Kadumismäng. Leona Deakin. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Leona Deakin
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949683871
Скачать книгу
pihku, sisestas veebilehe aadressi ja järgis juhiseid. Ekraanile laaditi lage valge veebileht ja seejärel samasuguses hõbedases kirjas:

      Tere, Lana!

      Ma olen sind jälginud.

      Sa oled eriline.

      Aga seda tead sa niigi, eks?

      Küsimus on selles, et …

      Lana keris lehte allapoole.

      Kas sa oled valmis seda tõestama?

      Kirja all ilutses suur punane nupp, millel kiri MÄNGI. Siis ilmus nähtavale veel üks lausejupp. See jooksis üha uuesti ja uuesti paremalt vasakule üle ekraani.

      Vaatame, kas julged.

      Nagu iga mängija enne ja pärast teda, vajutas Lana nupule. Ta ei kartnud üldse. Ta ei mõelnud hetkekski tagajärgedele ega vaaginud, kes selle saladusliku kaardi läkitanud oli. Teda huvitas vaid see, mis edasi saab.

      3

      Seraphine istus politseijaoskonna väikses akendeta toas ja mõtiskles, kas tema vastused olid mõjunud veenvalt, kõlanud normaalselt. Tal polnud aimugi, kuidas normaalsed inimesed sellistest asjadest räägiksid. Ta tugines politseisarjadele, raamatutele ja oma kujutlusvõimele.

      „Räägi uuesti, Seraphine, kuidas sa täna hommikul spordi­saali sattusid.“ Politseikonstaabel Caroline Watkins oli seda juba kaks korda küsinud. Ta hääl oli hele ja tütarlapselik. Tema tumedad juuksed olid keeratud kuklale tugevasse krunni. Ta jumestus oli tugev, ent laitmatu, ja iga kord, kui ta mõnd küsimust kordas, pani see ta vasaku silma tõmblema.

      Seraphine kehitas õlgu. „Meil oli lihtsalt igav,“ kostis ta kolmandat korda.

      „Ja sa ütlesid, et majahoidja Darren Shaw tuli sulle ja ­Claudia Freemanile järele?“

      Seraphine noogutas.

      Watkins viitas peaga salvestusseadme suunas.

      „Jah,“ tõi Seraphine kuuldavale.

      „Ja pliiats?“

      „See oli mul taskus.“

      Watkins vaatas Seraphine’ile silma sisse. „Ah jaa,“ meenus talle, „kunstitunnist.“ Ta huuli puudutas imetilluke naeratus.

      „Ei,“ parandas Seraphine, „JT-st. Joonestamisest ja tehnoloogiast.“

      „Selge. Minu viga.“ Konstaabel Watkins teeskles märkmete parandamist. „Niisiis, mister Shaw läks spordisaalis Claudia juurde. Sa ütlesid, et Claudia oli hädas. Mis sa sellega öelda tahtsid?“ Watkinsi silm tõmbles.

      Seraphine kordas sama vastust, mille ta ennegi oli andnud: „Shaw hoidis Claudial kaelast kinni ja toppis talle käe pluusi alla.“

      „Ja sa oled kindel, et see ei toimunud vastastikusel nõusolekul?“

      Seraphine mõtles hetke, mida too väike lirva Claudia oli võinud rääkida. Nad said omavahel läbi küll, aga Seraphine teadis, et Claudia põlgas tema populaarsust. Kui kaugele oleks Claudia valmis tema mahategemiseks minema?

      „Oled sa kindel, et mees sundis Claudiat vastu tolle tahtmist?“ küsis Watkins.

      „Ta on viisteist,“ vastas Seraphine, haavunud vihjest, et ta polnud küsimuse eelmisest sõnastusest aru saanud.

      Watkinsi põsed lõid õhetama.

      Seraphine’i ema oli istunud vaikselt, nagu kästud – milline allaheitlik totu –, aga nüüd tegi ta suu lahti: „Mida te öelda tahate?“ küsis ta nõudlikult ja ajas käed laiali. „Me oleme korralik perekond. Mu tütar ei teeks kellelegi viga. See mees hirmutas teda ja ta astus lihtsalt enda kaitseks välja.“

      „On see tõsi, Seraphine? Kas sa olid hirmul?“ küsis Watkins.

      „Jah.“

      „Ta lasi Claudiast lahti ja ründas sind?“

      „Jah.“

      „Ja sa nähvasid talle pliiatsiga, lootuses teda kriimustada, nagu sa ennist ütlesid?“

      „Jah.“ Seraphine ei hakanud pikemalt seletama. Watkins vaatas Seraphine’ile ainiti otsa.

      Ta ei usu mind, mõtles Seraphine. Ta langetas pilgu, lasi õlad longu, vajus toolil kössi ja hakkas küüne ümbert nahka nokkima. Ma olen neljateistaastane tüdruk ja mul on hirm. Ma ei tahtnud kellelegi viga teha. Üritasin lihtsalt oma sõbrannat aidata ja nüüd kuulatakse mind üle.

      Hetkeks hakkas ta muretsema, ega ta olnud äkki kõike kihva keeranud. Vahest oli ta kehahoid vale või ilme pisut mööda. Politseinikud olid ju petiste äratundmist õppinud.

      Aga siis voltis Watkins märkmiku kokku. „Hea küll, praegu aitab. Teeme pausi ja konstaabel Felix juhatab teid sööklasse.“ Watkins vaatas Seraphine’i ema poole. „Sööge midagi, see aitab šokist üle saada.“ Siis pööras ta pilgu taas Seraphine’ile, soe naeratus näol. „Ja siis jätkame vestlust.“

      Seraphine noogutas. Ma olen haavatav šokis teismeline. Ma olen haavatav šokis teismeline. Ta leidis, et nende sõnade mõttes korrutamisest on kasu.

      Watkins tõusis püsti ja pööras minekule. Seraphine lasi end lõdvaks.

      See on lihtne nagu lapsemäng.

      4

      Nõustamisruumi suure kella minutiseier hüples üheksa suunas. Tikksirgelt toolil istuv Augusta Bloom jälgis osutit ja tundis, kuidas iga jõnksatus kahandab ta muresid, asju, mis võiksid takistada teda terve tunni teisele inimesele keskendumast. Ta teadis, et eesootav konsultatsioon tuleb keeruline. Ta oli märkmeid lugenud ja teadis, mida oodata. Traumeeritud ohvril kästakse õigustada tegu, mis polnud tahtlik, vaid instinktiivne.

      Tikk. Takk.

      Neliteist. Neljateistaastane peaks ühe jalaga alles lapsepõlves olema. Süütus peaks hajuma vähehaaval: kõigepealt loobutakse jõuluvanast ja hambahaldjast, siis taibatakse, et vanematel on vigu, siis seda, et inimesed võivad isekalt käituda, ja viimaks, et maailm võib olla hoomamatult julm. Lapsepõlv peaks lagunema kildhaaval, et mõistusele jäetaks aega kohaneda. Kui see aga ühe jõhkra ropsuga katki kiskuda, jäävad alles eituse, viha ja viimaks meeleheite armid.

      Bloomil polnud väge kella tagasi pöörata ega traumat olematuks teha, aga ta võis püüda lapse mõtetes leiduvat helgust võimendada ja mure müra vaigistada.

      Seraphine seisatas väikse kabineti uksel ja vaatles hindavalt doktor Bloomi. Naine istus kõrge seljatoe ja puidust käetuge­dega toolil. Tal olid lühikesed kaerakarva juuksed, jalas mustad püksid ja seljas roheline V-kaelusega džemper, mis jättis korraliku ja elegantse mulje. Jala otsas olid tal madala ­kontsaga mustad kingad, mille Seraphine’i ema oleks hinnanud mõistlikeks. Psühholoogi jalad küündisid vaevu põrandani.

      Ta on lühike nagu minagi, mõtles Seraphine. Sellest võib kasu olla.

      „Tere, Seraphine,“ ütles Bloom, „tule sisse ja võta istet.“ Ta hoidis käsi süles väikese musta märkmiku ümber. Ta ootas, kuni Seraphine istet võttis, ning jätkas: „Kuidas sa end täna tunned?“

      Seraphine pilgutas paar korda silmi. „Hästi,“ vastas ta. See on alati turvaline vastus.

      „Hästi,“ kordas Bloom. „Kas sa tead, miks su ema palus mul sinuga vestelda?“

      „Majahoidja pärast.“

      Doktor Bloom noogutas. „Tead, et ma olen psühholoog?“ Bloom ootas, et Seraphine ta küsimusele reageeriks, ja ütles siis: „Ma töötan noortega, keda süüdistatakse kuriteo toimepanemises.“

      „Te töötate siis politsei heaks?“

      „Mõnikord jah. Kuigi peamiselt töötan koos advokaatide ja nende klientidega või noorsooteenistusega – seda enamasti kohtuistungiks valmistumise