Kuna Philip tundis inimesi ja armastas lendamist, oli ta seda vajadust näinud ja mõistis seda.
„Ma olen kvalifitseeritud instruktor. Ma võin sind õpetada.“
Ta oleks justkui äsja küpsetatud leiva nälgiva mehe ette asetanud.
Zachi suu oli vett jooksnud, ent aastatepikkune usaldamatus oli teda tagasi hoidnud. „Milles konks on?“
Philipi pilk ei vääratanud. „Kas konks peab olema?“
„Konks on alati.“ Küünilisus oli sügavalt juurdunud, külmad ja jäigad keri kuradile kihid kaitsesid Zachi heategijate eest, kes tema osas lõpuks alla andsid, kui „hea tegemine“ tulutuks osutus. Zach ei mõistnud, miks ta peaks aitama kellelgi end hästi tunda, kui enamik neist andsid endast kõik kindlustamaks, et ta teaks, kui väärtusetu ta on.
„Konks on selles, et sa pead oma käitumist parandama. Tundidest enam ei puudu. Kahju on raisata sellist aju nagu sul. Sa tuled igal suvel siia tagasi ja kui aeg on õige, siis ma õpetan sind. Ja sa võid mulle maksta.“
Seal, just seal see konks oligi.
„Mul pole raha.“ Aga ta muretseb selle. Ta mõtles just parimale viisile, kuidas vahele jäämata varastada, kui Philip pead raputas.
„Ma ei taha sinu raha. Ma tahan sinu pühendumist.“
Zach oli teda tühja pilguga vaadanud. Tal polnud aimugi, mida see sõna tähendas. „Muidugi. Mida iganes.“
„Ma tahan, et sa laagris aitaksid. Igal suvel, terve suve vältel. Hakkad vastutama.“
Laagris aidata?
Nende sõnade kohale jõudmiseks oli kulunud hetk ja Zach meenutas, et see oli hea, et nad lennukis istusid või muidu oleks miljon putukat ta ammuli suhu lennanud. Ta püüdis kujutleda, kuidas härra ja proua Rohkem-Raha-Kui-Mõistust reageeriksid uudisele, et Zach hakkab aitama.
„Sa teed nalja.“
„Ma ei tee nalja. Ja juhul, kui sa ei märganud, siis ma pakun sulle midagi, mida elu pole sulle enne pakkunud – võimalust. See on sinu teha, kas sa võtad selle vastu või mitte.“
„Nii et see ei lähe mulle midagi maksma?“ Elu oli Zachile õpetanud, et head asjad ei juhtu tasuta. Tema kogemuse põhjal ei juhtunud häid asju üldse. Kas ta oli Philipi suhtes eksinud? Ehk oli naeratav abikaasa vaid katteks? Äkki talle meeldisid noored poisid ja ta kavatses lennata Zachiga kuhugi, kus nad vahele ei jääks.
Ta keha kattus paanika tõttu higiga, kui ta mõtles erinevatele jubedatele stsenaariumidele, millest ükski polnud väärt lendamisest saadavat põnevust.
Väärtusetu olemise üks paljudest miinustest oli see, et kui sa kadusid, ei hoolinud sellest keegi ega esitanud küsimusi.
Philip oli teda kindla pilguga vaadanud. „See läheb sulle maksma. Sa küürid tualette ja puhastad paate, kuni sa oled piisavalt vana, et suuremat vastutust nõudvaid ülesandeid võtta. Pärast seda läbid laagrinõustaja koolituse. Sulle meeldib metsas, nii et ma soovitaksin ellujäämiskursust. Sa õpid selleks vajalikke oskusi. Mitte selliseid, nagu sa seni oled õppinud, aga seda, kuidas loodusega kooskõlas elada. Siin pole mingit konksu, Zach. Keegi ei ürita sulle ära panna. Ma pakun vaid, et õpetan sind lendama, muud midagi. Kui ma sinuvanune olin, viis isa mind üles. Ma tahtsin sinu heaks sama teha.“
„Miks?“ Kahtlused keeldusid hajumast.
„Sest kõik vajavad aeg-ajalt vaheldust ja keegi ei vaja seda rohkem kui sina.“
Üks asi, mida Zachile keegi polnud kunagi pakkunud, oli vaheldus. Sinised silmad, paistes huuled, murtud luud – kõiki neid oli talle mitmeid kordi antud, aga see – see oli midagi muud.
Ühe kohutava hetke jooksul mõtles ta, et murdub sealsamas ja hakkab ulguma nagu titt. Aastatepikkune praktika tunnete mahamatmisel säästis teda sellest alandusest.
„Selge.“ Ta kõri oli tundunud paistes ja pitsitavana, nagu oleks putukas suure paksu astlaga ta kaela nõelanud. „Mis iganes su enesetunnet parandab.“
„Reeglid on siiski olemas.“
Reeglid polnud Zachi kunagi takistanud. Enamjaolt astus ta neist üle. Mõnikord virutas ta neile hambusse, aga need ei takistanud teda kunagi. Philipi tõsist ilmet märgates otsustas ta, et võib vähemalt teha sellise näo, nagu läheks see talle korda. „Ma kuulan.“
„Sa ei võta enam asju, mis sulle ei kuulu, ei mingit tülinorimist. Lendamine on tõsine teema.“
Lendamine. Seda sõna kuuldes muutus Zachi suu kuivaks ja ta süda hakkas pekslema.
See mees rääkis tõsiselt. Ta kavatses tõesti Zachi lendama õpetada. Ta ilmselt arvas, et see võiks Zachi elu muuta või midagi, mis tähendas, et tegemist oli järjekordse heategijast jobuga, kellele Zach pettumuse valmistab, aga keda see huvitab?
Zach otsustas, et see pole tema mure. Lendamise nimel oleks ta ükskõik mida lubanud.
Kui raske see ikka on, ennast kokku võtta?
Niisiis, ta pidi varastamise lõpetama. Enamikul lastel siin polnud nagunii kraami, mis oleks võtmist väärt. Zach varastas igavuse peletamiseks ja kuna see oli tema viis neile kätte maksta, mitte selle pärast, et ta oleks nende asju tahtnud. Ta poleks end iial moekas dressipluusis näidanud.
„Muidugi.“ Ta oli hääletooni ükskõiksena hoidnud. „Ma arvan, et võin seda teha.“
Ja ta oligi seda teinud.
Sellest hetkest alates oli tema elul eesmärk ja selleks eesmärgiks oli lendamine.
Kõik, mida ta tegi, tegi ta sellel ainsalt põhjusel.
Matemaatika ja füüsika olid tundunud igavad ja mõttetud, kui neid õpetati klassiruumis kolmekümnele klaasistunud pilguga õpilasele, ent matemaatika ja füüsika, mis rakendusid lendamisteadusele, haarasid teda. Teadmiste näljas oli ta seda kõike õppinud ja ta aju oli ellu ärganud.
Ent kõige enam armastas ta lennukit.
Philip oli teda igal suvel lendama viinud, kuni ta oli lõpuks piisavalt vana, et ise õppida. Esimesel korral, kui tal lubati juhtkangid oma kätte võtta, olid ta käed nii palju värisenud, et ta oli olnud kindel, et sööstab masinaga ookeani.
Kui Philip oli talle öelnud, et tal tuleb see loomupäraselt välja, oli ta rind paisunud millestki, mida ta polnud iial varem tundnud.
Uhkusest.
Kiitus oli talle jõudu andnud, teda toitnud ja lõpuks ta vabastanud.
Maa peal oli tema elu tupik, kust polnud väljapääsu, aga õhus nägi ta enamat kui vaid päikesepaistet ja kohevaid pilvi silmapiiril. Ta nägi maailma, mis oli piiranguteta, täis võimalusi.
Ta nägi lootust.
Õhusõidukiga saavutas ta sügava mõistmise, milleni ta ühegi inimesega kunagi jõudnud polnud.
Sotsiaaltöötaja oli talle kord öelnud, et ta oskab hästi ainult kõike ära rikkuda. Arvestades seda, et Zach oli jäänud vahele tema kabinetti sissemurdmisega, selleks et oma failile ise täiendusi teha, polnud ta hakanud sotsiaaltöötajale vastu vaidlema. Ta oleks seda isegi oma annete ausaks kokkuvõtteks pidanud. Kuni ta oli käed lennuki juhtkangidele asetanud. Sel hetkel oli ta kohe teadnud, et ta on veel milleski hea.
Sellest hetkest alates oli lendamine ainus oluline asi.
Lendamine rahuldas ta seiklusvajaduse ja põnevuseiha ning muutis ta teistega võrdsemaks. Üleval õhus oli ta kõigiga võrdne. Mitte ainult võrdne, parem. Enamasti reisijad piloodiga ei rääkinud, seega tegi ta seda, mida ta armastas, ja mõned rumalad jobud, kellel oli rohkem raha kui mõistust, maksid talle selle eest.
Ta oli esimest korda elus end tagant sundinud. Endale väljakutse esitanud.
Ta oli Philipist välja kiskunud kogu võimaliku informatsiooni