Kirjastajad on üks imelik kamp. Osalt juhid, osalt ihukaitsjad, osalt teenrid – olete õnnelikud üksnes siis, kui võtate kirjaniku elu täielikult üle. Ma noomiks teid selle eest, aga ma pole veel kohanud kirjastajat, kes jääks piisavalt kauaks vait, et mina saaks ka sõna sekka öelda.
Iirimaa harule ehk legendile, kelleks on Moira O’Reilly, ja soengule, kelleks on Tony Purdue.
Ühendkuningriigi harule nii minevikus kui ka olevikus (kahetsusväärsel kombel mitte tulevikus, aga tuleviku-kirjastajad, võite vabalt selle pühenduse ka enda nimele võtta):
Emma Bradshaw – selle korra eest, kui mõnitasin su iPodi valikuid. Oh, kuidas me naersime/mina naersin.
Catherine Ward – selle hetke eest, mida jagasime „Printsessist pruudi” osas. Mis mõttes sa ei mäleta seda?
Tiffany McCall – sul oli helinaks „Impeeriumi marss”. Me poleks saanud mitte läbi saada.
Sam White – mulle meeldiks mõelda, et mängisin oma osa selles, et abiellusid iirlasega. Võta heaks.
Mary Byrne – „Gilmore’i tüdrukud”. Lihtsalt… „Gilmore’i tüdrukud”.
Geraldine Stroud – see on selle inglise-poola sõnastiku eest. See ei aidanud mind kassatüdruku juures kuhugi, aga vähemalt sa proovisid…
See on teile kõigile, kelleta mu elu oleks nii palju lihtsam. Olen õppinud teilt nii palju ja julgen öelda, et teiegi olete minult palju õppinud. Konkreetsemalt seda, et te ei jäta mind iial rongiplatvormile üksi. Ma lähen valele rongile.
KÜLM. VERINE. PÕNEV.
PROLOOG
Oli imeilus kevadpäev ja nad seisid katusel.
„Tee seda,” lausus Kitana. Hääl kõlas tasaselt, kuid pingeliselt ja seda värvis kusagilt tema seest pulbitsev elevus. Tema sirged valged hambad näksasid veidike alumist huult. Tema nägu õhetas. Tema silmad sätendasid. Nii innukalt tahtis ta õppida uut viisi teistele haiget teha.
Doran pöördus korstna poole ja sirutas käe välja. Ta mühatas, nägu värvus punasemaks ja kaelalihased kerkisid üles. See nägi päris naljakas välja, kuni ta käsi kumama hakkas. Naha all voogas valgus ja see muutus üha kirkamaks, mida enam ta keskendus.
„Oh, tore!” hüüatas Sean. „Meil on taskulampide vägi. Hoia alt, maailm!”
„Tasa,” lõikas Kitana teravalt vahele. „Las ta keskendub.”
Seanile ei meeldinud, kui Kitana teda niimoodi kõrvale heitis. Elsie nägi seda tema näost. Vihane, häbistatud, haavunud. Elsie kahtlustas, et kui tema oleks kunagi Seaniga sellisel toonil rääkinud, poleks too ilmselt tähelegi pannud. Mitte et Elsie teda kunagi niimoodi kohtleks. Tema polnud nagu Kitana, kes võis terve päeva kulutada Seani mõnitamisele ja siis järgmisel päeval üheainsa naeratusega Seani tagasi oma käpa alla painutada.
Elsie polnud erinevalt Kitanast õel, aga ta polnud ka sama kena ega sama blond ega sama sale. Tema oli paks ja kole. Ka kogu maailma värvitud juuksed ja mustad riided ja mulgustatud huuled ei saanud seda varjata.
Dorani käest sööstis valguskiir. See pragises, sisises ja lõi korstnast augu läbi.
Kitana huilgas rõõmust ja Sean vahtis, suu ammuli. Doran langetas irvitades käe.
„Seekord oli lihtsam,” nentis ta. „Mida enam teed, seda lihtsamaks läheb.”
Kitana jooksis tema kõrvale. „Õpeta mind! Issand küll, õpeta mind kohe!”
Doran seisis naerdes tema taha ja kasutas üht kätt Kitana käsivarre suunamiseks. Teine käsi toetus Kitana puusale. Noormees rääkis tasahilju Kitanale kõrva ja too noogutas kuulates. Elsie viskas pilgu Seani poole. Enam ei näinud ta välja nii, nagu avaldaks see talle muljet. Nüüd tundus ta lihtsalt armukadedana. Elsie ei saanud sinna miskit parata – ta oli pettunud. Doran oli lihtsalt üks jõmm ja idioot, kes jõlkus Kitana sabas nagu peaaegu iga teine seitsmeteistaastane poiss nende koolis. Aga Elsie oli arvanud, et Sean on teistsugune. Ta kõndis sinna.
Valgus lahvatas Kitana käes ja korsten lendas tükkideks. Kitana kriiskas vaimustusest ja embas Doranit.
„See oli lahe,” ütles Elsie Seanile. Too pomises midagi. Elsie naeratas. „Äkki peaksime ka proovima.”
„Anna kuuma,” sõnas Sean ja kõndis tema juurest minema.
Elsie süda tegi jälle seda vajumise värki. Vahel tundus, et ainus põhjus, miks süda üldse üles kerkis, oli see, et saaks uuesti põhja vajuda. Ta läks Seani järel nende juurde ja kuulas poole kõrvaga neile antavaid juhiseid. Doran kaotas kannatuse ja hakkas Elsie’t inetute nimedega kutsuma. Kitana naeris seevastu ja õhutas teda takka. Sean oli liiga usinalt ametis uue triki äraõppimisega – Elsie kahtles, kas Sean üldse märkas, et nad jälle ta kallal norisid. Võib-olla oligi parem. Kui Sean märkaks ega teeks selle peatamiseks midagi, kas poleks see veel hullemgi?
Pärast nii paljusid vandesõnu ja solvanguid hakkas Elsie viimaks oma käes väge tajuma. Ta tundis, kui kuumaks see nüüd läks. Tema kõrval värises parajasti Seani käsivars.
„Tunnete kuumust?” küsis Doran. „Tehke veel kuumemaks. Tehke nii, et peaaegu oleks valus.”
Nad seisid ringis, kõik neli neist, käed taeva poole tõstetud. Kitana oli seda juba kaks korda teinud.
„Tunnete?” küsis Doran.
„Jajah,” kohmas Sean kärsitult. „Mis edasi?”
„Nüüd lisaks suruge see endast välja,” juhendas Doran. „Kogu see energia, suruge lihtsalt välja. Vot nii.”
Tema käest sööstis välja pragisev energiakiir. Viivu pärast liitus sellega Kitana kiir, veidike tumedam toon, ja segunes Dorani omaga.
„See on nii lahe,” sosistas Kitana.
Sean kiristas hambaid. Higi voolas tema laubalt ojadena. Aga siis välgatas valgus ta käes veel kirkamalt ja ka tema energiakiir kihutas pilvede poole. Ta naeris katkendlikult.
Elsie tajus endal Kitana silmi.
„Viimane, Elsie. Saad hakkama küll.”
Elsie niisutas keelega huuli. „Ma üritangi.”
„Ürita rohkem.” Kitana hääl oli kaotanud selle mänguhimulise laulvuse, mida ta poiste puhul kasutas. Kui ta Elsie’ga kõneles, hõljus seal alati kaledam teravus. „Sa ei saa olla meist ainus, kes pole võimeline seda värki tegema. Kett on ainult nii tugev kui selle nõrgim lüli. Oled seda kunagi kuulnud?”
Muidugi oli Elsie seda kuulnud. Kes polnud? Aga see oli osa Kitana kombest – teda nagu idiooti kohelda. Elsie ei vastanud. Selle asemel võttis ta vastu frustratsiooni ja lisas kuumusele oma käes. Nüüd see tõesti põles. Nagu oleks käsi kohe lõhkemas.
„Tee rutem,” õhutas Doran veidi ponnistades tagant. „Ei saa seda igavesti jätkata.”
Elsie tundis kuumust ja tõukas seda iga lihast pingutades. Ta surus seda üles, välja oma nahast, eemale endast. Ja siis paiskuski see kiirena läbi oranži energia, välgatas taevasse, liitus teistega. Elsie ei saanud midagi parata, ta naeris. See näis kõik nii ilus. Nii imekaunis.
Doran katkestas esimesena kiire ja langetas ahhetusega käe. Kitana järgis varsti tema eeskuju, siis Sean ja lõpuks Elsie. Ta oli väsinud, nagu oleks valanud kogu oma jõu sellesse kiirde, kuid iga osa temast kiheles. Ka Sean ja Doran naeratasid. Ainult Kitana kissitas silmi, justkui poleks tegelikult tahtnud, et Elsie seda teha suudaks.
All tee peal peatus üks auto ja sealt väljus mingi mees. Ta mõjus maruvihasena. „Tulge sealt alla!” hüüdis ta.
„Meil on lubatud siin üleval olla,” hõikas Kitana. „Meil on omaniku luba. Kui te just omanik pole, kaduge minema või tapame teid ära.”
„Kasutame