„Ei. Höddi ei ole kahtlusalune. Aga kas rohkem kedagi temast vanemat ei olnud? Mitte ilmtingimata poissi – võib-olla mõnd meest, kes oli Stellast huvitatud, saatis talle sõnumeid ja nõnda edasi?”
Kõik raputasid uuesti pead.
„Kas Stella oleks teile rääkinud, kui tal oleks keegi olnud?”
Salgake kõhkles, vahetas kiiresti pilke ja lõi silmad maha.
„Jah või ei? Kas ta kõneles kellegagi teie seast oma isiklikest asjadest?”
„Jah. Minuga.” Keskmine tüdruk ajas seda öeldes selja rohkem sirgu. Freyjal oli hea meel, et tema vaistud olid õigesti aimanud. „Aga millestki sellesarnasest ei teinud ta kunagi juttu. Me kõik püüame ju hoolikalt mitte võtta Facebookis vastu võõraste meeste sõbrakutseid, eks ole? Nad kõik on pedofiilid. Stella teab seda. Kui mõni ilane tüüp oleks teda jälitanud, siis ta oleks sellest mulle rääkinud. Kindla peale oleks.”
„Kas sa oled selles ikka täiesti veendunud? Oma noormehega ta sul kohtuda ei lubanud. Nii et võib-olla varjas ta sinu eest ka muid asju või mis?” Huldari hääletoon oli jahe.
Tüdruk põrnitses Huldarit tigedalt altkulmu, andes ootamatult aimu sellest, milline ta näeb välja täiskasvanuna. „Ta kavatses mind Höddile tutvustada. Aga teate, tal oli palju tegemist. Ta oli kogu aeg tööl, eks ole? Seal kinos.”
„Olgu pealegi.” Huldar vahetas teemat. „Ma vaatasin läbi Stella arvuti.” Tüdrukute silmad läksid selle peale pungi ja näis, nagu oleksid nad lõpetanud hingamise. Eestvedaja ilme muutus pahasest ärevaks. Freyja müksas laua all Huldari reit juhuks, kui ta nende reageeringut tähele ei pannud. Ta teadis iseenda kogemustest, et teiste inimeste tunnete tõlgendamine ei ole Huldari tugev koht. „Ja mida ma sealt teie arvates leidsin?”
Kummis silmadega tüdrukud jõllitasid teda sõnatult. Huldar naeratas taas. „Mitte midagi.” Tüdrukute õlad lõtvusid. Huldar rääkis edasi: „Igatahes mitte midagi põnevat. Pooleli kodutöid. Kuhja fotosid, mis on enamasti selfid. Ebaseaduslikult alla laaditud filme ja muusikat. Ka teil on need olemas, eks ju?”
Nad punastasid süüdlaslikult ja pomisesid järgemööda: „Ei ole.”
„Tore.” Huldari pilk peatus uurivalt nende nägudel. „Aga teie reageeringu põhjal otsustades arvan ma, et pean arvutit veel kord vaatama, sest mulle tundub, et miski jäi mul kahe silma vahele. Võib-olla te oskate anda mulle mõne näpunäite selle kohta, mida ma peaksin sealt otsima? Või te räägite mulle kohe ära?”
Ükski tüdruk ei teinud häält. Oli ilmselge, et nad kardavad. Huldar tajus, et nad ei kavatsegi suud paotada, ning vahetas taktikat ja hakkas neid pommitama küsimustega Stella kohta: milline inimene ta oli, mis talle meeldis ja mis ei meeldinud, mida ta pärast kooli tegi, kes olid tema teised nii mees- kui ka naissoost sõbrad ning muid tema elu puudutavaid üksikasju. Tüdrukute keelepaelad hakkasid tasapisi valla pääsema.
Freyja meelest ei tulnud päevavalgele midagi huvitavat. Jäi selline mulje, et Stella oli vahest küll teiste tunnustatud, kuid tähelepanuväärselt igav teismeline tütarlaps, kes tundis huvi popmuusika, kuulsuste, poiste, meikimise ja moe vastu. Mida rohkem tema sõbrannad neile rääkisid, seda rohkem kaldus Freyja arvama, et Stella oli üksjagu tuulepea. Aga võib-olla oli see ebaõiglane ning tüdruk oleks ajapikku õitsema löönud ja muutunud asjalikumaks inimeseks.
Kui nende kirjeldused hakkasid korduma, esitas Huldar hoopiski küsimuse möödunud nädalavahetuse ehk selle kohta, millal nad Stellat viimati nägid või temaga ühenduses olid. Tuli välja, et keegi ei olnud teda oma silmaga näinud pärast seda, kui nad reedel koolipäeva lõppedes üksteisega hüvasti jätsid. Keskel istuv tüdruk oli temaga telefonitsi ja veebis juttu ajanud, kuid Stella ei tahtnud tüdrukuga kohtuda, sest töötas kinos reede õhtul, kogu laupäevase päeva jooksul ja pühapäeva pärastlõunal kuni hilisõhtuni, mil kallaletung aset leidiski. Tüdruk lisas, et Stella halas oma juuste pärast ega soovinud just nimelt nende tõttu laupäeva õhtul kuhugi peole minna. Miski sellest ei kõlanud nii, nagu oleks politseil siin millestki kinni hakata.
Ligikaudu tund pärast nõupidamistuppa sisenemist hakkas Huldar küsitlemisel otsi kokku tõmbama. Tüdrukud tundsid silmanähtavalt kergendust. Nad vedasid enne toast välja lippamist jopelukud kinni ja surusid käed taskusse. Huldar, Guðlaugur ja Freyja jälgisid aknast, kuidas nad pärast politseijaoskonnast lahkumist ilmselt tuliselt millegi üle vaieldes punti kogunesid. Siis nad vaatasid ringi ja üks nendest heitis vargsi kiire pilgu ülespoole. Freyja ja Guðlaugur põrkasid aknast eemale, kuid Huldar ei taandunud ja lehvitas tüdrukule jäise naeratuse saatel.
Ta pöördus taas teiste poole. „Noh, mis te arvate? Mida nad varjavad?”
Freyja vangutas pead. „Kes seda teab? Võib-olla mõnd vanemat meessoost sõpra. Ühtlasi peaksite te kaaluma võimalust, et Stella tegeles seksiga raha eest. Nagu te kindlasti teate, ei oleks selles midagi ennekuulmatut. Nende reageeringu põhjal otsustades on see midagi halba. Pidage meeles, et see, mis on nende meelest halb, võib praeguses olukorras paista meile tühisena. Tegelikult jahmatas mind siiski üks sootuks teine asi.”
„Mis nimelt?” Huldar uuris tema nägu.
„Nad said vähem kui kakskümmend neli tundi tagasi teada, et nende sõbrannaga juhtus midagi kohutavat, kuid ometigi ei ilmutanud ükski Stella väidetavasti lähedane sõbranna mingeid kurbuse märke. Kellelgi nendest ei olnud nutmise tagajärjel tekkinud punetavaid silmi ega paistes või lapilisi põski.”
4. peatükk
Freyja rüüpas suure sõõmu kohvi ja tundis ennast pisut paremini. Ta oli maitsnud hullemaidki kohvisid, kuigi baarmeni saamatu katse piimavahust puulehte joonistada oli andnud tulemuseks pigem lapse kujutelma okasteta jõulupuust. Freyja ei olnud selle kohviku püsiklient, vaid oli astunud sinna pärast politseijaoskonnast lahkumist, sest vajas hädasti kofeiiniportsust ergutit. Kui tüdrukud olid ära läinud, näitas Huldar talle neid snäppe ja turvakaamera salvestist, mis pöörasid tal sisikonna pahempidi. Nüüd sai ta aru, miks Huldar kõneleb Stellast minevikus. Ent ta ei osanud anda Huldarile ainsatki vihjet tolle mehe võimalike motiivide kohta ega lugeda tema toimingutest välja midagi muud peale selle, et politseil on tegemist haiglaselt vägivaldse inimesega. Sellise järelduseni oli Huldar aga täiesti suuteline jõudma ka iseseisvalt.
Väljudes Erlaga silmitsi sattumine ei muutnud Freyja päeva põrmugi paremaks. See pilk, mille ta Freyja suunas teele saatis, oleks pannud suurema osa inimesi sammu kiirendama, kuid Freyja reageeris kätteõpitud ükskõiksusega, naeratas just nimme ja teretas sõbralikult. See saavutas soovitud mõju. Erla lõi näost punetama ja Freyja ei kadestanud Huldarit, kui Erla mehe vihase käratusega enda juurde kutsus niipea, kui Freyja oli selja pööranud. Ehkki nende üürike kohtumine jättis talle suhu paha maitse, tekitas see siiski vähemalt tunde, et ta on saavutanud nende ärapanemisvõistluses väikese võidu. Freyjale oli senimaani mõistatuseks jäänud, kuidas see võistlus üldse alguse sai. Erlale ei meeldinud ta kohe nende esimesest kohtumisest saadik ja Freyja ise vastas kähku sellesamaga. Oli irooniaküllane, et need kaks inimest, kes talle tõepoolest vastukarva olid, töötasid ühes ja sellessamas kohas. Kui nüüd mõtlema hakata, oli ju seaduspärane, et Huldar ja Erla lõpuks üheskoos voodisse sadasid, kuigi ta ei tahtnud sugugi mõelda, millised võiksid näha välja nende järglased, kui need peaksid kunagi sündima.
Ausalt öelda ei olnud Freyja kohvihimu taga mitte üksnes juhuslik kohtumine Erlaga ja südant pahaks ajavad videod, vaid teismeliste tütarlaste küsitlemine oli üles äratanud kummitusi tema enda minevikust. Ta taipas alla tassi poole vaadates, et see oli peaaegu tühi. Ta suutis pead kuklasse kallutades sellest veel mõne tilgakese välja meelitada. Tema jaoks oli kohvil täiskasvanupõlve maitse. See meenutas talle, et ta on suureks saanud, peaks