Tema maine piloodina oli selline, et talle oli kohe pakutud tööd Maine Island Airis, ettevõttes, mis lennutas saarte vahel kaupa ja reisijaid.
Zach ei tahtnud sellist elu.
Tema jaoks oli lendamine vabadus. Ta ei tahtnud oma päevi kellegi teise graafiku ja nõudmiste järgi sättida ning pealegi, tänu õnnelikule juhusele ja loomusele elada ohtlikumalt kui enamik inimesi, oli tal nüüd oma lennuk.
Seega, selle asemel et töö vastu võtta, oli ta kasutanud oma vahedat mõistust, mida Philip oli tema juures märganud, ja leidis arvukalt ülirikkaid isikuid, kes Penobscot’ lahe ümber kinnisvara omasid. Need inimesed lendasid Bostonisse oma Citationi või Gulfstreami eralennukitega ja seejärel oli neil vaja midagi privaatset ja personaalset, mis neid edasi rannamajja või jahile viiks. Neil oli vaja piisavalt osavat pilooti, kes suudaks maanduda kõikjal, maal või merel.
Zach pakkus seda teenust tasu eest, mis pani teda kõva häälega naerma.
Personaalne?
Jah, ta oli selle personaalseks teinud. Pagan, ta pakkus jahutatud šampanjat ja hõbekandikutel kaaviari, kui nad seda tahtsid, kuigi ta ei soovitanud seda, sest lahe kohal puhuvate risttuulte tõttu ei saanud ta raputusvaba lendu tagada.
Ta ei suutnud lakata imestamast, kui palju olid inimesed nõus maksma eelise eest, et nad saavad valida aega, kohta ja kõige olulisemana, eksklusiivsust. Kord, kui ta lennutas rikka pankuri ja tema perekonna nende eralennukilt erasaarele, teenis ta piisavalt, et poleks pidanud terve järgmise kuu tööd tegema.
See oli röövimine, ent kordki oli ta seaduse poolel.
Ta valis oma töid ning tal oli piisavalt vahendeid, et mängida projektidega, mis talle huvi pakkusid.
Kui kõik need inimesed, kes olid ta maha kandnud, teda nüüd näeksid, siis lämbuksid nad oma heade kavatsuste otsa.
Tagasi vaadates oli ta elu alati kaheks jaganud. Enne lendamist ja pärast lendamist. Enne lendamist oli aeg, mille ta oli otsustanud unustada, aeg, mil tema maailm oli olnud väike ja hirmutav ja põgenemisvõimaluseta. Pärast lendamist – pärast lendamist tuli maailm, milles ta nüüd elada oli otsustanud, ja see oli maailm, mida ta armastas.
Zach naeratas, kui ta lennueelse kontrolli lõpetas.
Oli ere, päikseline suvehommik Maine’is ning täna oli meheks, kes tema elustiili rahastas, Nik Zervakis, Kreeka-Ameerika miljardär, kes maandus Loganis ja tahtis, et üks tema naiskülaline otse Puffini saarele lennutataks. Mis tähendas, et vastutasuks ühe hellitatud rikka printsessi lennutamise eest üle lahe pidi Zach teenima pöörase hulga raha.
Ärimees temas tundis rahuldust.
Kiusaja aga naeris end hingetuks.
„Ma tahan terve elu nii lennata.“ Brittany, kes oli Gulfstreami sulgpehmel nahkistmel end kerra tõmmanud, sulges silmad. „Ei mingeid tüütuid järjekordasid, kõrvalistmel vingerdavaid ja kisendavaid väikelapsi, kadunud pagasit ega hinge kinni hoidmist, kui võõrad sulle peale köhivad. Lükka Lily aknast välja, Nik, ja abiellu hoopis minuga. Me saaksime sellega hakkama, ma tean seda. Sul on neljas kohas kinnisvara – me ei pea teineteist nägemagi. Sina võid San Franciscos elada. Mina võin New Yorgis elada.“
Pronksikarva nahaga, nägus ja ropprikas Nik Zervakis vaatas ühe käega meile läbi, hoides teisega kiivalt Lily ümbert kinni.
Brittany pidi neid koos nähes naeratama.
Ta oli piisavalt arukas teadmaks, et tema enda naeruväärselt üürike abielukogemus mõjutas ta hinnanguid ning ta oli piisavalt ettevaatlik, et mitte teisi selle põhjal hinnata. Isegi tema pidi tunnistama, et ta polnud iial kohanud kaht inimest, kes teineteisega paremini sobiksid kui Nik ja Lily. Ning kui väike osake temast tundus nukker, otsustas ta seda eirata.
Lily peaaegu ümises rahulolust. „Sa armastad iseseisvust.“
„Sul on õigus, armastan küll. Ja isegi eralennukit omav Kreeka-Ameerika miljardär ei suudaks mind veenda sellest loobuma. Siiski…“ Ta vaatas end ümbritsevat luksuslikku keskkonda ja raputas uskumatult pead. „Sa oled loteriil võitnud, Lil.“
„Ma tean.“ Lily naeratas mehele, kes oli ta jalust niitnud ning kes ta kohale kummardudes teda pikalt suudles.
Brittanyt võlus see, kuidas kurikuulus armutu ärihai pehmenes kui või tema armsa sõbra käes. Brittanyl polnud kahtlustki, et nende vahel on midagi väga sügavat ja erilist.
„Hei, vaata ette – sa oled tuhvlialuseks muutunud, Zervakis. Kui su rivaalid sellest aimu saavad, sööstavad sinu aktsiad alla. Majandus kukub kokku.“
Eemaldamata tähelepanu Lily suult, tegi Nik tema suunas ebaviisaka viipe ja Brittany muigas.
„Ärge laske end minust häirida. Laske käia ja tehke beebi, siin ja kohe. Ma vaatan mujale.“
Lily tõmbus piinlikkusest pomisedes tagasi. „Vabandust.“
„Ära vabanda. See oli teist väga kena, et te mind ära tõite. Hea uudis on see, et ma lähen järgmises peatuses maha ja teie kaks võite terve tee New Yorki teineteisel riideid seljast rebida.“
„Me jääme mõneks päevaks Bostonisse. Nikil on alles teisipäeval kohtumine, nii et kui sul midagi vaja on, siis helista. Seejärel oleme mõne päeva New Yorgis ja ma olen Skylariga kohtumise kokku leppinud.“ Lily puudutas sõrmedega kaela ümber olevat keed ja ta pilk libises hetkeks Nikile. „Me läheme detsembris Londonisse tema näitusele. Kas sina ka?“
Brittany teadis, et see kaelakee, mis oli üks Skylari tehtud eksklusiivsetest ehetest, maksis rohkem, kui tema aastaga arheoloogina teeniks.
Ta avas suu meenutamaks sõbrale, et mitte kõigil pole ligipääsu eralennukile ja põhjatule pangaarvele, kuid talle meenus siis, et selline vastus paneks Lily ja Niki igasuguseid heldeid pakkumisi tegema ja nad olid tema jaoks juba niigi enam kui küll teinud. „Ma pole kindel. Mul on vaja mõned suured otsused langetada. Eluplaanid.“ Mis oli uhkem viis öelda, et tal polnud aimugi, mida järgmiseks teha. „Aga ma hoian ühendust. Seda juhul, kui te suudate lõpetada suudlemise piisavalt kauaks, et sõnumeid vaadata.“
Kui lennuk maandumisrajal peatumiseks aeglustas, libistas Lily end Niki käte vahelt välja ja korjas Brittany asjad kokku. „Ei, ära liiguta. See on tähtis, et sa oma kätt ei kasutaks. Sa pead rannet puhkama, arsti käsk.“
„Ma ei allu hästi käskudele.“
„Me oleme terve suve toanaabrid olnud. Ma tean täpselt, kui halvasti sa käskudele allud, aga Brittany, see oli kole luumurd. Sa kukkusid imelikult.“
„Jah, ma tean. Nii piinlik. Ma virutaksin endale, ainult et minu praeguse vedamise juures murraksin ma seda tehes ilmselt pahkluu.“
Lily kallistas teda. „Sa oled vigastatud. Sa pead enda eest hoolitsema.“
„Ma saan sellega hakkama.“ Brittany ei näidanud hetkekski välja, kui raske tal oli vaid käekotti istme alt välja tõmmata ja üle õla libistada. Üle vasaku õla. See liigutus tundus kohmakas ja ebaloomulik. Alles siis, kui ta ei saanud enam paremat kätt kasutada, oli ta taibanud, kui väga ta sellest sõltus. Nähtavasti ei teinud ta vasaku kehapoolega suurt midagi.
Miks ta polnud ette vaadanud? Ta oli käinud arheoloogilistel kaevamistel kõikjal maailmas ning polnud end iial isegi mitte kriimustanud, aga nüüd oli tal murtud ranne ja kõik selle pärast, et ta oli nii kõvasti naernud, et oli kukkunud kraavi, mida ta mõne hetke eest kaevanud oli.
Selle äparduse unustamiseks kulub tal aega järgmise jääajani.
Ta pööritas silmi ja haaras seljakoti järele, kuid märkas siis, et Nik oli selle juba istmele asetanud.
„Minu meeskond tõstab su kohvri maha. Sinu edasilend on juba kokku lepitud. Kui sul probleeme tekib,