Peegelpilt. Тана Френч

ees. Seisin, veinipudel ühes, klaas teises käes, ja mõtlesin foto tagurpidi keerata ja jätta see sinna seniks, kuni Frank alla annab ja sellele järele tuleb; mõtlesin, hetkeks, see tuhatoosi toppida ja ära põletada. Siis aga võtsin foto kätte ja läksin tagasi aknalauale istuma.

      Ta võis olla minuvanune. Dokumentides oli tema vanuseks kakskümmend kuus, aga usutav oleks olnud ka üheksateist või kolmkümmend. Tema nägu oli ilma igasuguste jälgedeta, ei ühtegi kortsu ega armi ega tuulerõugekahjustust. Mida iganes elu tema teele ka enne Lexie Madisoniks saamist veeretas, see voolas tal mööda külgi alla ja haihtus nagu udu, jättes ta puutumatuks ja rikkumatuks, ilma ühegi nähtava ühenduskohata. Ma nägin temast vanem välja: operatsioon „Vestaal” oli kinkinud mulle silmade ümber esimesed kortsud ja tumedad ringid, mis ei kao ka pärast kosutavat und. Ma lausa kuulsin Franki oma peas ütlemas: sa kaotasid sitaks palju verd ja oled mitu päeva koomas olnud, kotid silmade all on täiuslikud, ära proovigi mingit öökreemi kasutada.

      Tema kõrval seisvad majakaaslased vaatasid mind, ise tasakaalukad ja naeratavad, pikad mustad mantlid tuules laiad ning Rafe’i sall kui karmiinpunane sähvatus. Kaader oli veidike vildakas; nad olid kaamera millegi peale toetanud ja kasutanud viitpäästikut. Kaamera taga ei olnud fotograafi, kes käsiks neil naeratada. Need naeratused olid privaatsed, mõeldud vaid üksteisele, nende tulevikuminadele, kes möödunud aegu meenutavad, mulle.

      Nende selja taga võttis suurema osa ülejäänud fotost enda alla Whitethorn House. See oli lihtsailmeline maja: lai hall George’i-aegne kolmekorruseline hoone, mille lükandaknad igal järgmisel korrusel järjest väiksemaks muutusid, et anda majale näiliselt kõrgust veelgi juurde. Maja uks oli tumesinine ning värv koorus sellelt suurte laastudena maha; selleni viis kahelt poolt ust kivist trepp. Kolm korralikku rivi korstna pikendustorusid, paksud luuderohuvaibad, mis katsid seina peaaegu katuseni välja. Ukse kõrval olid soontega sambad ja selle kohal paabulinnusabakujuline kaaraken, aga kui need välja arvata, polnud mingeid muid ilustusi, lihtsalt maja.

      Selle riigi hullus kinnisvara järele on meile verre kodeeritud, see on sama võimas ja ürgne kui iha. Sajandid, mis elatud isanda meelevallas, kes võis su iga hetk abituna tänavale tõsta, õpetavad su luudele, et omaenda kodu on kõige tähtsam asi siin ilmas. Seepärast ongi majade hinnad sellised, nagu need on: kinnisvaraarendajad teavad, et võivad kahetoalise uberiku eest küsida miljoni, ning et kui nad kokku hoiavad ja teevad nii, et muud võimalust ei ole, müüb iirlane maha oma neeru ja töötab sada tundi nädalas, et see hind maksta. Mingil moel – võib-olla on asi mu prantsuse veres – on see geen minust mööda läinud. Mõte mul kivina kaelas rippuvast hüpoteegist teeb mind närviliseks. Mulle meeldib, et mu korter on üüritud – neli nädalat etteteatamisaega ja mõned prügikotid, ning ma võin vehkat teha, mil iganes soovin.

      Aga kui ma oleksin endale maja ihaldanud, oleks see olnud üsna sarnane selle majaga. Sel polnud midagi ühist nende iseloomutute pseudomajadega, mida kõik mu sõbrad endale soetasid, nende pärapõrgus asuvate kokku tõmbunud kingakarpidega, millega tuleb kaasa tohutu hulk imalaid eufemisme (arhitekti disainitud elegantne eramu vastvalminud luksuslikus elamurajoonis), mis maksavad kakskümmend korda rohkem, kui sa teenida jaksad, ning mis on ehitatud kestma vaid nii kaua, kuni arendaja need maha müüa jõuab. See maja oli päris, see oli üks tõsine minuga-juba-ei-naljata maja, millest õhkav jõud ja uhkus ja graatsia pidid kestma kauem kui kõik need, kes sellele pilku heidavad. Tillukesed keerlevad lumehelbed muutsid luuderohu häguseks ja rippusid pimedate akende ees, ning selle kõige vaikus oli nii kõikehõlmav, et ma tundsin, nagu võiksin sirutada käe otse läbi foto läikiva pinna selle jahedasse sügavussse.