloom pomises kinnituseks. Alaealiste nõustamine oli talle oluline ja Jameson teadis seda.
„Saame muul ajal töötada. Ühe nädala. Muud ma ei palugi. Lihtsalt et vaadata, kas siin on üldse midagi uurida. Katan kulud omast taskust.“
„Seda pole küll vaja, meil on ju arvel piisavalt raha.“
„On see siis nõusolek? Kas lepin Stuarti kihlatuga kohtumise kokku? Ta on Leedsis Bradfordi lennujaama finantsdirektor, nii et sinu kandist. Lisaks on ta kaheksa ja pool kuud rase.“
Bloom muigas. Jameson teadis, milliseid nuppe vajutada. „Olgu pealegi. Olen nõus. Ja saame Jane’iga uuesti kokku ja küsitleme teda korralikult.“
„Saab tehtud,“ lubas Jameson ja lõpetas kõne.
Bloom pani Raadio Nelja uuesti mängima. Ta tahtis kuulda, mida räägib krimikirjanik Ian Rankin „Peainspektor Morse’i“ kadunud autori Colin Dexteri mälestuseks. Lapsena meeldis talle koos isaga seda sarja vaadata. Nad püüdsid võidu ära arvata, kes mõrva toime pani, ja siis mängis isa advokaadi rolli ja osutas juurdluses tehtud vigadele. Tema oligi põhjus, miks Augustat hakkas huvitama kurjategija mõttemaailm.
Ta soojendas brokoli-juustusuppi, mille ta pühapäeval oli keetnud, ja lõikas sepiku viiludeks. Siis sättis ta end köögilaua taha istuma ja raadios hakkas mängima Barrington Pheloungi kirjutatud „Peainspektor Morse’i“ teema. Avanoodid tekitasid temas nostalgiat – ta tahtnuks veel kord istuda isa sohval. Ta tahtnuks veel üht õhtut papsiga.
8
Claire’i talveaias vedelesid pehmed mänguasjad ja poolelijäänud pusled. Bloom jälgis, kuidas kaks tüdrukut ümber köögisaare lippasid, ise rõõmust kilkamas. Claire kamandas aina, et nad vaiksemalt võtaksid. Tal oli üks neist uhketest kohvimasinatest ja ta vahustas parasjagu kohvi peale piima, kui rääkis Jamesonile uudist abikaasa uuest töökohast. Bloom vaatas nende suhtlust huviga pealt. Kahe intellektuaali ainsa lapsena polnud tema kasvanud tögamise ja naljatamise keskel, nii et sarkastiliste märkuste pildumine ja koos kellegi kolmanda üle itsitamine oli tema jaoks ühtaegu paeluv ja võõras.
„Vabandust, Augusta. Viin need lärmimasinad parki, et saaksite rahus ja vaikuses rääkida,“ pakkus Claire välja. „Tõsiselt, lapsed, olge ometi kuss! Mul hakkab juba pea valutama.“
Tüdrukud jäid vait, aga tegid köögis endiselt jooksuringe.
„Jane pole end viimased päev või paar kuigi hästi tundnud,“ sõnas Claire vennale. Jane’i ennast polnud kusagil näha. Claire oli teda trepimademelt hüüdnud, kui Bloom ja Jameson kohale jõudsid, aga sellest oli juba veerand tundi möödas.
Jameson viis oma cappuccino kohale Bloomi vastas ja asetas siis naise ette teekruusi. „Mis mõttes?“
Claire heitis pilgu trepi poole ja alandas häält: „Passib öösel üleval, vedeleb poole päevani voodis, ei söö.“
„Kõlab nagu sina teismelisena.“ Jameson lonksas kohvi. Sellest tekkisid talle valged piimavuntsid, mille ta ära limpsis.
„Jah, sest sina olid meil ju küll üks kullatükk,“ ühmas Claire vennale ja naeratas siis Bloomile. „Mis teie meelest toimub? Kas Lana on pahandustesse sattunud või lihtsalt omadega ummikus?“ Claire pööras ringi. „Tüdrukud!“
„Palun vabandust, emme,“ laulsid tüdrukud kooris.
„Raske öelda, õeke.“ Jameson oli kohviga juba poole peale jõudnud. Mees praktiliselt hingas seda kraami. „Teised inimesed, kes said samasuguse kaardi, on juba mitu head nädalat kadunud, esimene juba kaks kuud.“
„Mis sina arvad?“ küsis Bloom. „Kas see mäng on midagi sellist, mida Lana võiks tuju ajel mängida?“
Claire vastas tasa: „Lanal oli viimasel ajal raske. Ta on pärast Afganistani liimist lahti olnud. Pärast seda oli tal veel lähetusi, siis juba autojuhina, aga kerge see polnud. Ma ei tea, mis seal temaga juhtus, aga tal on sellega tükk tegemist.“
„Kas ta võiks sinu meelest tahta põgeneda?“ küsis Bloom.
„Ta ei jätaks Jane’i maha. Ta on hea ema.“
Jameson laksutas keelt. „Mida sa ajad, Claire? Sa vingud pidevalt, kui kohutav ema ta on.“
Claire kallutas pead, kergitas koridori poole kulme ja vastas kokkusurutud hammaste vahelt: „Siis küll mitte, kui mind võidakse pealt kuulata.“
Jameson tasandas samuti häält. „Olgu, aga sellest pole abi, kui sa asju ütlemata jätad. Meil on vaja teada, mis Lanaga päriselt toimus.“
„Hea küll.“ Claire pöördus nüüd vaiksel häälel Bloomi poole. „Lana on uskumatult lõbus kaaslane, aga täiesti ettearvamatu. Temalt ei saa oodata arvete tasumist ega sisseostude tegemist ja asi pole posttraumaatilises stressihäires. Ta on meie tutvumisest saati selline olnud.“
„Millal te tutvusite?“ küsis Bloom.
„Umbes kümme aastat tagasi. Nemad Jane’iga kolisid siia peagi pärast mind ja Dani. Nad elavad seitsmeteistkümnendas. See on kaheks korteriks jagatud.“ Claire heitis uuesti pilgu koridori. „Kohutav, millist koormat see noor tüdruk peab kandma. Kui arvestada Lana joomist ja pidevat äraolekut, siis on ime, et Jane pole veel hukka läinud.“
„Tal veab, et tal olete sina ja Sue,“ sõnas Jameson. Claire naeratas vennale. „Sue elab teisel pool tänavat,“ selgitas ta Bloomile. „Me oleme temaga kordamööda Jane’i kostile võtnud, aga viimasel ajal on see rohkem minu ja Dani peale jäänud. Sue ja Mark lahutavad abielu.“
„Kas viimasel ajal on juhtunud midagi, mille pärast võiks Lana rohkem hädas olla kui tavaliselt?“
Claire kortsutas mõtlikult kulmu ja raputas pead. „Kui aus olla, siis mulle tundus tegelikult, et tal läheb paremini.“
Bloom teadis, et depressioonis inimesed näivad sageli kõigest mõni nädal või päev enne enesetappu paremini toime tulevat.
„Räägi Augustale nendest meestest,“ palus Jameson õde.
Jane ilmus ukseavasse.
„Tšau, unimüts,“ tervitas teda Claire. „Teed tahad?“
Jane noogutas. Ta oli veidi vaeva näinud – riidesse pannud –, aga õige vähe. Juuksed olid tal näo ümber longus ning retuusid ja pikkade varrukatega T-särk nägid välja vaid veidi enam kui pidžaama.
„Kuis läeb, sõbrake?“ küsis Jameson Jane’ilt. Tüdruk vastas põgusa naeratusega.
„Marcus teab ülejäänut ise,“ sõnas Claire ja kamandas lapsed eeskotta. Nad panid jakid selga, kingad jalga ja asusid pargi poole teele.
Jameson pöördus Jane’i poole. „Oleks vaja, et sa räägiksid meile oma emast kõike, mida tead. Sa pead täiesti aus olema. Tahame kõike kuulda. Kas sobib?“ Jamesoni hääl oli leebem kui tavaliselt. Oli selge, et ta hoolib neiust väga.
Jane keris jalad istumise alla ja noogutas. „Millest ma peaksin alustama?“ Ta hääl oli alles unekähe.
„Räägi lihtsalt, milline su ema on,“ käis Jameson peale. Jane pööras pilgu ära ja jäi läbi akna aeda vaatama. „Ema on natuke pöörane, mõnikord täiesti hull, aga …“ Jameson ootas.
Tüdruk vaatas mõlemale otsa. „Ta annab endast parima. Isa ei jätnud meile midagi. Ema jäi 21-aastaselt üksi, oli üleöö kaheaastase lapse ja ilma töökohata üksikema.“
Enamik kuueteistaastaseid pidas kahekümne üheseid juba iidvanaks. Bloom arvas, et need võivad olla ema, mitte Jane’i enda väljendid.
Jane