„Veidike?”
„Kas sa üldse tead, mis värvi tema silmad on? Mis siis, kui need on sinised või…”
„Ära minust nüüd nii halvasti ka arva, tibu. Need on pruunid.”
„Aga mis siis, kui ta on programmeerija või mängib tennist? Mis siis, kui ta on vasakukäeline? See ei ole võimalik. Ma kõrbeks esimese tunniga.”
Frank võttis taskust lömmis sigaretipaki ja õngitses sealt ühe sigareti. Tema silmis oli jälle see tuttav sära; talle meeldivad väljakutsed. „Ma usun sinusse täiesti. Suitsu tahad?”
„Ei,” ütlesin, kuigi tegelikult tahtsin. Ma ei suutnud paigal püsida, käisin meie vahel kasvavas kõrges rohus edasi-tagasi ja ringiratast. Ta isegi ei meeldi mulle, tahtsin öelda, kuigi selles puudus igasugune loogika.
Frank kehitas õlgu ja pani suitsu põlema. „Las mina muretsen selle pärast, kas see on võimalik või mitte. Sul võib õigus olla, see ei pruugi võimalik olla, aga ma otsustan seda käigupealt. Mis sul veel öelda on?”
Sam vaatas eemale, käed sügaval püksitaskus, jättes kõik minu kraesse. „Ja veel,” ütlesin ma, „see on rohkem kui ebaeetiline. Sel tüdrukul on perekond, sõbrad. Sa kavatsed neile öelda, et ta on elus ja terve ja et tal on vaja vaid paari õmblust, samal ajal kui tema lebab surnukuuris, kus Cooper teda lahti lõikab? Isver, Frank!”
„Ta elab valenime all, Cass,” ütles Frank mõistlikult. „Kas sa tõesti arvad, et ta oma perekonnaga sidet peab? Selleks ajaks, kui me nad üles leiame, on kõik juba läbi. Nad ei saa iial teada, et me midagi üldse korraldasime.”
„Aga tema sõbrad? Patrull ütles, et ta elas koos teistega. Mis siis, kui tal on kellegagi suhe?”
„Need, kes temast hoolivad,” vaidles Frank, „tahaksid, et me nabiksime kinni selle, kes ta tappis. Mis iganes moel me seda ka teeme. Mina küll tahaksin.” Ta puhus suitsu taeva poole.
Sami õlad kerkisid. Ta arvas, et Frank lihtsalt targutab. Aga Sam pole kunagi salaagent olnud, ta lihtsalt ei teadnud, et see on hoopis teistmoodi. Agendid on valmis tegema kõike, kas siis iseendale või kellelegi teisele, et sihtmärk kätte saada. Polnud mõtet Frankiga vaielda, sest ta mõtles kõike öeldut tõsiselt: kui tema laps surma saaks ja keegi seda tema eest mõrvari tuvastamise ettekäändel varjaks, lepiks ta sellega sõnagi lausumata. See ongi salaagendiks olemise juures kõige peibutavam, halastamatu, ilma piirideta mäng; see on karm värk, piisavalt karm, et sul hing kinni lüüa. See on üks põhjuseid, miks ma sellest tööst loobusin.
„Ja edasi?” küsisin. „Kui kõik läbi saab? Ütled neile lihtsalt „Ups, muide, me unustasime öelda, et see siin on teisik, teie sõber suri kolm nädalat tagasi?” Või pean ma olema Lexie Madison, kuni ma vanadusse suren?”
Frank kissitas päikesesse silmi ja pidas hetke aru. „Su haav võib põletikuliseks muutuda,” ütles ta uuesti särama lüües. „Viime su EMO-sse ja arstid kasutavad kõiki moodsa meditsiini võimalusi, aga sellest jääb väheks.”
„Perset küll,” ütlesin. Mul oli tunne, et ma polnudki terve hommikupooliku midagi muud öelnud. „Mis pagana päralt paneb sind arvama, et see on hea mõte?”
„Mis argumente sul veel on?” küsis Frank. „Noh, lase tulla.”
„Veel,” sõnas Sam, pilk endiselt eemale pööratud, „see on kuradima ohtlik.”
Frank kergitas kulmu ja kallutas pea Sami poole, mulle samal ajal salamisi naeratades. Ühe arusaamatu sekundi jooksul pidin end sundima, et ma vastu ei naerataks.
„Veel,” ütlesin ma, „niikuinii on juba hilja. Byrne ja Doherty ja see tüüp oma koeraga, nad kõik teavad, et majas oli surnud naine. Sa tahad öelda, et suudad sundida kõiki kolme suud pidama, lihtsalt sellepärast, et sina seda tahad? See tüüp oma koeraga on arvatavasti juba poolele Wicklow’le juhtunust kellanud.”
„See tüüp oma koeraga on Richard Doyle ja mul pole mingit plaani sundida teda suud pidama. Niipea, kui siin valmis saame, lähen ja õnnitlen teda noore naise elu päästmise puhul. Kui ta poleks näidanud üles ülimat vaimuselgust ja oleks viivitanud meile helistamisega, oleks tagajärg olnud ülimalt traagiline. Ta on kangelane ja ta võib sellest rääkida nii paljudele inimestele, kui aga soovib. Ja sa nägid Byrne’i, tibu. Ta pole meie suurepärase vennaskonna väike rahulolev liige. Kui ma talle vihjan, et ta võib selle eest üleviimise ära teenida, ei hoia ta mitte ainult iseenda suud kinni, vaid veenab ka Dohertyt suud kinni hoidma. Mis veel?”
„Veel,” ütlesin, „see on mõttetu. Sam on uurinud kümneid mõrvasid, Frank, ja lahendanud neist suurema osa, ilma et peaks pööraseid operatsioone korraldama. See, millest sina räägid, vajaks korraldamiseks mitut nädalat…”
„Pigem päeva,” parandas Frank.
„… ja selleks ajaks on tal keegi juba käes. Vähemalt juhul, kui sa tema uurimist persse ei keera, sest sina tahad, et kõik teeksid näo, nagu poleks mõrva üldse olnudki. See ei tee muud, kui viidab sinu aega ja minu aega ja kõigi teiste aega.”
„Kas see keeraks su uurimise persse?” küsis Frank Samilt. „Lihtsalt hüpoteetiliselt võttes. Kui sa ütleksid avalikkusele – no näiteks paariks päevaks või nii –, et tegu oli rünnaku, mitte mõrvaga? Kas keeraks?”
Sam ohkas alistunult. „Ei,” ütles ta. „Ei, vist mitte. Pole erilist vahet, kas uurida mõrvakatset või tegelikku mõrva. Ja nagu Cassie ütles, peame niikuinii sel teemal paar päeva madalat profiili hoidma, kuni teada saame, kes meie ohver tegelikult oli, nii et kogu kupatus päris segi ei pööraks. Aga asi pole üldse selles.”
„Okei,” ütles Frank. „Seega on minu ettepanek järgmine. Enamjaolt on teil esimese seitsmekümne kahe tunniga kahtlusalune käes, õigus?”
Sam ei öelnud midagi.
„Õigus?”
„Õigus,” vastas Sam. „Ja pole mingit põhjust, miks selle juhtumiga peaks teistmoodi minema.”
„Mitte mingit põhjust,” nõustus Frank lahkelt. „Täna on neljapäev. Hoiame sel nädalavahetusel võimalused veel lahtised. Me ei räägi avalikkusele, et tegu on mõrvaga. Cassie püsib kodus, et mõrvar teda kogemata nägema ei juhtuks, ja kui me seda plaani kasutada otsustame, on meil trump tagataskus olemas. Ma uurin selle tüdruku kohta välja kõik, mida saan, lihtsalt igaks juhuks – seda peaks ju niikuinii tegema, on mul õigus? Ma ei jää sulle jalgu, seda ma luban. Nagu sa ütlesid, pühapäeva õhtuks peaks teil keegi juba sihikul olema. Kui on, astun mina kõrvale, Cassie läheb tagasi koduvägivalda, kõik kulgeb edasi tavapärase protokolli järgi ja mingit kahju pole sündinud. Kui sul aga mingil põhjusel kedagi sõelale ei jää… noh, sellisel juhul on meil ka teised võimalused alles.”
Kumbki meist ei vastanud.
„Ma palun vaid kolme päeva,” ütles Frank. „Te ei pea millelegi alla kirjutama. Mis kahju see teha saab?”
Sami näis see veidi maha rahustavat, aga mind mitte, sest ma tundsin Franki meetodeid: hulk väikseid samme, mis kõik tunduvad täiesti turvalised ja kahjutud, kuni leiad end prauhti! millegi keskmest, millega sa ei tahtnud üldse mingit tegemist teha. „Aga miks, Frank?” küsisin. „Ütle mulle, miks, ja ma veedan selle suurepärase kevadise nädalavahetuse oma korteris telekast saasta vahtides, selle asemel et oma poisiga välja minna nagu normaalsed inimesed. Sa tahad kulutada tohutul hulgal aega ja ressurssi millelegi, mis võib osutuda täiesti mõttetuks. Miks?”
Frank tõstis käe päikese varjamiseks silmile, et saaks mulle otsa vahtida. „Miks?” kordas ta. „Jeesus, Cassie! Sest me saame seda teha. Sest mitte keegi pole terve politseiajaloo jooksul sellist võimalust