Peegelpilt. Тана Френч. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Тана Френч
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современные детективы
Год издания: 0
isbn: 9789949597826
Скачать книгу
moel, mis pani mind kahtlustama, et ta oli sellega oma nina nokkinud.

      „Nii,” ütles Byrne, kui oli oma transist ärganud ja näinud, et me olime majast väljunud. „Meie hakkame minema. Ta jääb siis teile.”

      Mõnikord on kohalikud võmmid puhas kuld – vuristavad ette kõigi lähikonna elanike elulood, pakuvad välja terve hulga võimalikke motiive, ulatavad peamise kahtlusaluse sulle peaaegu kandikul kätte. Teistel juhtudel aga ei taha nad muud, kui kõik kellegi teise kaela lükata ja oma kaardimängu juurde naasta. See siin kuulus nähtavasti nende teiste sekka.

      „Meil oleks vaja, et te veidi veel siin oleksite,” ütles Sam, mis tundus mulle hea endena – see, kuidas Frank oli kogu juhtimise enda kätte võtnud, tegi mind närviliseks. „Laboril võib teid otsingutel vaja minna ja mina ootan teilt kogu kohalikku infot, mis teil anda on.”

      „Kohalik ta ei ole, see on kindel,” ütles Doherty ja pühkis sõrme pükstesse. Ta vahtis mind jälle. „Need seal Whitethorn House’is on kõik sissetungijad. Neil pole Glenskehyga miskit pistmist.”

      „Õnnelikud tõprad,” pobises Byrne oma rinnale.

      „Aga ta elas ikkagi siin,” ütles Sam kannatlikult, „ja suri siin. See tähendab, et me peame ümbruskonna läbi kammima. Tõenäoliselt peate meid siiski aitama, sest te olete kohalike oludega kursis.”

      Byrne’i pea vajus sügavamale õlgade vahele. „Nad on siin kõik ogarad,” ütles ta süngelt. „Täisogarad. Muud pole teil vaja teada.”

      „Mõned mu parimad sõbrad on ogarad,” ütles Frank rõõmsalt. „Võtke seda kui väljakutset.” Ta lehvitas meestele ja suundus üles niidulapi poole, jalad märjas rohus sahisemas.

      Läksime Samiga talle järele. Isegi tema poole vaatamata tajusin seda tuttavat väikest murekortsu Sami kulmude vahel, kuid mul ei olnud jõudu, et teda rahustada. Nüüd, kui ma olin sellest majast välja saanud, tundsin vaid raevu, puhast ja selget. Minu nägu ja minu endine nimi: nagu oleks ühel päeval koju tulnud ja avastanud, et keegi võõras teeb sinu köögis süüa, jalas sinu kõige mugavamad teksased, ja laulab kaasa sinu lemmikplaadile. Ma olin nii vihane, et suutsin vaevu hingata. Ma mõtlesin sellele fotole ja tahtsin oma naeratuse pikema jututa tema näolt minema peksta.

      „Noh,” sõnasin, kui olime Frankile niiduservas järele jõudnud, „see oli vahva. Kas ma võin nüüd tööle tagasi minna?”

      „Koduvägivald on vist palju meelelahutuslikum, kui ma arvasin,” ütles Frank ja teeskles, nagu oleks see talle muljet avaldanud, „kui tagasi minemisega nii kiire on. Päikeseprillid.”

      Jätsin päikeseprillid sinna, kus need olid. „Kui see tüdruk just koduvägivalla ohver polnud, ja ma ei näinud midagi, mis sellele viitaks, ei ole tal minuga mitte persetki pistmist. Nii et miks täpselt sa mul siia lasid tulla?”

      „Kuule, ma olen sind igatsenud, tibu. Mulle sobib mis iganes vabandus.” Frank naeratas mulle; vastasin kurja pilguga. „Ja sa tõesti arvad, et tal pole sinuga mitte persetki pistmist? Vaatame, kas sa ütled seda ka siis, kui me teda tuvastama hakkame, ja kõik, keda sa eales tundnud oled, paanikas helistama hakkavad, et meile sinu nimi anda.”

      Kogu viha valgus minust välja, jättes kõhuõõnde maha vastiku tühjuse. Frankil, sel väikesel sitapeal, oli õigus. Niipea, kui selle tüdruku näopilt ajalehtedes ära trükitakse, palvega edastada politseile tema õige nimi, ilmuks välja terve laviin inimesi, kes tundsid mind Lexiena, teda Lexiena, mind minuna, ning kes tahaksid teada, kes täpselt surnud on ja kes kumbki meist siis oli, kui me polnud Lexie Madison, ja järgneks tõeline kaos. Uskuge või mitte, aga sel hetkel jõudis mulle kohale, et see asi siin ei lahene iial nii lihtsalt nagu: ma ei tunne teda ega tahagi tunda, tänan väga, et mu hommiku tuksi keerasid, küllap kunagi näeme jälle.

      „Sam,” ütlesin. „Kas sa saaksid mingil moel tema foto avaldamisega paar päeva venitada? Lihtsalt selleks, et ma saaksin inimesi hoiatada.” Mul polnud aimugi, kuidas ma seda tegema peaksin. Vaata, tädi Louisa, me leidsime ühe surnud tüdruku ja…

      „Huvitaval kombel,” ütles Frank, „nüüd, kus sa seda mainid, sobib see täpselt minu väikese mõttega.” Heinamaa nurgas seisis hunnik samblaga kaetud kive; ta vinnas end, selg ees, kuhja otsa ja istus seal, üks jalg kõlkumas.

      Ma olin seda sära tema silmis ka varem näinud. See tähendas alati, et ta kavatses – nagu muu seas – tulla välja millegi täiesti ennekuulmatuga. „Mida, Frank?” küsisin.

      „Noh,” alustas Frank, sättis end kividel mugavamalt istuma ja tõstis käed kuklale, „meil on siin unikaalne võimalus, kas pole? Ei tahaks lasta sel raisku minna.”

      „On või?” küsis Sam.

      „Meil või?” küsisin mina.

      „Oo jaa. Issand, jaa!” Franki suunurkadesse oli ilmunud see ohtlik naeratus. „Meil on võimalus,” ütles ta, endale küllaldaselt aega jättes, „meil on võimalus uurida mõrvajuhtumit seestpoolt. Meil on võimalus saata kogenud salaagent otse mõrvaohvri senise elu keskmesse.”

      Me mõlemad jäime teda vahtima.

      „Millal te enne midagi sellist näinud olete? See on imeilus, Cass. See on tõeline meistriteos!”

      „Rohkem nagu üks pasahunnik,” ütlesin. „Millest sa üldse räägid, Frankie?”

      Frank ajas käed laiali, nagu oleks see täiesti enesestmõistetav. „Kuule. Sa oled ennegi Lexie Madison olnud, eks? Sa võid uuesti temaks hakata. Sa võid – ei, oota, kuula mind lõpuni –, kui ta poleks surnud, lihtsalt vigastatud, eks? Sa võiksid rahulikult tagasi tema ellu jalutada ja jätkata sealt, kus temal pooleli jäi.”

      „Issand jumal,” ütlesin. „Sellepärast siin ei olegi kedagi laborist ega surnukuurist? Sellepärast lasidki sa mul end mingiks idioodiks riietada? Et keegi ei märkaks, et sul on üks tüdruk varuks?” Võtsin mütsi peast ja toppisin selle tagasi kotti. See plaan oli nõudnud päris kiiret reageerimist, isegi Franki kohta. Plaan pidi tal peas küpsema juba esimeste sekundite jooksul pärast kuriteopaika jõudmist.

      „Sa saaksid ligipääsu infole, mis kõigile võmmidele kättesaamatuks jääks, sa saaksid lähedale kõigile, kellega tema lähedane oli, sa saaksid tuvastada kahtlusaluseid…”

      „Sa tahad kasutada teda peibutisena,” ütles Sam liigagi rahulikult.

      „Ma tahan kasutada teda uurijana, sõbrake,” ütles Frank. „Sest seda ta ju ongi, vähemalt oli, kui mu mälu mind ei peta.”

      „Sa tahad ta sinna saata, et see tüüp saaks tagasi tulla ja alustatu lõpetada. Seda nimetatakse peibutiseks.”

      „Ja siis? Salaagendid ongi peibutised. Ma ei palu tal teha midagi, mida ma ise kõhklematult ei teeks, kui…”

      „Ei,” ütles Sam. „Mitte mingil juhul.”

      Frank tõstis ühe kulmu. „Mis sa oled tema ema või?”

      „Ma olen selle mõrva juhtivuurija ja mina ütlen, et mitte mingil juhul.”

      „Kuule, võib-olla mõtled selle üle veidi järele, enne kui…”

      Mind nagu polekski seal olnud. „Halloo?” ütlesin.

      Nad pöördusid minu poole ja jõllitasid mind. „Anna andeks,” ütles Sam, pooleldi häbelikult, pooleldi väljakutsuvalt.

      „Tšau,” ütles Frank mulle naeratades.

      „Frank,” ütlesin, „see on ametlikult kõige haigem mõte, mida ma eales kuulnud olen. Sul kruvid logisevad. Sul on katus täiega ära sõitnud. Sa oled…”

      „Mis selles nii haiget on?” nõudis Frank solvunult.

      „Isver,” ütlesin. Libistasin sõrmedega läbi juuste ja pöörasin ringi, üritades välja mõelda, kust alustada. Künkad, heinamaad, mõttelagedad politseinikud,