„Võisin teie neetud tulemängu kilomeetrite kaugusele näha. Mida te teha plaanisite? Kas tahtsitegi, et keegi teid märkaks?”
„Me ei arvanud, et on kedagi veel,” lausus Kitana.
Mees põrnitses altkulmu. „Kedagi veel? Mis asja? Mis mõttes?”
„Ma mõtlen meiesuguseid. Ülivõimetega inimesi.”
„Mida? Millest te räägite? Hea küll, kuulake mind nüüd. Te pole superkangelased. Te olete sortsid ja sortsid ei kasuta oma väge seal, kus normaalsed inimesed võiks seda näha. Peate üles näitama ülimat ettevaatlikkust. Sellest hetkest alates peab teie jaoks olema reegliks number üks salalikkus.”
„Meil on väga kahju, härra,” vabandas Kitana.
Mees ohkas. „Mu nimi on Patrick Xebec.”
„Kui totter nimi,” teatas Doran.
„Doran,” lausus Kitana noomival häälel.
„Mul pole praegu aega pikalt selgitada, aga peate võtma endale uued nimed. Muidu saavad teised sortsid teid mõjutada,” selgitas Xebec.
„Tõsiselt?”
„Ma olen alati tõsine. Mul puudub hea huumorimeel ja ma pole kunagi eriti hästi lastega läbi saanud.”
„Me pole lapsed,” nähvas Doran kapuutsi peast heites. „Oleme seitsmeteistkümnesed.”
„Igaüks, kes on vähem kui üheksakümmend, on minu jaoks laps. Sortsid elavad surelikest kauem,” nentis Xebec.
„Nii äge,” õhkas Sean.
„Nii et teie nimi polnud alati Xebec?” küsis Kitana.
„See on nimi, mille võtsin. Mõjus sobivana ja sellest ajast peale on see minu nimi.”
„Ja kui mina võtaksin Kitana Kellaway asemel näiteks oma nimeks Kitana Killerbeib, ei laseks see mind mõjutada?”
„Kui tahad muidugi seda endale nimeks võtta.”
Doran irvitas. „Minust saab Doran Karmkutt.”
„See on kõigi aegade jaburaim nimi,” kihistas Kitana. „Sean, aga sina?”
„Ma ei tea. Äkki Sean Lebo? Või Sean Saatus või midagi? Sean Kuningas.” Noormees naeris. „Jah, minust saab Sean Kuningas.”
Kõik kolm kihistasid omakeskis. Kitana ei küsinudki, millist nime Elsie plaanib.
„Kuulge,” teatas Xebec, „võtke mis nimed tahate, mind ei huvita. Mind pole kvalifitseeritud selleks, et teid juhendada. Mina ei osale üldse selles Pelgupaiga-värgis. Mina elan üksnes oma elu ja jään selle juurde.”
„Mis asi on Pelgupaik?”
„See on nagu meie privaatne valitsus oma võmmide ja sõduritega. Nad päästavad pidevalt maailma või saavad surma. Peate nende juurde minema. Nad räägivad teile kõike, mida peate teadma. Kui tahate aga minu nõu kuulda, siis niipea, kui see on tehtud, kõndige minema. Ärge osalege selles. Muidu lõpetate lihtsalt surnuna.”
„Maagiavõmmid,” tõdes Kitana. „Mulle ei meeldi selle kõla. Kas nad suudavad teha seda, mida teeme meie?”
„Seal on erinevad maagiavaldkonnad,” selgitas Xebec. „Mina olen Elemental. Mida teie oskate?”
„Me ei tea veel,” tunnistas Kitana. „Muudkui avastame uusi asju. Alguses olime lihtsalt tugevad, aga siis suutsime liigutada asju neid puutumata. Ja nüüd tänasest saame lasta kätest energiakiiri.”
„Mina mõtlesin selle välja,” lausus Doran uhkelt.
Xebec kortsutas kulmu. „Te suudate kõike seda?”
„Ilmselt rohkemgi. Iga päev pakub midagi uut,” tunnistas Doran.
„Mina ei tea, kes te olete,” jätkas Xebec. „Teil peaks olema ainult üks nendest võimetest, kõige enam kaks. Aga isegi siis peaksite aastaid harjutama.”
„Äkki oleme looduslikud talendid,” muigas Kitana. „Nii et võmmid ei suuda teha asju, mida suudame meie?”
„Ei. Keegi ei suuda. Nii palju, kui mina tean,” ütles Xebec.
Kitana hammustas huulde. „Oh, seda on tore kuulda.”
„Ma helistan Pelgupaika,” teatas Xebec. „Nemad oskavad toimuvale selgituse anda. Tulge.”
Mees pöördus ja kõndis katuseääreni. Sean haakis end sappa, kuid Kitana patsutas noormehe käsivart ja hoidis teda kinni.
„Ma ei arva, et peaksid selle kõne Pelgupaika tegema,” ütles Kitana.
Xebec keeras end ümber. „Kuule, laps. Mina ei tea, mida ette võtta. Minust poleks teile abi.”
„Siiski on teist juba palju abi sündinud. Suur aitäh kõige eest, mida olete teinud. Aga me ei saa lasta teil meist maagiavõmmidele rääkida.”
Doran tõstis käsivarre ja tema käelaba kumas. Xebec astus tagasi, silmad suured. Tal polnud isegi mahti midagi öelda enne, kui energiakiir end läbi tema jala põletas. Ta kukkus röökides maha.
Kitana hingas sügavalt sisse ja kissitas silmi. Xebec tõmbus jäigaks ja varises kokku nii surnuna, kui võis üldse olla.
Sean vaatas Kitana poole. „Mida sa tegid?”
„Litsusin ta aju oma mõistusega sodiks,” lausus Kitana ja hakkas naerma.
EPIGRAAF
Tiiger! Tiiger! Loitma lööd
eredalt kesk laante ööd.
Mis igikäe või – silma teos
on su sümmeetria sünge seos?1
„Tiiger”, William Blake
1 Tlk Jüri Talvet
1
LIBLIKAS JA HUNT
“Ma olen liblikas!” karjus paks mees ja jooksis ringi. Ta laperdas kätega nagu kahe tõeliselt pontsaka, tõeliselt kehva tiivaga.
„Tegelikult ei ole,” sisendas Valküüria Kain talle juba kaheksandat korda. Mees jooksis kuuvalgusesse kastetud tüdruku ümber laiu ringe ja tema üksnes seisis seal, pea maas. Mees ei kandnud särki ja paar hetke varem pidi Valküüria oma pilgu tema võppuvatelt rindadelt enne ära tirima, kui need tal südame pahaks ajavad. Nüüd, kus mehe püksid olid alustamas pöördumatut liugu allapoole, keeras Valküüria pilgu üldse kõrvale. „Palun, tõmba oma püksid üles,” poetas ta.
„Liblikad ei vaja pükse!” kriiskas mees. Viivu pärast maandusid needsamad püksid Valküüria jalge ette.
Valküüria võttis telefoni ja valis numbri. „Ta on aluspükstes,” teatas ta vihaselt.
Luuker Leebesurma siidine hääl kõlas tema kohta ebaloomulikult kõhklevalt. „Vabandust? Kes on aluspükstes?”
„Jerry Houlihan,” vastas Valküüria. „Arvab, et on liblikas. Väidetavalt nood ei kanna pükse.”
„Ja kas ta on liblikas?”
„Ei ole.”
„Sa oled küllalt kindel?”
„Küllalt.”
„Ta võib olla liblikas, kes näeb unes, et on inimene.2”
„Noh, ei ole. Ta on suur paks mees, kes näeb unes, et on suur paks liblikas. Mida põrgut ma peaks tegema?”
Veel üks kõhklus. „Ma pole kindel. Sul pole juhtumisi käepärast üht suurt võrku, ega ju?”
„Ma tahaks teda lüüa. Ma tahaks sind lüüa, aga teda tahaks ma ka lüüa,” pressis Valküüria.
„Sa