„Teie isa ei maksnud neile.”
„Mitte piisavalt kiiresti.”
Ma ei öelnud midagi. Richard Beck lihtsalt istus, näitas mulle oma armi, oli šokis ja hirmul ning hingas nagu mingi masin.
„Kas teiega on kõik korras?” küsisin ma.
„Viige mind koju,” vastas ta. See kõlas nagu palve. „Ma ei taha praegu üksi olla.”
Suur maantee oli kaheminutise teekonna kaugusel.
„Palun,” lausus nooruk. „Aidake mind.”
„Raisk,” ütlesin ma juba kolmandat korda.
„Palun. Me saame teineteist aidata. Te peate peitu minema.”
„Me ei saa enam selle kaubikuga sõita,” sõnasin ma. „Selle kirjeldust on raadio kaudu kindlasti kogu osariigis levitatud.”
Nooruk vaatas mind ainiti, silmis lootus. Suure maanteeni jäi sõita veel minut.
„Peame endale auto leidma,” ütlesin ma.
„Kust?”
„Ükskõik kust. Autosid on igal pool.”
Suurele maanteele viivast mitmetasandilisest ristmikust lõuna ja lääne pool lösutas hiiglaslik kaubakeskus. Ma juba nägin seda kauguses. Kõrged kollakaspruunid akendeta ehitised ja eredad neoonsildid. Ehitiste ümber olid hiigelsuured parkimisplatsid, pooleldi autosid täis. Ma keerasin kaubakeskuse territooriumile ja tegin tiiru ümber terve kompleksi. See oli suur nagu linn. Kõikjal inimesed. See ajas mu närvi. Jõudsin ringiga tagasi ja sõitsin keskuse alale sisse, võttes prügiautode reast möödudes suuna ühe suure kaubamaja taha.
„Kuhu me läheme?” küsis Richard.
„Personali parklasse,” vastasin. „Kliendid tulevad kaubakeskusse ja lahkuvad siit kogu päeva vältel. Nad on ettearvamatud. Aga töötajad püsivad kogu aeg paigal. Siin on ohutum.”
Richard vaatas mulle otsa ja ma nägin, et ta ei saa aru. Juhtisin kaubiku sinna, kus akendeta seina äärde oli pargitud kaheksa autot. Ühe tuhmi ja umbes kolm aastat vana Nissan Maxima kõrval oli vaba koht. See sobis mulle. Parkla oli teistest eemal, vaikne ja privaatne. Sõitsin vabast kohast veidi mööda ning tagurdasin siis kaubiku sinna. Tagauste ja seina vahele ei jäänud peaaegu üldse ruumi.
„Seda katkist akent peab varjama,” laususin.
Nooruk ei öelnud midagi. Surusin mõlemad tühjad Coltid oma mantli taskutesse ja libistasin end kaubikust välja. Katsusin Maxima uksi.
„Otsige jupp traati,” ütlesin ma. „Jämedat elektrikaablit või mõni riidepuu.”
„Kas te tahate selle auto ärandada?’”
Ma noogutasin. Kuid ei öelnud midagi.
„Kas see on tark tegu?”
„Kui teie oleksite kogemata võmmi maha lasknud, siis arvaksite küll nii.”
Nooruk oli hetke üpris mõttelageda näoga, kuid ärkas siis ellu ja läks luurekäigule. Ma poetasin mõlema Anaconda trumlite sisu endale pihku ja viskasin kaksteist tühja padrunikesta ühte prügikasti. Mu reisija naasis, käes prügihunnikust leitud umbes meetripikkune jupp elektritraati. Ma kiskusin sellelt isolatsiooni hammastega maha, väänasin traadi otsa konksuks ning lükkasin konksu Maxima kummist aknatihendi tagant läbi.
„Teie valvake,” ütlesin ma.
Nooruk sammus eemale ja seiras parkimisplatsi, mina aga surusin traadi autosse, liigutasin seda üles-alla, siis sain ukselingi konksu taha, tõmbasin, ja uks läks kenasti lahti. Viskasin traadi prügihunnikusse tagasi, kummardusin alla roolisamba juurde ja tõmbasin sellelt plastkatte ära. Sorisin juhtmetes, kuni leidsin kaks vajalikku ja lükkasin need kokku. Starter kiunatas, mootor turtsus korraks, võttis vedu ja hakkas siis ühtlaselt tööle. Noormehe nägu väljendas nõutavat üllatust.
„Valesti veedetud noorus,” sõnasin ma.
„Kas see on tark tegu?” küsis ta uuesti.
Ma noogutasin: „Nii tark, kui üldse olla saab. Sellest autost ei tunta puudust enne kella kuut õhtul, võib-olla alles kell kaheksa. Siis, kui kaubamaja kinni pannakse. Teie olete selleks ajaks ammu kodus.”
Nooruk hoidis oma kätt hetke reisijapoolsel uksel, väristas end siis kentsakalt ja istus masinasse. Mina lükkasin juhiistme tahapoole, kohendasin peeglit ja tagurdasin parkimiskohalt välja. Sõitsin rahulikult läbi kaubakeskuse parkimisplatsi. Umbes saja meetri kaugusel tiirutas aeglaselt politseiauto. Ma parkisin uuesti esimesele ettejuhtunud kohale ja istusin töötava mootoriga Nissanis, kuni võmmi masin minema sõitis. Seejärel kiirustasin parkla väljapääsu poole, tegin mitmetasandilisel ringristmikul nõutava tiiru ning kaks minutit hiljem olime juba laial siledal maanteel ja sõitsime muljetavaldava sajakilomeetrise tunnikiirusega põhja poole. Auto lõhnas tugevasti lõhnaõli järele ja masinas oli kaks karpi pabertaskurätte. Tagaakna külge oli kinnitatud karvane mängukaru, käppade asemel läbipaistvad plastist imilapatsid. Tagumisel istmel lebas noorte pesapalliliiga kinnas ja ma kuulsin, kuidas pagasiruumis loksub ringi alumiiniumkurikas.
„Emme takso,” ütlesin ma.
Nooruk ei vastanud.
„Ärge muretsege,” laususin. „Ta on arvatavasti kindlustatud. Küllap korralik kodanik.”
„Kas teil ei ole halb tunne?” küsis nooruk. „Tolle võmmi pärast?”
Heitsin talle kiire pilgu. Ta oli kõhn ja kahvatu ning istus jälle kägaras, minust nii kaugel kui võimalik. Tema käsi oli toetatud vastu ust. Pikad sõrmed lasksid tal paista muusikuna. Minu meelest soovis ta, et ma talle meeldiksin, kuid mulle polnud seda vaja.
„Vahel lihtsalt ei vea,” vastasin ma. „Ei maksa sellepärast end nii üles kütta.”
„Mis pagana vastus see on?”
„Ainus võimalik. Lihtsalt juhtus väike äpardus. Sel pole mingit tähtsust, kuni ta meid lausa kummitama ei tule. Mis kõige tähtsam, me ei saa midagi muuta, nii et liikugem edasi.”
Mu reisija ei öelnud midagi.
„Ja üldse, see on teie isa süü,” laususin ma.
„Et ta on rikas ja et tal on poeg?”
„Et ta nii armetud ihukaitsjad palkas.”
Nooruk vaatas eemale. Ei öelnud midagi.
„Need ju olid ihukaitsjad, eks?”
Nooruk noogutas. Kuid ei öelnud midagi.
„Aga kas teie ei tunne ennast halvasti?” küsisin ma. „Nende pärast?”
„Pisut,” vastas nooruk. „Vist. Ma ei tundnud neid kuigi hästi.”
„Neist polnud mingit kasu,” kostsin ma.
„Kõik toimus nii kiiresti.”
Ma ütlesin: „Kurjategijad ootasid sealsamas. Mingi vana närune pikap nagu too, ja passib väikeses peenes ülikoolilinnas? Mis pagana ihukaitsjad need on, kes sellist asja tähele ei pane? Kas nad ohu hindamisest polnud midagi kuulnud?”
„Kas tahate öelda, et teie panite tähele?”
Ma noogutasin. „Panin.”
„Kaubikujuhi kohta päris hea.”
„Ma teenisin sõjaväes. Olin sõjaväepolitseinik. Mina tean, mida ihukaitse tähendab. Ja tean, mis tähendavad sõjakahjud.”
Nooruk noogutas, kuigi mitte eriti veendunult.
„Teil siis ikkagi on nimi?” päris ta.
„Oleneb asjaoludest,” vastasin. „Mul on vaja teada, kuidas teie asjasse suhtute. Ma võin igasugustesse jamadesse sattuda. Vähemalt üks võmm on surnud ja lisaks ärandasin ma äsja auto.”
Nooruk