Lunastus. Yrsa Sigurðardóttir

lüpsnud; videosalvestise võikaid kirjeldusi ja laste väljaütlemisi olid täis kõik uudistesaidid. Homme nõuavad nad lärmakalt uusi paljastusi politseilt.

      Viimases reas ajas üks tüdruk käe püsti ja vehkis sellega, et direktriss temale tähelepanu pööraks, too aga ei paistnud niisuguse sekkumise üle just iseäranis rõõmustavat. „Politseinikud võtsid minu telefoni ära. Ja Björgi oma ka. Millal me need tagasi saame? Ilma telefonita olla on nagu õudusunenägu. Kas see ei ole seadusvastane või midagi niisugust?”

      Direktrissi pilk pöördus Huldari ja Guðlauguri poole. „See on politsei otsustada. Aga ma ei kujuta endale ette, et nad hoiaksid telefone enda käes kauem kui vajalik. Kui ebamugav see ei võiks ka sinule ja Björgile näida, ei ole kelleltki telefoni äravõtmine siiski seadusega keelatud.”

      Tüdruk vajus mossitades toolile tagasi. Direktriss rääkis edasi, loetledes Stella vooruseid ja juhtides tähelepanu asjaolule, kuivõrd mõistetamatu ja ebaõiglane on see, et ta langes vägivaldse kurjategija ohvriks. Naine tuletas neile meelde, et nad peavad kogu aeg mõtlema iseenda turvalisusele ja ühtlasi ka teiste eest hoolt kandma, ning väljendas siis siirast soovi, et Stella varsti elusa ja tervena üles leitakse. Kui ta oli seda öelnud, tabas Freyja ära teatava liikumise – üks saali eesotsas istuvatest tüdrukutest kergitas pead ja vaatas esimest korda lavale. Tema näol oli kalk ilme, otsekui poleks Stella heaolu teda kuigi palju huvitanud. Seejärel langetas ta taas pilgu, ilma et oleks tajunud, et teda jälgiti. Freyjale näis, nagu oleks ta naeratanud. Ta müksas Huldarit ja osutas silmatorkamatult tüdrukule, kuid Huldaril ei olnud mingit võimalust teda uurida, sest selsamal hetkel tutvustas direktriss teda ennast.

      Kui Huldar hakkas lava poole sammuma, märkas Freyja, et miski oli laste tähelepanu endale tõmmanud. Nad nügisid üksteist ning piki istmeridu levis edasi ekraanide sinine kuma, kuni paistis, et kõikide pilk peale nelja eraldi ees istuva õpilase oma oli telefoni külge liimitud.

      Huldar näis taipavat, et ta on kuulajaskonnast ilma jäänud. Ta seisis vaikides ja jälgis neid seni, kuni nad üksteise järel silmad ekraanilt lahti rebisid. Viimaks tõstis üks poiss üsna pelglikult käe, nagu poleks ta veel otsustanud, kas ta peab ikka rääkima. Huldar noogutas talle.

      „Ee … me saime just praegu snäpi.” Ta kergitas telefoni, hoides selle ekraani Huldari poole, otsekui oleks too võinud teiselt poolt saali midagi näha. „Stellalt.”

      Freyja uskus fakte trotsides viivuks, et Stella on elus. Kahtlemata ei olnud ta ainus, keda läbis hetkeline kergendustundetulv. Aga oli selge, et mitte kõik ei tundnud sedasama. Too tüdruk, keda Freyja oli jälginud, heitis vargsi kiire pilgu üle õla.

      Pettumusele viitav ilme tema näol oli eksimatult äratuntav.

      5. peatükk

      Tüdruku kõnnak oli tuttav. Pilk maas, jope kõvasti ümber rinna veetud, pikad ja kiired sammud, mis ei läinud siiski päriselt üle jooksuks. Selle kõige eesmärk oli tähelepanu äratamata kähku minema pääseda. Mind ei ole siin. Ka Freyja ise käis teismelisena niiviisi. Kui temalt oleks palutud, et ta kirjeldaks oma kooli koridore, oleks ta omadega täiesti hätta jäänud, sest ta hoidis pead pidevalt maas. Põrandad oleks ta siiski ära tundnud. See inimene, kes kinnitas teadetetahvlile enda valmistatud kuulutuse, millel reklaamis abi kiusamisohvritele, oleks teinud targemini, kui oleks paigutanud selle põrandale. Aga ära sa räägi – Freyja pani tähele, et üks telefoninumber kuulutuse alumises servas oli ära rebitud. Ilmselt oli keegi kergitanud pilgu põrandalt piisavalt kauaks, et seda märgata.

      Freyja tuletas endale meelde, et isiklikke kogemusi ei tohi võõrale inimesele projitseerida. Tüdruku allasurutud hoiakul võis olla mõni muu põhjus. Ta võis olla loomuomaselt introvertne või depressiivne või põdeda Aspergeri sündroomi või mõnd muud sedalaadi häiret. Freyja kavatses selle peagi välja selgitada, kui tal õnnestuks ainult tüdrukule järele jõuda. Kaks poissi peatusid, et midagi telefonist vaadata, ja Freyja oleks neile peaaegu otsa põrutanud. Ta tõttas neist mööda põigates edasi, kuid tema ja jälitatava vahele oli tekkinud teatav vahemaa. Kahjuks olid Guðlaugur ja Huldar kiiresti teisale kutsutud, sest nende teelt oleksid lapsed tõenäoliselt palumatagi kõrvale astunud. Ka oleks nende seltskond Freyjale marjaks ära kulunud, sest ümbrus hakkas talle muserdavalt mõjuma, meenutades liigagi jõuliselt tema vana kooli.

      Tegelikult oli üllatav, et ta ei alustanud kõiki oma päevi põlvili langedes ja lausudes tänusõnu selle eest, et need teismeliseea katsumused on selja taha jäänud. Tavaliselt andis ta oma parima, et mitte takerduda minevikuhädade üle mõtisklemisse, ent nüüd oli neid talle vägisi meelde tuletatud – osalt oli seda teinud käesolev juhtum ning osalt klassi kokkutulekust teatav meil endiselt klassikaaslaselt, kes oli tollal kuulunud kõige pahatahtlikumate laste hulka. Ta ei teinud kutsest väljagi ja tundis hämmastust selle üle, et keegi neist oli suutnud unustada, kuidas nad teda kohtlesid. Aga võib-olla nood jõhkardid mäletavadki kõike teistmoodi. Igatahes kelle asi see on, mis nende peas aset leiab? Tema poolest võisid nad pista oma kutse sinna, kuhu päike ei paista.

      Kuigi Freyja oli kooliaja eluga läbi teinud ja andnud oma parima, et see seljataha jätta, pidi ta paratamatult muretsema vennatütre Saga pärast. Lapsed kipuvad ju nagu kajakadki nokkima neid, kes on teistsugused. Piisab sellestki, et tõmmata mõnele linnule punase värviga triip, kui ülejäänud parv pöördub tema vastu. Ja ehkki Freyja armastas seda tüdrukutirtsu rohkem kui elu ennast, ei olnud tema armastus pime. Ta tajus valusalt, et tõenäoliselt ei hakka Saga teiste hulka sobima. Tema iseloom, välimus ja perekond olid selleks liiga iselaadi. Tema näol püsis kogu aeg too põrnitsev ilme ja rääkima õppimise vastu ei ilmutanud ta kuigi suurt huvi. Kuigi lootuse, et Saga oma tusatsemisest kunagi välja kasvab, oli Freyja juba ammu hüljanud, oli tema arvates siiski võimalik, et paranevad tüdruku perekondlikud olud ja võib juhtuda, et tema isa ei veedagi alati vanglas rohkem aega kui sealt väljas. Aga et niiviisi sünniks, pidi Baldur kõvasti pingutama ja kuritegelikule elule selja pöörama. Iseenda pärast ei olnud tal õnnestunud seda senimaani teha, kuid tütre nimel oli ta kohustatud oma eluviise muutma. Ja kui ta seda ise ei taipa, juhib Freyja tema tähelepanu sellele sõnadega, mida ei ole võimalik mitmeti mõista. Kindlasti ei taha ta, et Sagast saaks midagi selle vaese lapsukese sarnast, kellele Freyja praegu järele püüab jõuda: pelk tütarlapse vari, kelle üle klassikaaslased irvitavad. Püsipõrnitsusega laps Saga, kelle isa istub vangis, on katastroofi küpsetamise retsept.