„Politseiniku palga eest?” Dublini korterihinnad on umbes samad, mis New Yorgis, ainult et New Yorgis saad oma raha eest ka New Yorgi. Minu korter asub kõrge ümber ehitatud George’i-aegse maja viimasel korrusel ja koosneb ühest keskmise suurusega toast. Sel on alles algupärane sepistatud raamiga kamin, piisavalt ruumi kokkupandava voodi, diivani ja kõigi mu raamatute jaoks, ühes nurgas viltu vajunud põrand, pööningul elav öökullipere ning vaade Sandymounti rannale. Mulle meeldib.
„Kahe politseiniku palga eest. Kas sa ei käi siis meie Sammyga?”
Istusin voodile ja sirutasin talle klaasid, et ta need täis valaks. „Ainult paar kuud. Me ei ole veel kooselu faasi jõudnud.”
„Ma mõtlesin, et te olete kauem koos olnud. Ta paistis neljapäeval üsna kaitsev. Kas see on tõeline armastus?”
„Pole sinu asi,” ütlesin temaga kokku lüües. „Terviseks! Niisiis: miks sa siin oled?”
Frank näis haavunud. „Mõtlesin, et sulle kulub seltskond ära. Tundsin end süüdi, et su siia vangi jätsin, täitsa üksi ja nii…” Heitsin talle mõnitava pilgu; ta sai aru, et ei peta mind ära, ning naeratas. „Sa oled targem, kui sulle endale kasuks tuleb, tead seda, jah? Ma ei tahtnud, et sul kõht tühjaks läheks või igav hakkaks või suitsunälg tekiks ja sa välja poodi läheksid. Tõenäosus, et keegi meie tüdruku tuttavatest sind näeb, on üks tuhandest, aga milleks riskida?”
See kõlas üsna usutavalt, kuid Frankil on kombeks sinu eksitamiseks mitu sööta korraga vette visata, et sul konks nende keskel märkamata jääks. „Mul pole endiselt kavatsust seda teha, Frankie,” ütlesin.
„Mõistan,” vastas Frank häirimatult. Ta võttis suure lonksu veini ja sättis end diivanile mugavamalt istuma. „Rääkisin muide ülemustega ja see on nüüd ametlikult kahe osakonna ühine uurimine: mõrvarühm ja salaoperatsioonid koos. Aga su kavaler juba arvatavasti rääkis sulle.”
Ei rääkinud. Sam oli viimased paar ööd oma kodus ööbinud („Ma pean kindlasti kella kuuest ärkama, pole mõtet sind ka nii vara üles ajada. Kui sa just ei taha, et ma tuleks? Kas sa saad omapäi hakkama?”); ma polnud teda kuriteopaigast saadik näinud. „Ma olen kindel, et kõik on vaimustuses,” ütlesin. Ühisuurimised on tõeline peavalu. Need jooksevad omadega alati põhjalikult rappa, peamiselt lõputu, mõttetu testosteroonist ajendatud kraaklemise tõttu.
Frank kehitas õlgu. „Küll nad ellu jäävad. Tahad kuulda, mis meil tüdruku kohta hetkel teada on?”
Muidugi tahtsin. Tahtsin seda samamoodi nagu alkohoolik klõmakat: nii väga, et lükata kõrvale kindel teadmine, kui halb mõte see tegelikult on. „Räägi siis,” ütlesin. „Kui sa juba siin oled.”
„Imeline,” ütles Frank ja sobras kilekotis sigaretipaki järele. „Okei: esimese hooga ilmub ta välja 2002. aasta veebruaris, kui esitab pangakonto avamiseks Alexandra Madisoni sünnitunnistuse. Ta kasutab sünnitunnistust, pangaväljavõtet ja oma nägu, et saada kätte sinu dokumendid UCD-st, seejärel kasutab ta neid, et astuda Trinitysse ja teha seal doktorikraad inglise keelest.”
„Hästi korraldatud,” ütlesin ma.
„Oo jaa. Hästi korraldatud, loov ja veenev. Tal oli selleks loomulik anne; ma poleks ise ka paremini suutnud. Ta ei püüdnud end töötuna arvele võtta, mis oli temast väga tark; lihtsalt hankis endale ühes kohvikus töö ja töötas seal kogu suve täiskohaga, kuni alustas oktoobris Trinitys õpingutega. Tema väitekirja pealkiri – see meeldib sulle – on: „Varjatud hääled: identiteet, varjamine ja tõde”. See räägib naisautoritest, kes kirjutasid valenime all.”
„Nunnu,” ütlesin. „Nii et tal oli huumorisoont.”
Frank heitis mulle küsiva pilgu. „Ta ei pea meile meeldima, tibu,” ütles ta mõne aja pärast. „Me peame lihtsalt välja uurima, kes ta tappis.”
„Sina pead. Mina ei pea midagi. Mis sul veel on?”
Ta pistis sigareti huulte vahele ja otsis taskust välgumihkli. „Okei, nii et ta käib Trinitys. Seal saab ta tuttavaks nelja inglise keele doktorandiga ning nemad ongi ainsad, kellega ta peamiselt aega veedab. Eelmise aasta septembris sai üks neist pärandusena oma vanaonu maja ning nad kõik kolisid sinna elama. Selle nimi on Whitethorn House. Asub Glenskehyst veidi väljas, veidi alla kilomeetri kohast, kust ta leiti. Kolmapäeva õhtul läks ta jalutama ega tulnud enam koju. Ülejäänud neli on kõik üksteisele alibi andnud.”
„Seda kõike oleksid sa saanud mulle ka telefonis öelda,” laususin ma.
„Jajah,” vastas Frank jakitaskus sobrades, „aga ma ei oleks saanud sulle näidata neid. Palun väga: Fantastiline Nelik. Tema majakaaslased.” Ta võttis välja peotäie fotosid ja laotas need lauale.
Üks neist oli talvisel päeval tehtud ülesvõte, kus taevas on hall ja maapind kerge lumekirmega kaetud: neli inimest suure George’i-aegse maja ees, pead lähestikku ja juuksed tuule käes lehvimas. Lexie oli keskel, seljas seesama poolmantel ja naeratus huulil, ning mu peas toimus taas see pöörane lühis: millal ma…? Frank jälgis mind nagu jahikoer. Panin foto käest.
Teised fotod olid mingist koduvideost võetud stoppkaadrid – need nägid kohe sedamoodi välja, inimeste piirjooned olid liikumise pärast veidi udused – ja prinditud mõrvarühma ruumis: sealne printer jätab üles paremasse nurka alati musta juti. Neli täispikkuses pilti, neli lähikaadrit näost, kõik tehtud samas toas, sama kulunud triibulise tapeedi taustal, millel mustriks väikesed lilleõied. Kahe kaadri nurgas oli näha suur ehtimata kuusepuu: järelikult vahetult enne jõule.
„Daniel March,” ütles Frank sõrmega osutades. „Mitte Dan ega, jumala ees, Danny: Daniel. Tema on see, kes maja päris. Ainus laps, orb, vanast anglo-iiri suguvõsast. Vanaisa kaotas viiekümnendatel suurema osa perekonna rahast kahtlastes tehingutes, kuid seda on piisavalt järel, et Danny-poisule igakuist elatusraha maksta. Tal on kolledžist stipendium, seega ei pea ta õppemaksu maksma. Tema doktoritöö teema on, ja ma ei tee nalja, elutud asjad kui jutustajad varakeskaegses eepilises luules.”
„Päris tuhm siis pole,” ütlesin. Daniel oli suur mees, kõvasti üle meeter kaheksakümne ja kehaehitusega, mis tema pikkusele alla ei jäänud, tumedate läikivate juuste ja kandilise lõuaga. Ta istus kõrge seljatoega tugitoolis, tõstis karbist ettevaatlikult välja klaasist jõuluehet ja vaatas otse kaamerasse. Tema riided – valge särk, mustad püksid, pehme hall kampsun – paistsid kallid. Lähivõttes olid tema silmad metallist raamidega prillide taga hallid ja külmad kui kivi.
„Tuhm ta nüüd just ei ole. Keegi neist ei ole, aga tema pole seda kohe kindlasti. Temaga pead ettevaatlik olema.”
Ma ei teinud sellest välja. „Justin Mannering,” jätkas Frank. Justin oli fotol hädas puntra valgete jõulutuledega ning vaatas neid abitult. Ta oli samuti pikk, aga kiitsakas, omamoodi enneaegselt professorlikul moel: lühikesed hiirekarva juuksed, mis juba hõrenesid, väikesed raamideta prillid, pikergune leebe nägu. „Belfastist. Tema doktoritöö on sakraalsest ja profaansest armastusest renessansiaja kirjanduses, mis iganes see profaanne armastus ka on; kõlab, nagu maksaks see paar naela minut. Ema suri, kui ta oli seitsmene, isa abiellus uuesti, kaks poolvenda, kodus tihti ei käi. Aga issi – issi on advokaat – maksab endiselt ta õpingute eest ja saadab igal kuul raha. Mõnel on kena elu, mis?”
„Ega see nende süü pole, et nende vanemad on rikkad,” vastasin hajameelselt.
„Nad võiksid endale ju mõne kuradi töökoha otsida, mis? Lexie andis eratunde, parandas kirjalikke töid, passis eksamite juures – ta töötas kohvikus, kuni nad Glenskehysse kolisid ja logistika liiga keeruliseks muutus. Kas sina ei töötanud ülikooli ajal?”
„Ma olin pubis baaridaam ja see oli väga nõme. Kohe kindlasti ei oleks ma seda teinud, kui mul oleks valikut olnud. See, kui purjus raamatupidajad sind persest näpistavad, et tee sinust kahtlemata paremat inimest.”
Frank