„Doktor Bloom sobib hästi. Ma kuulsin, et sa oled küllalt võimekas õpilane ja õpetajad arvavad, et sul on väga head väljavaated. Kas sulle meeldib koolis käia?“
Seraphine kehitas õlgu.
„Su ema ütles, et oled andekas sportlane. Rääkis, et käid netpallitrennis ja oled sulgpallikoondises võistelnud. On see tõsi?“
Seraphine kehitas taas õlgu.
„Ja et sa mängisid eelmise aasta koolinäidendis peaosa. Tõeline multitalent.“
Seraphine niheles toolil. Ta pidi end kokku võtma. Praegu käitus ta nagu mõni ta lollidest sõbrannadest. Ta vaatas, kuidas Bloom istub sirge seljaga, jalad kenasti kõrvuti ja käed põlvedel. Seraphine ajas selja sirgu. „Ma olen füüsikas, keemias ja matemaatikas päris hea.“
Doktor Bloom noogutas.
„Ja sportida meeldib mulle ka.“ Ta nihutas parema jala otse parema põlve alla.
„Ja sa oled ainus laps. Kas olete vanematega lähedased?“
„Väga.“
„See on hea,“ naeratas Bloom, justkui oleks ta selle vastuse üle siiralt rõõmustanud. „Kas saaksid selgitada, mida „väga“ sinu jaoks tähendab?“
Seraphine liigutas vasaku jala parema jala kõrvale. „Ja mulle meeldib ka joonestamine ja tehnoloogia, sest mister Richards on hea õpetaja.“ Ja ta teritab pliiatsid väga, väga teravaks.
„Ah nii.“
„Kas te olete arst?“ küsis Seraphine, kui käed reitele kokku pani.
„Ei, aga mul on psühholoogias doktorikraad. Kas tead, mida see tähendab?“
Seraphine noogutas. „Kus te õppisite? Ma ei tea, kas tasub ülikooliga jamada. See tundub nagu aja raiskamine, kui võiksin lihtsalt raha teenida. Mis teie arvate?“
„Kas ütleksid, et oled emaga lähedasem kui isaga?“
Ei kummagagi, mõtles tüdruk. „Mõlemaga,“ vastas ta. „Võrdselt.“
„Ja kas nad on pärast juhtunut sulle toeks olnud?“
Teineteisele jah. Nagu nad oleksid mingid kuradi ohvrid. Seraphine peitis ärrituse naeratuse taha. „Nad on imepärased.“ „Imepärased?“ Seraphine oli vägagi teadlik, et Bloomi pruunide silmade pilk püsib temal. „Sul on väga vedanud, Seraphine.“
Miski selles, kuidas ta seda ütles, pani Seraphine’i arvama, et naine mõtles täpselt vastupidist.
„Kas saaksid oma sõnadega kirjeldada, mis spordisaalis juhtus?“
Seraphine hingas sügavalt sisse. Ta oli selleks valmistunud. „Läksime Claudiaga sinna ja majahoidja tuli meile järele. Selgub, et ta on Claudiaga juba mitu kuud sehkendanud. Mitte et Claudia oleks seda tahtnud, vaid see mees on teda vägistanud. Ta nägi meid siis saali minemas ja otsustas, et võiks meie mõlemaga lustida. Claudia üritas teda peatada, aga ta tuli mulle kallale, üritas mind käperdada. Ta surus mu nurka ja ma ei teadnud, mida teha. Ja siis ma …“
Seraphine mõtles järele: ta pidi selle õigesti sõnastama.
„Mul oli taskus pliiats ja ma lõin teda. Arvasin, et see võiks teda kriimustada, anda meile võimaluse minema joosta. Aga see läks talle otse kaela sisse nagu lups ja siis tuli palju verd. Kõik kohad olid verd täis ja ta libastus ja kukkus ega tõusnud enam püsti. Ja oligi kõik.“
Doktor Bloom tegi märkmiku lahti ja pani kolm-neli sõna kirja. „Aitäh sulle. Sellest on palju abi. Ja kui majahoidja sind nurka surus,“ sõnas ta endiselt märkmeid tehes, „enne kui sa pliiatsit kasutasid, siis mida sa mõtlesid?“
„Ma ei tahtnud, et see pervo mind ära vägistaks.“
Bloom tõstis pilgu. „Ja kuidas sa end tundsid?“
„Hirmust kangena.“
Bloom noogutas. „Kindlasti. Ja mida sa sellel hetkel nägid?“
„Nägin?“
„Kas tajusid saalis toimuvat või keskendusid mingile kindlale üksikasjale?“
Seraphine’ile meenus, kuidas ta jõllitas tukslemist Tusa-Darreni kaelal. „Ma ei usu … Ma ei mäleta.“
„Kas sa karjusid või kisendasid?“
„Ei.“
„Aga Claudia?“
Seraphine raputas pead.
„Miks mitte?“
„Ta oli uksed lukku pannud. Sellel polnud mõtet.“
„Nii et teil polnud põgenemisteed ja abi polnud loota?“ Seraphine noogutas.
„Ta oli sind nurka surunud ja oma kavatsused selgeks teinud?“
„Jah.“
„Ja sa tundsid end hirmust kangena?“
„Jah.“ Seraphine vaigistas naeratuse. See läks ludinal.
Doktor Bloom vaikis ja hingas sügavalt sisse.
„Mida tähendab hirmust kange? Kas sa oskad kirjeldada, mis tunne see oli?“
„Ee …“
Bloom ei soostunud tema eest vaikust täitma.
„Mitu seanssi meil tuleb?“ küsis Seraphine.
„Nii palju kui vaja.“
„Aga tavaliselt?“
Doktor naeratas. „Kas pead seda kogemust tavaliseks, Seraphine?“
Kurat. Pean keelt hammaste taga hoidma.
„Vabandust. Ei. Arvasin lihtsalt, et mingi arv peab olema.“
„Oskan täpsemalt öelda siis, kui oleme juba paar korda kohtunud.“ Bloom pani märkmiku kinni. „Meile mõlemale tuleks kasuks, kui sa hakkaksid päevikut pidama ja kirjutaksid selle läbielamise ja seanssidega seotud mõtted üles. Lihtsalt asjad, mida sa mäletad, meenuvad detailid ja kuidas sa end tunned ja olukorraga kohaned.“
Doktor Bloom võttis selja tagant laualt samasuguse märkmiku kui tal endal ja ulatas selle Seraphine’ile. „Võiksid ehk seda kasutada.“
Seraphine küünitas ettepoole, võttis märkmiku, asetas selle endale sülle ja pani käed selle ümber. Ta ootas, et Bloom enda jäljendamisele kuidagi reageeriks. Inimesed kergitasid sellise asja peale tavaliselt kulmu või naeratasid. Aga Bloom ei reageerinud kuidagi. Ta küsitles Seraphine’i koduse elu ja kooli teemadel ning Seraphine andis endast parima, et teemat mujale juhtida ja vastamisest kõrvale puigelda.
Kui Seraphine tund aega hiljem kabinetist väljus, oli ta rahul, et suutis psühholoogi ninapidi vedada. Kuni poole koridori peal meenusid talle ühtäkki salvrätid. Mul pidi ju salvrätte vaja minema. Järgmine kord ta nii tobedat viga ei tee.
5
Bloom kontrollis Angeli metroojaama poole astudes, kas metroopilet on tal ikka jakitaskus. Siis märkas ta piletiväravate poole tõttavaid jalakäijaid ja otsustas hoopis, et kõnnib need poolteist miili tagasi Russell Square’ile jala. Uue kliendiga tutvumine paneb alati mõtted keerlema ja värske õhk aitaks tal seansist sotti saada.
Ta pööras paremale Chadwell Streetile, kus kavatses ümber Myddelton Square’i põigata ja läbi vaiksete tagatänavate kulgeda, kui ta telefon helisema hakkas
„Terekest, ’reilna!“ Marcus Jamesonis ei voolanud tilkagi Austraalia verd ja ometi tarvitas ta iga päev austraallasele omast tervitust koos sobivalt eheda aktsendiga.
„Terekest, ’ärra,“ vastas Bloom, püüdmatagi varjata oma äratuntavalt laulvat Yorkshire’i