Ainus asi, mille kohta ta polnud küsimusi esitanud, oli ümberistumine saarele lendamiseks.
Miks ta olekski pidanud seda tegema? Talle poleks iial pähe tulnud, et Zach võiks piloot olla.
Ja kui hale see oleks, kui ta laseks vaevalt viis minutit kestnud naljaabielul end pärast kümne aasta möödumist mõjutada? Ta oli sellest üle.
Ta kinnitas endale, et see on kõige enam kahekümneminutine suts ja et Zachil on lendamisega piisavalt tegemist, et mitte talle tähelepanu pöörata ja astus trepist üles. Ta vältis hoolikalt pilkkontakti. Zach oli rabava välimusega, ent need olid tema silmad, mis olid olnud Brittany allakäigu põhjuseks. Need olid nii tumedad, et paistsid mustadena ja nende kalk läige kiirgas sügavat umbusku inimkonda. Zachil oli kombeks vaadata teda poolsuletud laugude alt mõtiskleva ja ohtliku pilguga, nagu esitades Brittanyle väljakutse kahtlemine ja fantaseerimine lõpetada ja hüpata.
Kuna Brittany iial ühestki väljakutsest ära ei öelnud, oli ta ka selle vastu võtnud.
Ta oleks justkui püüdnud taltsutada metselajat, kes pidi paratamatult lõpuks tema vastu pöörduma.
Brittany surus end Zachist mööda ja tundis, kuidas mehe lihaseline biitseps mööda ta paljast käsivart libises. Ta tõmbus jõnksatades eemale, aga mitte enne, kui erutusesööst oli tulejutina ta keha läbinud.
Ta pilk libises Zachi varjulisele lõuale ja sealt edasi ta suu karmidele joontele.
Ta mäletas ikka veel, mis tunne see oli, kui Zach teda suudles ning see mälestus pani ta südame kiiremini põksuma.
„Kena lennuk.“ Ta hääl oli külm nagu Maine’i talv. „Kas sa varastasid selle?“
Ta küsimus kutsus esile naerusähvatuse. „Ei, sel korral olin mina see, keda rööviti. Sul pole aimugi, millist hinda nad selle kullakese eest nõuavad.“
Brittany tahtis küsida, kuidas Zach seda endale lubada sai, ent ei tahtnud nii suurt huvi välja näidata ja seega libistas ta end hoopis ühele suurele nahkistmele istuma. Ta soovis nüüd, et oleks selga valinud midagi vähem igapäevast kui lühikesed püksid. Need olid tema elus praktiline valik ning tema lemmikilutoode oli kõrge faktoriga päikesekaitsekreem. Ta oli aru saanud, et igasugune meik tuli kuumuses higistades kiiresti maha ning piirdus seetõttu huulepalsamiga, mis teda päikese eest kaitses.
Selle tulemusena püsis enamik tema kosmeetikatoodetest kasutamata, aga ta oli piisavalt naine, et kui ta oleks teadnud Zachary Flynniga kohtumisest pärast kümne aasta pikkust vaheaega, oleks ta meigiletti rüüstanud. Ehk isegi kleiti ja kontsi kandnud, kuigi tema garderoobis oli neid väga vähe. Kui ta oleks piisavalt ette teadnud, oleks ta helistanud Skylarile, kel oli annet värvide ja inimeste riietamise peale.
Sõprade abiga oleks ta seda kohtumist hoolikalt planeerinud, otsustades sobiva toimimisviisi ja sõnade üle, et ta saaks taaskohtumise iga hetke kontrollida. Ja sellise valiku kasuks poleks ta otsustanud.
Brittany teadis, et Zach silmitseb teda ja surus maha kiusatuse end istmel nihutada.
Jah, väga hea, vaata hoolikalt, millest sa loobusid. Kas sa kahetsed nüüd?
Lõpuks vaatas ta Zachile otsa, vaatas nendesse tõrksatesse silmadesse, mida raamisid süsimustad ripsmed. Ta süda hakkas pekslema ja pea ringi käima. Väsinud, mõtles ta. Ma olen väsinud, muud midagi. Kuid ta teadis, et ei pikk lend ega ajavahe polnud põhjuseks, et ta süda kiiremini lööma hakkas. Asi oli Zachi nägemises. Teda raputas paanika, sest ta ei tahtnud midagi tunda ja ta tundis – kõike.
Olgu Zach neetud.
Olgu neetud iga superseksikas toll temast.
Ehk polnudki eralennukiga lendamine nii tore. Praegu oleks ta emmanud isegi kampa kriiskavaid väikelapsi. Ükskõik mida, et pinget maandada. „Keda me siis ootame? Kas ma olen sinu ainus reisija?“
„Rikkad ei jaga. Ma olen täielikult sinu päralt.“
Zach polnud iial täielikult tema päralt olnud, isegi mitte siis, kui ta oli libistanud selle odava, kiiruga ostetud kingipoe sõrmuse Brittany sõrme ning lausunud sõnu, mis olid talle peaaegu kurku kinni jäänud. Nende abielu oli olnud kõige lühem ja kokkusobimatum tehing. Zach oli vastu pidanud kümme päeva, enne kui Brittany elust minema kõndis. Brittanyt oli kasvatatud uskuma, et inimesed peavad oma lubadusi, kuid ta oli teada saanud, et sõnad, eriti kui need on välja pomisenud Zachary Flynn, olid tähendusetud. See oli olnud laastav usalduse reetmine. Kas polnud Brittany temasse uskunud siis, kui keegi teine seda ei teinud? Kas ta polnud Zachi kaitsnud ja välja vabandanud? Tal oli kehv lapsepõlv, pole ime, et ta ei usalda inimesi, kui nad on teda alati alt vedanud. Ta oli seda rääkinud kõigile, kes olid nõus kuulama ning eiranud hoiatusi ja äärmuslikke ennustusi. Ta oli olnud Zachile tõeline sõber ja mees oli selle sõpruse kõrvale heitnud, nagu poleks see midagi väärt olnud.
„Lähme. Kui ma olen ainus reisija, siis ei takista meid miski õhku tõusmast.“
„Istu ja kinnita turvavööd. Täna on tugev risttuul. Sa saad pisut raputada.“
Brittany oli juba raputada saanud ning sel polnud risttuulega midagi pistmist.
Brittany tundis kergendust, et tegemist oli lühikese lennuga ja ta haaras turvavöö järele, ent Zach jõudis selleni enne teda. Mehe tugevad sõrmed sõlmusid tema omadega ja Brittany surus end istme vastu.
„Ma saan hakkama.“ Abitus tõi temas halvima esile ja ta napsas oma terve käe eest just sel hetkel, kui Zach eemale tõmbus, helk silmis.
„Ikka seesama vana Brittany. Kellele sa siis virutasid?“
„Mida sa sellega mõtled?“ Ta polnud see sama Brittany. Tüdruk, kes oli vabatahtlikult sellesse rahutusse ja lühikeseks jäänud abiellu tantsisklenud, polnud see tüdruk, kes oli sealt välja longanud.
„Kui sa just moepärast lahast ei kanna, siis sa oled oma randme murdnud.“ Zach ajas õlad sirgu. Õlad, mida Brittany oli kunagi sõrmede ja suuga avastanud. Ta teadis, et Zachi parema õla peal oli arm ja teine vasakul roiete all. Ta oli keeldunud kumbagi selgitamast. Nii palju kui Brittany teadis, siis ainus inimene, kes peale teda vägivaldsest kodust ära viinud sotsiaaltöötajate mehe mineviku kohta üksikasju teadis, oli Philip Law ja ta kahtlustas, et isegi tema teadis sellest loost vaid väikest osa. Ülejäänu mattis Zach sügavale endasse ega lasknud kedagi ligi. „Ma mõtlesin lihtsalt, mis teise inimesega juhtus. Sind tundes läks temal kehvemini.“
„Sa ei tunne mind.“ Brittany ei tahtnud mõelda sellele, kui hästi Zach teda kunagi tundnud oli. Ta ei tahtnud mõelda sellele, kuidas mees teda puudutanud, suudelnud ja end elavana tundma pannud oli. „Miks sa tagasi siinkandis oled?“ Brittany püüdis meenutada, mida Nik oma sõbra kohta öelnud oli. „Kas sa elad Bar Harboris?“
„Ei. Mul on klient, kel on Bar Harboris maja. Mina elan Lunni saarel.“
See oli kõige hullem võimalik uudis. „Sa elad nüüd siin?“
„Kas see valmistab sulle probleeme?“
See valmistab talle suuri probleeme.
Kui nende suhe oli läbi saanud, oli Brittany taandunud Castaway majakesse ja vaadanud, kuidas päike kauni Shelli lahe kohal tõusis ja loojus. Vanaema ja hiljem sõprade abiga oli ta end kokku võtnud. Ta oli maailmas ringi reisinud, ent pidas Lunni saart siiski oma koduks.
Oma koduks, mitte Zachi omaks.
Zachi siit eest leidmine oli nagu toidult kärbse leidmine. See tundus saastatuna.
„Me pole kümme aastat kohtunud, Zach. Sina ei kuulu minu ellu ja mina sinu omasse. Mulle ei lähe vähimatki korda, kus sa elad.“
Kuni