Tavaliselt läks ta koju tulles Captain Hookile, praamile, mis kolm korda päevas mandri ja Lunni saare vahel sõitis. Ta oli üles kasvanud kaikuva vile ja autode kolina saatel, kui need kaldteelt alla sadamast välja viivale teele sõitsid. Korra või kaks oli ta aastate jooksul kasutanud Main Island Airi teenuseid, ettevõte, mis kaupa, kohalikke ja turiste Penobscot’ lahe saarte vahel vedas. Neil kordadel oli ta leidnud end kiilutuna posti ja erinevate toidutellimuste vahele.
See kogemus pidi erinev tulema.
Kordki saabub ta stiilselt.
Brittany naeratas endamisi, kujutades ette, mida Lunni saare elanikud ütlevad, kui hakkab levima jutt, et ta saabus eralennukiga. Dan, kes töötab üleval lennuväljal, räägib sellest oma naisele Angiele, kes mainib seda kas sadamapoodides või Ookeani Klubis, kohalike lemmikbaaris. Sealt levib sõna üle saare kiiremini kui tuulepuhang. See oli Lunni saare nali, et kuulujutud liiguvad kiiremini kui internet. Usaldusväärsemad olid need kindlasti. Oli aegu, mil privaatsuse vähesus teda hulluks ajas, ent teistel kordadel oli see ka kasulikuks osutunud, näiteks hiljuti, kui saareelanikud olid ringkaitse moodustanud, et Emilyt probleemide eest kaitsta.
Brittany tundis nende vastu äkilist kiindumuspuhangut. Tõsi, nad ajasid teda mõnikord oma sekkumisega hulluks, ent kogukonna tugevuses polnud põhjust kahelda.
Soovides äkki ruttu koju jõuda, hiivas ta seljakoti õlale, lohistas oma ainsat kohvrit enda järel ja astus viimased sammud lennuki poole, mõeldes, et ta pole sellise peenutseva transpordi jaoks piisavalt hästi riides.
Piloot oli ilmselt rohkem harjunud kokkusobiva Louis Vuittoni pagasiga, kui matkavarustusega, mida Brittany arheoloogilistel väljakaevamistel ringi vedas ning ta oli üsna kindel, et Manolo Blahnik oleks karjatanud, kui oleks tema lemmikuid jalavarje näinud. Ta saapad olid kulunud ja rohmakad, loodud matkamiseks karmil, nõudlikul maastikul, kuigi isegi need polnud ära suutnud hoida Brittany kukkumist Kreekas.
Hooletuse tõttu seisis tal ees tegevusetu suvi. Ta pidi käima regulaarsetel vastuvõttudel haiglas, mis tähendas tüütuid reise mandrile. Nad olid talle öelnud, et ta peab kannatlik olema, kui tahab olla kindel, et parema randme liikuvus täielikult taastub.
Kui ta Cessna juurde kõndis, ilmus piloot lennukitrepile.
Tumedad prillid varjasid mehe silmi, ent Brittany tundis ta võpatades hetkega ära ning tundis kõhus kummalist võbinat ja häirivat värinat jalgades.
Sellest oli möödunud kümme aastat, ent ta oleks mehe kõikjal ära tundnud.
Õlad valge triiksärgi all olid laiemad ja jäikade lihaste tõttu jämedamad, läikivad mustad juuksed lühemaks pügatud, kuid tal oli ikka see sama „ära jama minuga“ hoiak, mis oli aastate eest seiklushimulist kaheksateistaastast Brittanyt võlunud. Pärast seda oli ta miljon korda soovinud, et oleks adrenaliinisööstu nautimiseks mõne muu viisi otsinud, nagu benji-hüpped või kärestikel parvetamine.
Selle asemel oli ta asunud jahtima paha poiss Zachary Flynni. Saarel, mis oli tulvil värskeid puuvilju, oli tema olnud see ainus halvaks läinud õun.
Nende suhte esimestel peadpööritavatel nädalatel oli Brittany arvanud, et armastusest suuremat seiklust pole olemas. Tunded Zachi vastu olid ta enda alla matnud ning muutnud ta haavatavaks, avatuks ja kaitsetuks. Ta oli veetnud terve suve tarretiselaadsetel jalgadel mööda saart ringi kõndides, kõht närviliste sõlmede tõttu krampis. Võime magada oli kadunud koos isuga. Tema nägemus tulevikust oli muutunud üle öö.
Tal olid olnud plaanid ja ambitsioonid, ent ta oli need kõik Zachary Flynni pärast kõrvale heitnud. Tema elu ja tulevik olid teistsuguse kuju võtnud. Seistes valikuga silmitsi, oli ta Zachi valinud. Ja kui ta oli Zachile kõik andnud, end tervenisti, oli mees minema kõndinud purustava hoolimatusega ning Brittany oli nii valusalt kukkunud, et sinikad olid siiani alles. Ta oli sageli mõelnud, et oleks vähem viga saanud, kui oleks langevarjuta lennukist alla hüpanud.
„Üks naisreisija, ja see oled sina.“ Zachi kena nägu oli läbitungimatu. „Kui suur tõenäosus see on?“
„Arvestades seda, et ma elan siin, siis ma ütleksin, et tõenäosus on päris suur.“ Brittany talitses end, kogudes enesekindlust ja rahulikkust, mille ta aastate jooksul omandanud oli. Vaatamata seesmisele keeristormile, polnud ta nõus oma emotsioone Zachile reetma ning ta ei pidanud ka mehe nägu lähemalt uurima, et sealt vihjeid leida, selleks et teada saada, mida Zach tunneb. Ta teadis juba, et see mees ei tunne midagi.
„Ma arvasin, et sa elad Kreekas. Kuulujutud räägivad, et sa oled naissoost Indiana Jones.“
Brittany oli seda kõike varemgi kuulnud, kõiki nalju piitsade, kaabude, madude ja veerevate kivide kohta. Tavaliselt ta nähvas midagi vastuseks, ent mitte täna.
Zach tuli kiirustades alla ja võttis kohvri, enne kui Brittany teda takistada jõudis. Zachile jäi silma kohvri silt. „Dr Forrest?“ Ta uuris seda ning seejärel Brittanyt. „Nii et sa oled siis kõigi ootustele vastanud.“
Zachi märkus pani Brittany end igava ja tuimana tundma, nagu oleks kogu ta elu tema eest otsustatud. Nii see muidugi oli, kui jätta tähelepanuta üürike kõrvalekalle, mil ta Zachiga oli kohtunud.
„Ma õppisin arheoloogiat, sest ma tahtsin seda teha. See oli minu valik. Ja Lunni saar on minu kodu. On seda alati olnud.“ Ning see oli olnud suhe Zachiga, mille tõttu ta siit pagenud oli. Ta ei suutnud taluda kaastunnet, haletsevaid pilke, ma ju ütlesin sulle märkusi iga kord, kui ta linnas käis. Oma vea sees praadides oli olnud võimatu unustada ja edasi liikuda, kuni ta veel saarel elas. „Mida sa siin teed, Zach? Kui ma viimati sinust kuulsin, lendasid sa metsiku Alaska kohal ringi.“ Ning aeg-ajalt oli ta lootnud, et teatud Zachi olulised kehaosad olid külmakahjustuse saanud.
Ärritus ja pead tõstev raev kerkisid ühes millegagi, mis tundus häirivalt paanika moodi.
Zachil polnud mingit õigust olla siin tema ruumis, tema maailmaosas.
Brittany oli edasi liikunud, elu rajanud. Tal polnud mingit tahtmist, et teda sunnitaks seisma silmitsi rajaga, mida ta polnud valinud.
„Ma lennutan saartele inimesi, kellel on rohkem raha kui mõistust. Täna paistad see sina olevat.“
„Kas sa oleksid keeldunud, kui oleksid teadnud?“
Zachi kaunid suunurgad vihjasid naeratusele. „Ma lennutaksin saatanat ennast, kui ta mulle maksaks. Mind ei huvita, kes reisijakohal istub, kuni raha mu pangaarvel on.“ Ta hääl oli sügav ja tume, vihjetega elutarkusele, mis varjasid tõde ta päritolu kohta.
Kui Brittany teda esimest korda kohtas, oli ta olnud kahjustatud, kibestunud ja mässumeelne. Ta polnud kellestki hoolinud. Kedagi usaldanud.
Brittany oli arvanud, et suudab seda kõike muuta. Ta oli teinud klassikalise vea, mõeldes, et tema võiks olla see, kes suudab Zachi metsikut poolt taltsutada.
Ta oli kaotanud mõistuse päeval, mil otsustas Zachary Flynni jahtima hakata. Kellegi jaoks, kes oli veetnud oma elu väikesaarel, kus ta tundis pea iga nägu, mis talle tänaval vastu tuli, oli Zach osutunud põnevaks. Brittanyt oli alati kannustanud soov inimeste ootusi ületada. Zach aga, pealtnäha, oli elanud selleks, et need põrmuks teha.
Zach oli olnud keelatud vili. Poiss, keda iga tubli tüdruk vältis.
Zach oli must, tema valge, pimedus tema heleduse, jäikus tema pehmuse kõrval.
Tema üks suur viga.
Metsiku katse käigus tõestada kõigile, et nad eksivad, oli ta neile näidanud, et neil oli õigus.
Nad olid hoiatanud, et Zach murrab ta südame ja ta oligi seda teinud. Ning ta oli seda teinud kõige alandavamal võimalikul moel.
Brittany viis tähelepanu lennukile. „Sellega sa siis nüüd tegeledki?“
„Kui sa tahad öelda, et ma sihin inimesi, kellel on liiga palju raha ja võtan sellest osa endale, siis jah, seda ma teengi. Ja tundub, et sa lendad minuga.“ Zach võttis päikeseprillid eest ja astus sammu kõrvale. „Astu pardale, printsess.“
Brittany