Valküüria spurtis minema ja putkas tagasi magamistuppa, hunt kannul. Tüdruk kasutas akna purustamiseks õhku ja lennutas end sealt läbi. Klaas surkis võikalt riideid, kuid vähemalt oli ta nüüd väljas, langes läbi tühjuse ja hunt…
Hunt põrutas pihta ja Valküüria kaotas õhu üle kontrolli. Nüüd keerlesid nad kukkudes. Soend laksutas tüdruku poole lõugu ja küünised üritasid jakist läbi lõikuda. Siis tabas olend kriisates maapinda ja nad eraldusid üksteisest. Valküüria hüples kiiruga eemale ja rullus üle õue. Elajas tõusis püsti ja raputas enda selginemiseks pead, kuid selleks ajaks, kui see tagasi vaatas, pages Valküüria juba elu eest.
2 Vihje Zhuang Zi (370–287 eKr) mõistatusele, kus ta küsib, kas Zhuang Zi ei või olla hoopis liblikas, kes näeb unes, et on Zhuang Zi.
3 Dublini linnajagu
2
DUBLINI LIBAHUNT
Valküüria tõstis käed pea kohale ja tuul lennutas ta üles. Ta pääses kergelt üle müüri, maandus ja koperdas pisut tasakaalu tagasi saamiseks. Tüdruk jooksis üle tee ja kasutas madalale katusele ja seejärel kõrgemale katusele pääsemiseks õhu abi. Valküüria hüppas üle majadevahelise lõhe, ronis edasi ja küünitas millestki kinni hoidmiseks. Pingutuse käes mühatades vinnas ta end üles, veeres ja tõusis kukerpalliga kükakile. Valküüria hoidis hinge kinni, süda aga müdistas. Ta kuulatas pingsalt, et tabada tagaajamise helisid.
Valküüria ei kuulnud ühtki – selle asemel kuulis ta muusikat.
Madalal püsides jooksis ta katuse teisele poolele. Veidike maad edasi ootas järjekorras inimsumm sissepääsu kirkalt valgustatud ööklubisse. Rahva naer segunes öhe tuksuvate muusika madalate nootidega. Valküüria arvates mõjuks ühele verejanulisele libahundile, keda õhtu esimesest einest välja peteti, see vastupandamatu kutsena pidusöögile.
Ja seal see oligi – üle tee jääva kõrvaltänava pimeduse varjus. Valküüria märkas seda aeglaselt liikumas. Varjudesse ja sealt välja lipsamas. Valküüria pages katuseäärele ja tuul tõstis ta kõrgele üle mööduvate autode. Valküüria vajas hädasti veel ühte tõuget, et kanda teda kogu ülejäänud tee, kuid ta maandus jalgele otse seal, kuhu sihtis. Ta kiirustas ääre peale ja piilus alla. Hunt seisis otse tema all. See uimastipüss oleks praegusest asendist osutunud ikka tõeliselt kasulikuks.
Tüdruku sõrm tõmbles. Selleks, et siit ülevalt varje kasutada, oleks ta pidanud minema otse surmava löögi juurde. Kõik muu oleks hundi ainult vihaseks ajanud ja võib-olla kannustanud paari inimest mõrvama. Aga Valküüria ei tahtnud olendit tappa. Mitte niimoodi. Mitte siis, kui oli valida ka veel ükskõik milliseid muid valikuid.
Ja juba tormaski hunt teisele poole teed.
Valküüria vandus, lennutas end talle järele ja suunas end õhus nii, et oli kokku põrkamas. Paar inimest juba nüüdseks kriiskas. Tüdruk suundus maapinnaga paralleelseks ja tõmbus kerra napilt enne seda, kui hunti tabas. Löök lõi hinge kinni ja Valküüria lendas tee peale siruli. Ta kuulis karjeid ja hõikeid, märkas nägusid ja esitulesid ning seejärel tabas üks buss hunti. Sõiduk pidurdas ja kaldus kõrvale, selle taguots käis ringiratast ja matsatas Valküüriale pihta.
Taas kord lendas ta jalgelt selg ees minema, maailm ümber üleni hääletu.
Valküüria tabas maapinda. Müra kohises kõrvu ja ta hüples ning kukerpallitas liiga kiiresti, et peatuda. Ta oli teadlik kramplikult vastu rinda surutud lõuast ja pead katvatest käsivartest.
See oli hea. See tähendas, et ta polnud veel surnud.
Kukerpallitamine aeglustus ja tüdruk kasutas hoogu selleks, et end jalgele lükata. Buss siiski ümber ei kukkunud, tänu jumalale. See oli pargitud diagonaalselt üle tee ja sees jooksid inimesed edasi-tagasi ning hõikusid üksteise peale. Tema oli silma alt väljas, poolel teel pimedat tänavat mööda edasi. Tema mõtted hakkasid samuti naasma, mida enam pea selgines. Tüdrukule meenusid karvkate ja kihvad. Miski lõrises tema ees.
Ahjaa. Libahunt.
Valküüria ei näinud seda. Kõik tema ja ööklubi tulede ja bussi vahel sulas läbimatusse pimedusse. Ja just seal liikus hunt. Ta varjas silmi, ent sellest polnud kasu. Valgus hiilgas liiga tugevalt. Pimedus oli liiga tihke.
Urin muutus valjemaks. Lähemaks.
Endiselt uimane Valküüria kihutas vasakule, pages kahe auto vahelt läbi ja kuulis hunti endale järele hüppamas. Ta jooksis eemale ööklubist ja inimestest ning suutis vaevu hoiduda laternapostide vastu põrkumast. Ja siis põrutas soend talle pihta. Nad veeresid maas ja hundi lõuad kinnitusid tema käsivarre ümber. Hambad ei tunginud küll läbi jaki ballistilise kudumi, kuid Valküüria karjus siiski. Hunt raputas pead ja tüdruk virutas jalaga, ent tulutult. See kükitas justkui kivistunult tema kohal ja seda oli liiga raske liigutada.
Lase mind välja, lausus hääl tema peas.
Valküüria käsi oli murdumas, sest hunt rebis seda toore jõuga õla küljest lahti. Surnumanaja sõrmus oli samuti kasutu, kui puudus vabadus varjude suunamiseks. Tüdruk üritas õhku tõugata, ent pöörane valu looritas selget mõistust. Ta ei suutnud hundi rõhuva raskuse tõttu isegi hingata.
Lase mind välja.
Hunt lasi Valküüria käsivarre lahti ja sööstis tema kõri kallale. Tüdruk viskus kõrvale, rabas varjudest, muutis need nõelteravaks ja tõmbas üle hundi rinna. Olend tõmbus kiljatades tagajalgadele ja Valküüria tõukas õhku. Hunt käis käkaskaela, kuid ajas end kohe püsti ja ründas taas. Valküüria viskus, selg ees, ühe pargitud auto mootoriluugile. Kogu sõiduk vappus, kui hunt sellele pihta põrutas. Valküüria rabeles auto katusele ja tõi kohale tuult, et end üle soendi pea pühkida. Seejärel laskus ta müüri taha, hakkas uuesti jooksma ja nägi kuuvalguses tema poole lendavat Leebesurma.
Valküüria kükitas kärmelt maha. Leebesurm kihutas mööda ja põrkas kokku hundiga tüdruku taga. Elajas lennutas Leebesurma tagasi ja viimane kukerpallitas jalgele, uimastipüss käes, ent libastus siis millelgi pimeduses. Leebesurm kukkus, hunt kargas ja miski liugles sidinal üle maapinna.
Uimastipüss – kägardunud.
Lahvatas tuld ja hunt ulgus valust ning Leebesurm tuli hämarusest tuikudes esile. Detektiivi kaabu oli kadunud ja nägu samuti. Leebesurma ülikond oli ribadeks ja isegi sellises valguses võis Valküüria näha sügavaid vagusid tema ribikorvil. Leebesurm hoidis käes revolvrit.
Hunt urises. Leebesurm pöördus.
Soend jooksis otse tema poole ja Leebesurm tõstis teise käe, et relva kindlamalt sihikul hoida.
„Tulista!” hüüdis Valküüria. „Tulista!”
Ent viimasel hetkel pillas Leebesurm revolvri ja tõmbas mõlemad käed alla, tema põlved kõverdusid ning ülalt hundi pihta põrutav õhusein saatis olevuse vastu maad. Hunt koperdas ja kiljatas. Leebesurm ajas end kohe sirgu, heitis käed taeva poole ja lennutas hundi keereldes õhku. Kui see pöörles ja valmistus kukkuma, astus Leebesurm sammu ette ja virutas. Hunti küljele tabanud õhusammas saatis looma käkaskaela tagasi.
„Nool!” hüüdis Leebesurm kükitades. Ta puudutas ühe käega maapinda enda ümber ja see hakkas pragunema ning paisuma. Leebesurm peaaegu lennutati maha, kui jalgealune maatükk surfilauana ette sööstis. Maapind moondus ja kobrutas lainetena ning Leebesurm kihutas jõudu koguva hundi suunas. Valküüria rabas purunenud püssi, kangutas kambrist noole ja kasutas õhku, et see otse Leebesurma väljasirutatud kätte saata. Silmapilk hiljem põrkas Leebesurm hundiga kokku ja suskas noole olendile õlga.
Loom möirgas ja rehmas ning Leebesurm läks lendu, kuid rahusti mõjus juba. Hunt tuikus, raputas pead ja koperdas vastu seina. Soend vaatas Valküüria poole ja liikus tema suunas, kuid jõudis teha ainult kolm sammu enne, kui jalad alt läksid. Elajas varises kokku ja lebas