Valküüria pigistas telefoni kõvemini. „Sa ei mõtle seda tõsiselt. Sa ei saa seda tõsiselt mõelda. Me oleme päästnud maailma. Mina isiklikult olen päästnud maailma. See siin, just praegu… See pole midagi sellist, mida ma teeks. See on midagi sellist, mida teevad teised ja siis meie sinuga naerame pärast selle üle.”
„Me teeme, mida on vaja teha, Valküüria. Kui oled ta Raiduritele üle andnud, kohtume Phibsborough’s3.”
Valküüria ohkas. „Jälle üks teguderohke öö?”
„Paistab küll kahtlemata sedamoodi. Ma tõesti pean minema. Sally Yorke pani just oma põlved põlema.”
Kõne katkes. Valküüria kiristas hambaid ja torkas telefoni musta värvi pükste taskusse tagasi. Üks seitsmeteistkümneaastane tüdruk ei peaks küll sel kombel oma õhtuid veetma. Ta süüdistas Vanemate Kogu, et need selle prioriteediks muutsid. Jah, ta nõustus asjaoluga, et see oli tõsine probleem näha varasemalt tähelepandamatuid surelikke järsku võluvõimeid välja arendamas – lisaks ohule, mida nad kujutasid teistele ja endale, riskisid nad ka sellega, et võisid paljastada maagia olemasolu laiemale avalikkusele. Ja see polnud asi, mida sai lubada. Aga miks sunnitakse kõigist neist üle kogu Iirimaa esile karanud juhtumitest just teda nende veidrikega tegelema, kes end liblikateks peavad? Pelgupaigas luusis mitukümmend uimastatud surelikku ja ükski neist polnud nii imelik ega häiriv kui Jerry Houlihan oma aluspükstes.
Valküüria kortsutas kulmu ja imestas, miks ta enam Jerry samme ei kuulnud. Siis vaatas tüdruk üles ja nägi teda läbi öise taeva lendamas. Mees laperdas kätega ja kiljus vaimustusest.
„Jerry!” hüüdis Valküüria. „Jerry Houlihan, kohe alla!”
Aga Jerry ainult kõhistas ja võdistas vastuseks. Mehenäss oli õhus ebakindel, kuid lendas – kahtlemata lendas. Ta pööras ümber ja laperdas tagasi Valküüria poole. Rumalal kombel vaatas Valküüria üles just siis, kui Jerry pea kohalt möödus. See pilt kõrvetas talle end mällu ja tüdruk tundis, kuidas üks osa temast suri.
Jerry kaldus kursilt kõrvale ja triivis pargi ohutusest Dublini linna erksate tulede poole. Valküüria küünitas üles ja kompis õhku. Ta tunnetas, kuidas ruumid omavahel ühendusid ja tõmbas siis ühe tuulehoo otse Jerryle pihta, lüües meest tagasi enda poole. Ta vajas köit või kas või nöörijuppi, lihtsalt midagi, millega meest nagu paksu mehekujulist lohet paigale ankurdada.
„Jerry, kas sa kuuled mind?” hüüdis Valküüria.
„Ma olen liblikas,” hingeldas mees õnnelikult.
„Seda ma näen ja sa oled ka väga ilus liblikas. Aga kas sa väsima ei hakka? Isegi liblikad väsivad, Jerry. Nad peavad ju maanduma, eks? Nad peavad maanduma, sest nende tiivad väsivad.”
„Minu tiivad väsivad ka,” ütles Jerry nüüd raskelt puhistades.
„Ma tean. Ma tean, et väsivad. Sa peaks neile puhkust andma. Peaksid maanduma.”
Jerry kaldus allapoole ja Valküüria hüppas. Tüdruk üritas mehe jalast kinni rabada, ent Jerry peksis kätega kiiremini ja kõikus taas kõrgele. „Ei!” hõikas ta. „Liblikad lendavad! Lendavad kõrgel taevas!”
Nüüd Jerry juba ahmis õhku, kaotas rütmi ja ükskõik kui kõvasti ta ka ei üritanud, ei suutnud ta takistada end uuesti alla kaldumast. Valküüria hüppas, rabas mehest kinni, sulges silmad ja proovis oma mõistuse kuhugi rahulikku kohta saata. Jerry higistas kogu sellest pingutusest ja tema nahk oli soe ja kleepuv ja karvane. Valküüria meenutas häid aegu oma elus, kui meest taevast alla tiris, üks peotäis teise järel. Jerry tegi viimase meeleheitliku katse minema liuelda ja Valküürial tuli mehe puusadel olevate rasvavoltide külge klammerduda, et teda paigal hoida. Seejärel Jerry loobus ja lõpetas laperdamise ning Valküüria kukkus kriisates tema raskuse all kokku.
„Ma ei ole liblikas,” nuuksus Jerry, Valküüria aga väänles ja vähkres tema all.
Raidurid saabusid õigel ajal, nagu nad seda tavapäraselt ikka tegid. Nad talutasid Jerry Houlihani ilmetusse kaubikusse ja kohtlesid teda üllatavalt leebelt anonüümsete käsilaste kohta, kelle selgadele olid kinnitatud vikatid. Seejärel peatas Valküüria takso ja käskis juhil end Phibsborough’sse sõidutada. Nad peatusid Leebesurma kiiskavmusta Bentley kõrval.
Leebesurm ootas varjudes. Kaaslane kandis tumehalli ülikonda ja tema kaabu oli sügavale lauba kohale tõmmatud. Täna ilmestas teda pika nina ja kitsehabemega mehe nägu. Leebesurm osutas peaga ühe kortermaja ülemisel korrusel oleva pimeda akna poole.
„Ed Stynes,” poetas ta. „Nelikümmend aastat vana. Elab üksi. Pole abielus, pole lapsi. Läks hiljuti tüdruksõbrast lahku. Töötab helitehnikuna. Võib olla libahunt.”
Valküüria vahtis sõpra pahaselt. „Sina ütlesid mulle, et pole olemas selliseid asju nagu libahundid.”
„Mina ütlesin sulle, et pole enam olemas selliseid asju nagu libahundid,” parandas Leebesurm. „Nemad surid välja üheksateistkümnendal sajandil. Erinevalt teatud teistest ööolenditest, keda ma võiks mainida, aga ei maini, olid libahundid inimkujul üldiselt tublid inimesed. Nad tundsid oma veriste öötegevuste üle sedavõrd suurt nördimust, et tegutsesid aktiivselt iseenda süngema poole vastu. Nad otsisid ravi ja eraldusid. Tegid, mida iganes vaja hoolitsemaks selle eest, et nad needust teistele ei levitaks.”
„Erinevalt vampiiridest,” urises Valküüria.
„Sina mainisid neid, mitte mina.”
„Kui libahundid välja surid, miks on Ed Stynes siis sinu arvates libahunt?”
„Eelmisel ööl teatasid selle piirkonna elanikud suurest koerast või karuks riietunud mehest,” selgitas Leebesurm. „Ta ei teinud kellelegi viga – libahundid teevad seda oma esimesel korral harva, kui neid just nurka ei suruta. Aga teisel korral lähevad asjad palju vägivaldsemaks.”
„Aga kui libahundid on välja surnud…”
„Nakkus on põlvkondade kaupa lahjenenud, kuid maailma rahvastikus leidub veel tibatilluke murdosa. Liiga nõrk, et ilmutada end iial tegeliku moondumisena – kui just selle nakkuse kandjad ei saa järsku ja arusaamatul moel maagilisi võimeid.”
„Nii et Ed on nagu minu varasem liblikmees,” uuris Valküüria.
„Jah. Viimane muret tekitavalt pikas surelike reas, kes arendas välja võluvõime. Edi puhul käivitas see kahjuks ammu uinunud aspekti tema füsioloogias. Sul läheb seda vaja.” Leebesurm ulatas Valküüriale pika toruga püssi.
Tüdruku silmad vajusid pärani. „See on mulle? Sa annad selle mulle? See on nii lahe.”
„See on uimastipüss.”
Valküüria nägu vajus loppi. „Aa.”
„See on endiselt lahe,” kinnitas Leebesurm. „Aga hiljem annad selle mulle tagasi. See on osa komplektist. Teine on minul ja mulle meeldib neid koos hoida. See on juba laetud üheainsa uimastava noolega, nii et sa ei pea tegema muud kui sihtima ja päästikule vajutama. Nooles on piisavalt rahustit, et panna pikali…”
„Väike elevant?”
Leebesurm silmitses teda. „Mida?”
„Tead küll. Kui filmides jahitakse midagi ohtlikku, öeldakse alati, et nende uimastinooltel on piisavalt rahustit väikese elevandi pikali panemiseks.”
„Mis inimestel väikeste elevantide vastu on?”
„Noh, ei midagi, aga…”
„Nendes nooltes on piisavalt rahustit, et panna pikali üks libahunt, Valküüria. See on täpselt see, mida me jahime. Miks peaksime pikali panema elevandi, kui me ei jahi elevante?”
„See on lihtsalt midagi sellist, mida filmides öeldakse.”
„Elevandijahi-filmides?”
„Ei, mitte