„Kas te peate neile helistama?”
Nooruk raputas pead. „Nad ootavad mind. Kui ma kohale ilmun, siis pole vaja helistada.”
„Võmmid helistavad neile ise. Nad arvavad, et te olete suures hädas.”
„Neil pole meie numbrit. Seda pole kellelgi.”
„Aga kolledžil on kindlasti teie aadress. Nad võivad telefoni numbri teada saada.” Nooruk raputas jälle pead. „Kolledžil pole mu aadressi. Seda pole kellelgi. Taoliste asjadega oleme me äärmiselt ettevaatlikud.”
Ma kehitasin õlgu, olin vait ja sõitsin maha järjekordse kilomeetri.
„Aga kuidas teie endaga on?” küsisin ma. „Kas teie kavatsete mu välja anda?”
Ma nägin, kuidas nooruk puudutas oma paremat kõrva. Seda, mis veel alles oli.
Päris ilmselt oli tegu täiesti alateadliku žestiga.
„Te päästsite mu,” ütles ta. „Ma ei kavatse teid välja anda.”
„Kena,” kostsin ma. „Mu nimi on Reacher.”
Meil kulus mõni minut selleks, et läbida tükike Vermonti, siis keerasime põhja ja ida poole ja sõitsime läbi New Hampshire’i. Valmistusime pikaks-pikaks teekonnaks. Adrenaliin veres lahtus, nooruk sai vapustusest üle ja lõpuks olime mõlemad pisut uimased ja unised. Ma keerasin akna alla, et autosse värsket õhku ja parfüümist leevendust saada. Müra küll suurenes, kuid nii püsisin ma ärkvel. Vestlesime pisut. Richard Beck ütles, et ta on kahekümneaastane. Õpib kolmandal kursusel. Tema peaaine oli mingisugune kaasaegse kunsti haru, mis minu kõrvade jaoks kõlas umbes nagu sõrmega maalimine. Suurem asi suhtleja ta ei olnud. Ainus laps perekonnas. Tema perekonna juures oli palju sellist, mis mõjus kaheti mõistetavalt. Ilmselt oli tegu tugevasti ühte hoidva klanniga ja üks pool Richardist tahtis sealt põgeneda, teine pool aga vajas perekonda. Oli selge, et eelmine röövimine oli teda tugevasti traumeerinud. Mõtlesin endamisi, kas peale selle kõrva-värgi tehti talle veel midagi. Vahest midagi palju hullemat.
Ma rääkisin talle sõjaväest. Kirjeldasin oma ihukaitsjakogemust värve säästmata. Ma tahtsin, et ta saaks aru, et on heades kätes, vähemalt ajutiselt. Sõitsin kiiresti ja ühtlaselt. Maximat oli äsja tangitud. Me ei pidanud bensukatesse sisse põikama. Lõunat süüa Richard ei tahtnud. Tegin ühe peatuse, et kempsus käia. Jätsin mootori tööle, et ma ei peaks jälle nende süütejuhtmetega jändama. Sammusin tagasi auto juurde ja märkasin, et Richard istub masinas, tuim nagu nukk. Jõudsime taas maanteele, sõitsime New Hampshire’is Concorde’ist ringiga mööda ja võtsime suuna Portlandile Maine’is. Aeg tiksus omasoodu. Mida lähemal kodule, seda vabamalt hakkas Richard end tundma. Ent jäi ka vaiksemaks. Taas see kahetisus.
Ületasime osariigi piiri ning siis, umbes kolmkümmend kaks kilomeetrit enne Portlandi pöördus ta oma istmel ja uuris väga hoolikalt tagaaknast avanevat vaadet, misjärel ütles mulle, et ma järgmisel mahasõidul maanteelt ära pööraksin. Jõudsime kitsale teele, mis viis otse itta Atlandi ookeani poole. Sõitsime 95. osariikidevahelise kiirtee alt läbi ning siis peaaegu kakskümmend viis kilomeetrit mööda graniidikõrgustikku veele lähemale. Suvel võis siinne maastik olla väga ilus. Ent praegu oli kõik alles külm ja rõske. Oli näha meretuultes kängu jäänud puid ja paljaid rahne, mille ümbert iilid ja hoovused olid pinnase minema kandnud. Tee lookles ja väänles, otsekui üritaks ta end välja murda nii kaugele itta kui võimalik. Heitsin pilgu ees laiuvale ookeanile. See oli hall nagu malm. Sõitsime edasi, möödudes väikestest abajatest paremal ja vasakul. Mulle hakkasid silma tillukesed sõmera liivaga rannad. Siis tegi tee looke vasakule, kohe selle järel paremale ning tõusis üles maaneemele, mis meenutas peopesa. Pihk ahenes kiiresti üheksainsaks sõrmeks, mis kerkis otse ookeanist. See oli kaljune poolsaar, sadakond meetrit lai ja umbes kaheksasada meetrit pikk. Ma tundsin, kuidas tuul autot nüpeldab. Juhtisin masina poolsaarele ning nägin rida kiduraid ja kaldus igihaljaid puid, mis üritasid varjata kõrget graniidist müüri, kuid polnud selleks piisavalt kõrged ega jämedad. Müüri kõrgus oli ligi kaks ja pool meetrit. Graniidi peal vonkles jäme okastraadispiraal. Müüri külge olid ühtlase vahemaa tagant kinnitatud turvatuled. Graniitsein kulges risti üle kogu saja meetri laiuse sõrme. Poolsaare kummaski servas vajus müür järsu nurga all madalaks ja kadus siis merre, toetudes seal tohututele kiviplokkidele rajatud vundamendile. Kiviplokkidel rohetas adru. Täpselt müüri keskel oli rauast värav. See oli kinni.
„Kohal,” ütles Richard Beck. „Siin ma elangi.”
Tee viis otse värava juurde. Ja muutus teisel pool väravat pikaks sirgeks sissesõiduteeks. Sissesõidutee lõpus seisis hall kivimaja. Siit vaadates tundus, nagu oleks ta seal sõrme teises otsas ookeanist üles kerkinud. Kohe värava taga asus ühekordne vahimaja. Samas stiilis ja samast materjalist nagu too elamu, ainult väiksem ja madalam. Vahimajal oli müüriga sama vundament. Ma võtsin hoo maha ja peatasin auto värava ees.
„Laske signaali,” ütles Richard Beck.
Maxima turvapadja kaanel oli tilluke signaalpasuna kujutis. Ma vajutasin sellele ühe sõrmega ja kostis viisakas piip. Panin tähele, et turvakaamera värava küljes kaldus allapoole ja seiras ümbrust. Oli tunne, nagu mind jälgiks väike klaassilm. Tükk aega ei juhtunud midagi, siis avanes vahimaja uks. Sellest astus välja tumedas ülikonnas mees. Ülikond oli ilmselgelt pärit pikkadele ja kogukatele mõeldud poest ja oli ilmselt suurim, mida seal kunagi müüdud, kuid jäi sellegipoolest rõiva kandjale õlgadest väga kitsaks ja käistest lühikeseks. Too sell oli minust palju suurem, paigutudes sellega kindlalt ebardite kategooriasse. Ta oli hiiglane. Hiid kõndis oma väravapoole juurde ja põrnitses läbi selle välja. Mind uuris ta väga pikalt, noorukit seevastu lühikest aega. Seejärel keeras värava lukust lahti ja tõmbas pärani.
„Sõitke otsejoones majani,” ütles Richard. „Ärge siin seisma jääge. See sell ei meeldi mulle eriti.”
Ma sõitsin läbi värava. Ei peatunud. Kuid ma sõitsin aeglaselt ja vaatasin ringi. Esimene asi, mis tuleb kuhugi sattudes endale selgeks teha, on see, kuidas sealt minema saab. Müür meist mõlemal pool suubus otse murdlainetesse. Ülehüppamiseks oli see liiga kõrge ja müüri peal oleva okastraadi tõttu ei tasunud mõelda ka ronimisele. Müüri taga oli umbes kolmekümne meetri laiune lage ala. Nagu eikellegimaa. Või miiniväli. Turvatuled olid paigutatud nii, et kogu ala oleks valgustatav. Mingit muud väljapääsu peale värava ei olnud. Hiiglane sulges selle meie taga. Ma nägin teda peeglist.
Teekond majani oli pikk. Hall ookean kolmes küljes. Maja oli vana kivikolakas. Vahest mõne ookeanikapteni kodu, pärit ajast, mil inimesed endale vaalade tapmisega korraliku varanduse kokku ajasid. Kõik siin oli kivist, nii keerulised helmesvööd ja karniisid kui ka kaarduvad hooneosad. Ehitise põhja poole jäävad pinnad olid kaetud halli samblikuga. Mujal võis näha rohelisi laike. Maja oli kolmekordne. Sel oli kümneid korstnaid. Katusejoon oli äärmiselt liigendatud. Igal pool torkasid silma ehisviilud koos nende juurde kuuluvate lühikeste räästarennidega ja jämedad malmtorud vihmavee ärajuhtimiseks. Peauks oli tammepuust ning seda ehtisid raudlatid ja naastud. Sissesõidutee läks üle laiaks tõllaringiks. Ma sõitsin sellel vastupäeva ning jäin seisma täpselt peaukse ette. Uks avanes ja välja astus järjekordne tumedas ülikonnas mees. Ta oli umbes minusuurune, niisiis tunduvalt väiksem kui tüüp vahimajast. Kuid see ei teinud teda mulle põrmugi meeldivamaks. Tal oli kivistunud ilme ja tühi pilk. Mees avas Maxima kaassõitjapoolse ukse nii, nagu oleks ta just seda autot oodanud, ja ma arvan, et ehk ootaski, vahimaja kolge helistas talle kindlasti ette.
„Ehk ootaksite siin?” ütles Richard mulle.
Ta libistas end Maximast välja ja sammus maja süngesse sisemusse, ülikonnas mees aga sulges tema järel tammepuust ukse ja jäi otse selle ette valvama. Minu poole ta ei vaadanud, aga ma teadsin, et asun kusagil tema vaateväljas. Lahutasin roolisamba all asuvad juhtmed, mootor suri välja ning ma jäin ootama.
Oodata tuli üpris kaua, arvatavasti ligi nelikümmend minutit. Kuna mootor ei töötanud, läks