„Miks sa temast minevikus räägid? Kas ta on leitud? On ta surnud?”
„Ei, ta ei ole veel välja ilmunud.”
Freyja pani tähele, et Huldar põikas teisele küsimusele vastamisest kõrvale, mis oli halb märk. „Ma saan poole tunni pärast sinu juures olla.” Ja niipea, kui ta oli seda öelnud, langes tema pilk Mollyle, kes lamas oma kaussi valvates köögipõrandal. Ta tegi seda harjumusest, ehkki kui keegi oleks olnud kunagi piisavalt rumal, et tema toitu näpata, oleks tulemus olnud juba ette ära määratud. Mollyst suuremaid ja kurjakuulutavama välimusega koeri ei olnudki olemas. Teda jalutama viies märkas Freyja, et väiksemate koerte omanikud peatusid ja ajasid üksteisega juttu, tema oli aga mõistetud üksi kõndima. Kuid teisest küljest klappis see inimesi eemale peletav mõju ideaalselt koera tõelisele omanikule, kelleks oli Freyja parajasti vangimajas istuv vend Baldur. Kohustus Molly eest hoolitseda oli üks paljudest Balduri väikeses räämas korteris elamisega kaasnevatest miinustest. Ent plussid kaalusid miinused rohkem kui kuhjaga üle ja kõige tähtsam pluss oli see, et Freyjal oli katus pea kohal ja ta ei olnud sunnitud pargipingil magama. Turistide seninägematu vool Islandile oli tekitanud Reykjavíkis kroonilise eluasemenappuse ja polnud märkigi selle kohta, et asjalood võiksid lähitulevikus paremaks muutuda. Baldur pidi varsti välja saama ning siis tuli Freyjal endale isiklik elamine leida, kuid õnneks oli talle jäänud selle küsimuse lahendamiseks veel paar kuud aega.
Koer sulges silmad ja pööras pea pahuralt kõrvale. Ilmselt oli ta Freyja hääletoonist välja lugenud, et lubatud jalutuskäik jäetakse ära. Freyjasse tulvas tuttav süütunne. Koera omamisega käis kaasas pidev tundmus, et sa ei täida oma kohuseid hästi – ei vii teda sagedamini välja, ei anna midagi paremat süüa … Aga tegelikult oli selle taga kiindumus, sest kuigi tema suhted Mollyga ei olnud laitmatud, hoolis ta siiski koerast.
„Tegelikult ei jõua ma siiski enne kui tunni pärast. Kas see sobib?”
Nood teismelised tüdrukud nägid politseijaoskonnas täiesti kohatud välja. Neid oli viis ja nad olid üksteisega niivõrd sarnased, et Freyja unustas otsekohe nende nimed. Pikad blondid juuksed, paksult ripsmetušiga ümbritsetud suured sinisilmad ja ebaloomulikult mustad kulmud. Jäi mulje, et soovides üksteisest eristamist veelgi raskemaks muuta, olid nad kooskõlastanud ka rõivastuse – kõigil olid tumedad liibuvad teksapüksid, valged botased ja üht värvi lühikesed jakid. Kõik nad olid surunud käed jakitaskusse ja kandsid otsekui lõpetava pintslitõmbena sisuliselt ühesuguseid rätikuid, mis olid köidetud poisilikult kõhetu ja paisuvaid puusi hädavaevu näitava keha ümber. Freyja teadis, et see on neil viimane aasta lapsepõlve serval kõõluda ja olla niivõrd ühetaoline kamp. Sügisel lähevad nad keskkooli ja neil hakkab tekkima omaenda maitse; Stella oli sellest arengujärgust ilma jäetud, kui Huldaril tema saatuse suhtes õigus oli. Ta oli mõistetud jääma perekonna ja sõprade mälestustes igaveseks ajaks neiuohtu tüdrukuks.
Freyjale oli antud pärast saabumist asjaoludest lühike ülevaade, mis ei erinenud kuigi palju veebis juba ilmunud teadetest, kui mitte arvestada, et politsei meelest oli Stella surnud, ja seda, et tapja oli tema laipa minema lohistades videosalvestisele jäänud. Huldar palus Freyjal see informatsioon enda teada jätta ja rahuldus tema nõusoleva noogutusega. Nad olid varemgi samalaadsetes olukordades koostööd teinud, mistõttu Huldar teadis, et teda tohib usaldada.
„No nii,” ütles Huldar, kui Freyja ja Guðlaugur olid temast teine teisel pool istet võtnud ja nende vastas istus nõupidamislaua taga reas viis tüdrukut. Tüdrukud olid nihutanud oma toolid nii lähestikku kui võimalik, nii et näis peaaegu, nagu tahaksid nad üksteisele sülle ronida.
Freyja silmitses salamisi Huldarit. Ta nägi hea välja – märksa parem kui siis, kui Freyja temaga viimati kohtus. Mustad sõõrid olid silmade alt peaaegu kadunud, habe oli korralikult aetud ja juuksed hiljaaegu lõigatud. Ja ta oli ka fantastiliselt heas vormis. Sant lugu, et ta oli säherdune idioot. Freyja oli rõõmus, et oli pärast Mollyga jalutamas käimist pisut viivitanud, et ennast värvida. Ta oleks vihast vahutanud, kui oleks pidanud Huldari kõrval istudes tajuma, et too näeb temast parem välja. Praegu olid nad tema meelest üsna võrdne paar.
„Kas te kõik saite eile õhtul Stella telefonilt saadetud snäppe?”
Kolm nendest noogutasid ning ülejäänutest üks ütles, et sai jah, ja teine tõstis käe, kuid laskis selle kähku alla, kui sai aru, et ta on ainus.
„Ehk teisisõnu saite kõik.” Huldar lükkas pastaka ja paberipaki Guðlaugurile lähemale. „Vahest sa paned kirja?” Guðlaugur noogutas ja kirjutas midagi kiiruga. Huldar pöördus uuesti tüdrukute poole. „Kes teist on neid vaadanud?”
Sedapuhku ei olnud tüdrukud nii varmalt valmis vastama. Nad vahetasid omavahel pilke, olles kas liiga häbelikud, et alustada, või leppides vaikselt kokku, kuidas vastata.
„Palun, ma tahaksin teie vastuseid kuulda. Kas te vaatasite neid?” Huldar kummardus pinevil huultega naeratades laua kohale.
Esimesena vastas keskmise tooli kahmanud tüdruk. „Jah, mina vaatasin.” Ehkki ta oli olnud selles viisikus kõige julgem, kostis tema hääl nüüd üksnes veidi valjemana kui sosin, otsekui oleks ta üles tunnistanud, et on pornot vaadanud.
Huldar vaatas ülejäänute poole ja ergutas tagant: „Kuidas teiega on? Jah või ei?”
Nad pomisesid üksteise järel: „Jah.” Esimesena vastanud tüdruk tegi taas häält. „Ma ei teadnud, mis see on. Stella saatis alati snäppe. Kui ma oleksin teadnud, siis poleks ma seda mitte mingil juhul vaadanud.”
„Nii et te nägite ainult esimest?” Selle küsimuse vastust Freyja juba teadis. Ta oli enne küsitlemist Huldarilt ja Guðlaugurilt kuulnud, et tüdrukud olid vaadanud viimast kui üht snäppi. Stella parimate sõbrannadena kuulusid nad esimeste inimeste hulka, kellega politsei ühendusse astus, et saada kätte telefone, milles sõnumid olid veel vaatamata. Nad olid siiski hiljaks jäänud, sest esimene snäppe näinud tüdruk oli otsekohe teistele helistanud ja käskinud neil vaadata.
„Ei. Jah. Ma tahan öelda, et … Ei.” Tüdruk langetas silmad lauale. „Ma vaatasin kõiki. Kõigepealt arvasin ma, et see on nali, ja muudkui ootasin, et nüüd tuleb siis see lõbus koht. Seejärel ma taipasin, et asi on tõsine, kuid ei saanud enam pidama. Ma tahtsin teada, kuidas see lõpeb.”
„Ja ülejäänud? Teiega on sama lugu?”
Teised neli noogutasid. Nende pilgud vilksasid korraks keskel istuvale tütarlapsele, kes oli Freyja meelest juht. Ent lähtudes sellest, kuivõrd ebakindlalt näis ta ennast selles rollis tundvat, oletas Freyja, et tegelik mesilasema oli olnud Stella. See tüdruk oli ilmselt olnud Stella parim sõbranna, sest teiste jaoks paistis olevat enesestmõistetav, et juhi kohale asub tema.
„Tüdrukud, sellest pole midagi. Te ei ole midagi valesti teinud.” Huldar naaldus taas taha. „Me ei toonud teid jaoskonda seepärast, et te neid videoid vaatasite. Me kutsusime teid siia lootuses, et te aitate leida inimese, kes teie sõbrannaga niiviisi tegi. Eks ole?”
Kõik nad noogutasid ühekorraga ja Huldar jätkas: „Kas teile tuleb pähe keegi, kes võis Stella vastu viha pidada?” Sedapuhku oli vastuseks üksmeelne pearaputus. „Kas päris kindlasti? Kas tal salaja mõnda poissi ei olnud? Võib-olla kedagi temast vanemat?”
„Tal on oma kutt. Poiss on Stellast