Veenja. Ли Чайлд

et te ei läheks politseisse. Nagu eelmisel korral.”

      „Aga miks ma peaksin teda kuulama? Kui mina oleksin härra Normaalne, siis mõtleksin ma esimese asjana politseile. Ma tahaksin toimida täpselt seaduste järgi.”

      „Ta vaidleb teile vastu.”

      „Ja mina ei tee sellest välja. Miks peaks üks tark ja füüsiliselt võimekas täiskasvanu kuulama mingit hullunud jõmpsikat? See on nõrk koht. Liiga palju vastutulelikkust, kõik on liiga eesmärgikindel ja liiga võlts. Liiga otsene. Zachary Beck näeb selle hetkega läbi.”

      „Võib-olla te saate ta oma autosse ja teid hakatakse taga ajama.”

      „Ma sõidaksin otsekohe politseijaoskonda.”

      „Kurat,” ütles Duffy.

      „See on hea plaan,” sõnasin ma. „Aga meil tuleb arvestada reaalsusega.”

      Ma vaatasin jälle aknast välja. Seal oli kõik nii ere. Mulle hakkas silma palju rohelust. Puud, põõsad, kauged metsased künkanõlvad, noortest lehtedest laigulised. Ma nägin silmanurgast, et Eliot ja Duffy vahivad toa põrandat. Ja veel, et need viis meest istuvad liikumatult. Neist jäi mulje, et nad on tegijad. Kaks meest olid minust veidi nooremad, pikad ja heledapäised. Kaks olid umbes minuealised, lihtsa olekuga ja tavalised. Üks mees oli aga tunduvalt vanem, kühmus ja halli peaga. Ma mõtlesin kaua ja pingsalt. Inimrööv, päästmine, Becki maja. Ma pean Becki majja pääsema. Tõepoolest pean. Sest ma tahan Quinni üles leida. Tuleb valmistuda pikaks mänguks.