Huldar segas vahele, sest Guðlauguri jutt hakkas takerduma. „Kui kallaletungija ostis need veebist, siis ta võis vabalt võtta kaks piletit, et mitte olla nii silmatorkav. Ta võis taibata, et me kontrollime, kellele pileteid ja eriti veel üksikuid pileteid müüdi. Aga kui ta ostis pileti veebist, siis pidid ta maksma kaardiga, ja see on pluss. Või saab plussiks, kui meil on olemas mõne võimaliku kahtlusaluse nimi.”
Erla kulmukortsutust ei leevendanud see sekkumine põrmugi. Kõnelema hakates ei pöördunud ta Huldari, vaid Guðlauguri poole. Selles polnud midagi uut: nende vahekord oli olnud pingeline sellest ajast saadik, kui nad lohistati läbi sisejuurdluse seoses süüdistustega, et Erla on Huldarit seksuaalselt ahistanud. Kuigi midagi muud nendega ette ei võetud, jäi neile mõlemale tollest kogemusest suhu halb maitse. Erla pidas ennast sealtpeale üleval nii, nagu poleks Huldarit olemaski, ei vaadanud kunagi tema poole ega kõnetanud teda esimesena, kui see just paratamatult vajalik polnud. Huldar ei teadnud, kas Erla kardab, et nende suhtlemist võidakse vääriti tõlgendada, või ta lihtsalt ei talunud Huldarit silmaotsaski. Huldari meelest oli kogu see värk kurnav, kuigi tagantjärele võttes võib-olla tasus ennast äragi. Ta ei tohtinud eitada, et tundis kergendust seepärast, et sai tänu sellele Erlaga voodis käimise tagajärgede eest kõrvale põigata. Tal polnud nüüd vaja pidada ülemusega maha piinlikku jutuajamist, milles ta annab teada, et nende ühine öö oli eksitus.
Kortsud Erla laubal muutusid sügavamaks. „Ma tean, et pileteid müüakse veebis. See koguarv, mida ma nimetasin, hõlmab ka veebimüüki. Aga kui kurjategija ei ole just täiesti segi kamminud, maksis ta sularahas. Praegu me tegutseme sellest lähtudes, kuigi muidugi me võtame läbi ka veebimüügi. Oled nüüd rahul?” Erla pilk puuris ennast istmel vingerdavasse Guðlaugurisse. Too noogutas. „Siis on tore. Kui ei ole rahul, võid siia tulla ja nõupidamise juhatamise üle võrra.” Kõik peale Guðlauguri ja Huldari naersid.
Erla isegi ei muianud. Ta võttis kätte kaugjuhtimispuldi, valis järgmise video ja vajutas uuesti esitamisnupule. „Siin on ta hoonest väljumas. Nagu te näete, ei ole tõenäoline, et me otsime elus ohvrit.”
Ekraanile ilmus teistsugune pilt. Sedapuhku vaatasid nad kahe poolega klaasust, milles Huldar tundis ära kino avariiväljapääsu – seda kasutasid peamiselt temasugused suitsetajad seansside eel. Varem koos Erlaga salvestisi läbi vaadanud politseinik tegi näo, mis ei ennustanud head.
Kaadrisse ilmus too tumedates rõivastes inimkuju, kes tiris pahkluust kinni hoides edasi Stella liikumatut keha. Stella käed lohisesid järel peast tagapool ja tema pikad juuksed olid lehvikuna nende vahele valgunud. Kampsun oli selle tegevuse käigus üles keerdunud ning toonud nähtavale rindealuse ja ribakese rinnahoidjast. Mees peatus uksel ja laskis jalast lahti, nii et see kukkus raskelt põrandale. Mees oli juba valmis kergitama ust sulgevat suurt teraslatti, kuid lõi kõhklema ja heitis kiire pilgu selja taha tüdruku poole.
„Pea kinni!” Üks esireas istuv uurija osutas ekraanile. „Vaadake! Ta liigutas!”
Erla peatas salvestuse. Kui tema nägu oli varem sünge olnud, siis nüüd oli see lausa loppis. „Meie meelest tegi tüdruk häält. Võib-olla ta oli meelemärkusele tulemas. Kui see polnud just surmaeelne ohe. Sellel pole igatahes enam tähtsust. Jälgige toimuvat.” Ta vajutas taas esitusnupule.
Juurdlusrühm jälgis ühiselt hinge kinni hoides, kuidas mees tüdrukule lähemale astus ja teda parema jalaga tonksas. Tüdruku paljas kõht võbeles kergelt otsekui spasmis ja ühe käe sõrmed tõmblesid kramplikult. Mees keerutas ümbrust uurides pead, läks siis otseteed seinale kinnitatud tulekustuti juurde, võttis selle maha ja kõndis tüdruku juurde tagasi.
„Persse!” Huldar ei hoolinud sellest, et ütles valjusti inetu sõna. Ta tegi närvid kõvaks, et mitte pilku ära pöörata. Ta nägi, et Guðlaugur tema kõrval oli silmad kissi tõmmanud, ent ta vaatas nagu kõik teisedki, kuidas mees raske silindri üles tõstis ja sellega jõhkra hoobi vastu tüdruku pead andis. Tüdruku keha raputas tugev kramp. Pärast seda ta ei liigutanud ennast enam.
Mees avas ukse, haaras tüdrukul pahkluust kinni ja sikutas ta ukseavasse, kus ta peatus korraks, et turvakaamera poole lehvitada. Seejärel kadus ta tüdrukut järel lohistades sadava lume taha.
Uks jäi lahti. Põrandal oli lai tume laik.
Guðlaugur tõusis arvuti tagant ja tõmbas kätega läbi heledate juuste. „Ma lähen kohvi tooma. Kas tahad ka?” Ta oli näost tuhakarva ja Huldar ei heitnud seda talle ette. Ehkki ta oli ise juba kogemustega töötaja, oli tal senimaani raske äärmuslikku vägivalda ja mõrvu seedida. Mõned politseinikud muutusid tundetuks, teised aga ei harjunud nendega kunagi. Aeg pidi ütlema, kumba rühma kuulub Guðlaugur.
„Jah, palun. Musta.” Kuigi tõtt-öelda oleks talle marjaks ära kulunud midagi kohvist kangemat.
Guðlaugur ei hakanud siiski kohvi järele minema. Võib-olla ei tahtnud seda tegelikult ka tema. „Kas sinu arvates ta tundis tüdrukut või oli see juhuslik rünnak?”
„Tõenäoliselt tundis, kui võtta arvesse seda, kuidas ta sundis tüdrukut andeks paluma. Aga veendunud ei tohi me milleski olla. Võib-olla ta lihtsalt sai kioskis mehe tellimusest valesti aru.” Huldaril polnud vaja midagi selgitada – Guðlaugur teadis sama palju kui tema ise, sest oli näinud neid jubedaid snäppe, mis saadeti Stella telefonilt kõikidele tema jälgijatele. Turvakaamerate salvestiste järel näidati juurdlusrühmale snäppe – lühikesi videoid sellest, kuidas Stella üha uuesti ja järjest rohkem meelt heites andeks palub, ehkki see, mille eest ta andestust anub, jäi igaühe enda oletada.
Viimasel snäpil, mida Huldaril küll kindlasti tarvis poleks olnud, näidati Stella pead, mida peksti korduvalt vastu klosetipotti. Kallaletungijast paistis ainult korraks kindas käsi, mis oli tüdruku juuksed pihku haaranud. Õnneks olid need lõigud veelgi teralisemad kui turvakaamerate salvestised, sest kujutasid endast katkeid väikesel telefoniekraanil esitatud videotest. Politsei oli sunnitud sellist meetodit kasutama, kuna Snapchati sõnumeid ei olnud pärast vaatamist tõenäoliselt enam võimalik salvestada. Olid rakendamisel abinõud, et saada videoklippide originaale vahetult firma Snap Inc. käest, kellele see sõnumirakendus kuulub. Ainult niisugusel juhul oleks neid olnud võimalik näha täislahutusega. Aga isegi vilets kvaliteet ei leevendanud kuigi palju läbilõikavaid karjatusi ja nende järkjärgulist nõrgenemist seni, kuni tüdruk lõpuks vait jäi. Huldar ei kavatsenud mitte mingil juhul vabatahtlikult vaadata kõrglahutusega versioone, kui need peaksidki lõpuks kohale jõudma.
Enne äsjast üürikest tutvustust ei teadnud ta sellest rakendusest sama hästi kui mitte midagi. Kui ta õigesti mõistis, on kõiki sedalaadi snäppe nagu need, mis saadeti Stella telefonilt, vastuvõtjal võimalik vaadata ainult kaks korda, ja kui kõik vastuvõtjad on snäppi näinud, hävitab see ennast ise. Nii et kui sa tahad vaadata ka teist korda, siis pead tegema seda kiiresti. Seejärel on snäpp igaveseks läinud ja enam pole sõna otseses mõttes mitte ainsatki võimalust seda taastada. Isegi mitte juhul, kui seda vajab politsei või ohus on riigi julgeolek. Oli purupuhas vedamine, et jälgijaid, kes Stella telefonilt need videod said, oli päris palju. Politseil oli õnnestunud tollel ööl selgitada välja mõned tema sõbrad, küsida järele, kas nad jälgivad teda Snapchatis, ja kui nad olid jälgijad, siis konfiskeerida nende telefonid. Oli ülimalt tähtis mitte lasta kõikidel tema kontaktidel neid snäppe vaadata, sest siis oleksid need ennast ise hävitanud. Stella enda telefon ei olnud veel välja ilmunud. Mobiilivõrgus ei olnud sellest jälgegi ja politsei oletas, et kurjategija vabanes telefonist. Kuna ta ei paistnud sugugi rumal olevat, polnud tõenäoline, et ta telefoni enda käes hoiab, rääkimata juba selle sisselülitamisest ja riskimisest võimalusega, et tema asukoht tuvastatakse.
„Mida võis sinu arvates tunda pärast selle vaatamist tema poiss?” Guðlaugur ei olnud ikka veel paigalt liikunud ja oli oma pakkumise kohvi tuua ilmselt unustanud.
„Oli omadega läbi. Pole ime, et ta on šokis.” Kui nood snäpid hakkasid saabuma, sõitis noormees parajasti Stellat ära tooma. Ta vaatas ühe snäpi ära valgusfoori taga seistes ja pidas seda haigeks naljaks. Siis aga hakkas ta mõtlema, et võib-olla on Stella teda petnud ja