„Ma võtan nüüd veidi hoogu maha,” laususin. „Tõmban tee serva poole, et nad saaksid möödumiseks minu tagant välja sõita.”
„Ärge tehke seda,” ütles nooruk. „Teil on veel võimalik see asi heaga lahendada.”
Ma ei teinud temast välja. Lasksin kiiruse umbes kaheksakümnele kilomeetrile tunnis, juhtisin kaubiku paremale ning kolledži masin ilmus tagant vasakult instinktiivselt nähtavale, et minuga kohakuti jõuda. Tulistasin selle pihta oma viimased kolm kuuli, auto tuuleklaas purunes ja sõiduk libises suure kaarega üle maantee, nagu oleks juht pihta saanud või kumm purunenud. Kaldus siis nina ees vastaspoole teepeenrale, põrutas läbi põõsastest heki ja kadus siis silmist. Ma viskasin tühja revolvri kõrvalistmele, keerasin akna üles ja andsin järsult gaasi. Nooruk oli vait. Üksnes vahtis kaubiku tagaossa. Katkine tagaaken tekitas kummalist oigavat heli, kui selle kaudu kaubikust õhku välja imeti.
„Kena,” ütlesin ma. Ma hingeldasin. „Nüüd võime minna.”
Nooruk pöördus näoga minu poole.
„Kas te olete hull?” küsis ta.
„Kas teate, mis juhtub inimestega, kes võmme maha lasevad?” küsisin vastu.
Selle peale polnud tal miskit kosta. Edasi sõitsime umbes pool minutit, peaaegu kilomeetri, vaikides, üksnes silmad pilkusid, me hingeldasime ja vahtisime läbi tuuleklaasi otse enda ette teele, nagu olnuksime hüpnotiseeritud. Kaubik haises püssirohu järele.
„See oli õnnetu juhus,” laususin ma. „Ma ei suuda teda tagasi tuua. Nii et katsuge sellest üle saada.”
„Kes te olete?” küsis mu reisija.
„Ei, kes teie olete?” küsisin vastu.
Nooruk jäi vait. Ta hingas raskelt. Ma heitsin pilgu peeglisse. Maantee meie taga oli täiesti tühi. Ka meie ees polnud kedagi. Olime jõudnud sügavale sisemaale, umbes kümneminutise teekonna kaugusele mitmetasandilisest ristmikust.
„Ma olen sihtmärk,” sõnas nooruk. „Abduktsiooni sihtmärk.”
See sõna kõlas äärmiselt kentsakalt.
„Nad üritasid mind röövida,” lausus ta.
„Olete kindel?”
Nooruk noogutas. „Seda on varemgi juhtunud.”
„Miks?”
„Raha,” vastas nooruk. „Miks siis veel?”
„Te olete rikas?”
„Mu isa on rikas.”
„Kes ta on?”
„Tavaline inimene.”
„Aga rikas inimene,” ütlesin ma.
„Ta on vaipade maaletooja.”
„Vaipade?” küsisin ma. „Kas need on põrandakatted?”
„Idamaised vaibad.”
„Kas idamaiste vaipade impordiga võib rikkaks saada?”
„Väga rikkaks,” vastas nooruk.
„Kas teil nimi kah on?”
„Richard,” ütles ta. „Richard Beck.”
Ma vaatasin uuesti peeglisse. Maantee meie taga oli endiselt tühi. Ees niisamuti. Võtsin kiirust veidi väiksemaks, juhtisin kaubiku oma sõidurea keskele ja püüdsin sõita nagu tavaline inimene.
„Ja kes need mehed olid?” küsisin.
Richard Beck raputas pead. „Pole aimugi.”
„Nad teadsid, kus te peaksite olema. Ja millal.”
„Ma hakkasin oma ema sünnipäevaks koju sõitma. See on homme.”
„Kes võiks seda teada?”
„Ei oska öelda. Kõik, kes mu perekonda tunnevad. Ma arvan, et suvaline isik vaibanduskogukonnast. Me oleme üsna tuntud.”
„Ja selline kogukond on olemas?” küsisin ma. „Vaibanduskogukond.”
„Me kõik konkureerime omavahel,” vastas nooruk. „Tarneallikad on samad, turg sama. Kõik on omavahel tuttavad.”
Ma ei öelnud midagi. Lihtsalt sõitsin edasi, sada kilomeetrit tunnis.
„Aga kas teil on nimi?” päris nooruk.
„Ei.”
Ta noogutas, nagu oleks aru saanud. Tark poiss.
„Mida te kavatsete teha?” küsis ta siis.
„Kavatsen teid suure maantee lähedal maha panna,” vastasin. „Saate end mõne auto peale hääletada või takso kutsuda, ja siis võite mu täielikult unustada.”
Mu reisija jäi väga vaikseks.
„Ma ei saa teid politseisse viia,” ütlesin ma. „See lihtsalt ei ole võimalik. Te ju saate aru, eks? Ma tapsin ühe politseiniku. Vahest koguni kolm. Te nägite mind seda tegemas.”
Nooruk oli endiselt vait. Otsustamise aeg. Suur maantee oli kuueminutise teekonna kaugusel.
„Mind jäetakse eluks ajaks vanglasse,” ütlesin ma. „Ma keerasin käki kokku, see oli õnnetu juhus, aga mind ei kavatsetagi ära kuulata. Nad ei kuula kunagi kedagi ära. Nii et ärge paluge mul kuhugi ega kellegi juurde minna. Ei tunnistaja ega ka mitte kellegi teisena. Ma kaon, nagu poleks mind olemaski. Kas oleme selles täielikule selgusele jõudnud?”
Mu reisija ei öelnud midagi.
„Ja ärge mind neile kirjeldage,” ütlesin ma. „Öelge neile, et ma ei jäänud teile meelde. Öelge, et olite šokis. Või ma otsin teid üles ja tapan ära.”
Nooruk ei vastanud.
„Ma lasen teid kusagil välja,” sõnasin. „Nagu te poleks mind näinudki.”
Ta liigutas end. Pöördus istmel küljega minu poole ja vaatas mulle otse silma. „Viige mind koju,” ütles ta. „Päris koju välja. Me anname teile raha. Aitame teid. Peidame teid ära, kui tahate. Mu vanemad on tänulikud. Ma tahtsin öelda, mina olen tänulik. Uskuge mind. Te päästsite mu. See võmmivärk, see oli õnnetus, eks ole? Lihtsalt ebaõnn. Teil ei vedanud. Olukord oli meeleheitlik, ma saan sellest aru. Me ei räägi kellelegi.”
„Ma ei vaja teie abi,” vastasin ma. „Ma üksnes tahan teist lahti saada.”
„Aga mina tahan koju,” ütles nooruk. „Me aitaksime teineteist.”
Suure maanteeni jäi sõita veel neli minutit.
„Kus see kodu on?” pärisin.
„Abbotis.”
„Millises Abbotis?”
„Abbotis, Maine’is,” ütles mu reisija. „Rannikul. Kennebunkporti ja Portlandi vahel.”
„Me sõidame vales suunas.”
„Te saate suurel maanteel põhja poole keerata.”
„Sinna on üle kolmesaja kilomeetri.”
„Me anname teile raha. Piisavalt, et teie vaev saaks tasutud.”
„Ma võiksin teid Bostoni juures välja lasta,” ütlesin ma. „Sealt peaks Portlandi buss käima.”
Nooruk raputas raevukalt pead, otsekui oleksid tal krambid.
„Mitte mingil juhul,” vastas ta. „Ma ei taha bussiga sõita. Ma ei taha üksi olla. Igal juhul mitte praegu. Ma vajan kaitset. Need tüübid võivad endiselt kusagil passida.”
„Need tüübid on surnud,” ütlesin ma. „Nagu too kuradi võmmgi.”
„Neil võivad olla partnerid.”
See oli järjekordne kentsakas sõna. Mu reisija oli väike ja kõhn ja hirmul. Veresoon