Aga praegu ei olnud ta enam lihtsalt haige, praegu oli ta suremas.
Kui mees teda tava kohaselt põgusalt suudles, rääkis tema hingeõhk selget keelt.
Veel selgemaks sai see Sechshafenist koju sõites.
„Ma pean ühe asja üles tunnistama,” alustas mees. „Genfis pole mingit filmiprojekti. Muidugi, ilmselt on, aga ei ühtegi, millega mina seotud oleksin. Ma käisin spetsialisti juures.”
„Spetsialisti?”
„Arsti. Ma olin neli päeva haiglas uuringutel, seal võeti kümme tuhat proovi ning tulemus oli … jah, tulemuseks oli prognoos.”
Judith ei vastanud. Ma tean, mõtles ta. Ma teadsin.
„Kuus kuud,” lausus Robert. „Äärmisel juhul üks aasta. Vaeva saab pisut leevendada, aga selle peale ma välja minna ei kavatse.”
Ta pani käe naise põlvele.
„Anna andeks, Judith, aga ma jätan su maha.”
„Robert, ma ei tea, mida ütelda. Anna andeks.”
Ta nuuksatas ja silitas mehe kätt.
„Sul pole vaja üldse midagi öelda. Mina igatahes arvan, et veedame koos viimased ilusad jõulud. Ja alustame uut aastat. Doktor Celan ütles, et valusid ei tunne ma veel kaks-kolm kuud … eriti ei tunne. Siis …”
„Siis?”
„Siis läheb asi ilmselt hullemaks. Kuidas Erasmusega läheb? Ma tõepoolest ootan, et jõuaksin enne sinu käsikirja läbi lugeda ja seda sinuga arutada.”
Judith mõtles, et see on nii Roberti moodi. Omaenda eesootavat surma tahab ta arutada kolm minutit, aga tema kuuesaja lehekülje pikkust teksti võiks mees kindlasti ööd ja päevad lahata. Oli, nagu oli, ja tegelikult oli ta tänulik, et mees on niisuguseks loodud.
Ent kas mees on valmis ka Tomist rääkima?
Hea küsimus, mõtles Judith Bendler Holtenaari viivale teele keerates. Kuid praegusele olukorrale mõeldes lükkan ma selle vist mõne päeva edasi.
Eradetektiiv Knolli kontor oli umbes kaksteist ruutmeetrit suur.
Kirjutuslaud ja pöördtool, dokumendikapp ja tugitool külastajale. See oli kõik.
Peale kirjutuslauast paremat kätt oleval seinal rippuva kahe klaasitud diplomi. Need olid tolmused ja loetamatud. Väike määrdunud aken, kust avanes vaade kivimüürile ja mis laskis sisse minimaalse hulga tumehalli päevavalgust.
Mehe vanus näis Judithi oletusega klappivat. Sama vana kui ta ise. Mehe kaal – tema enda oma korrutatud umbes kahega – täitis ruumi peaaegu muljetavaldaval moel. Kergelt pruunikaks toonitud klaasidega prillid laubale lükatud. Lihav nina, paljaks aetud pea, raseerimata põsed ja lõug.
„Tere tulemast doktor Knolli mõttesepikotta,” sõnas mees sissejuhatuseks. „Ükspuha, missugune teie esmamulje minu spartalikust ümbrusest ka ei oleks, tahan ma teile teatada, et lahendan üheksakümmend protsenti ülesannetest, mille ma vastu võtan. Võin kinnitada, et seda on rohkem, kui ükski teine kolleeg siin linnas saavutada suudab, tunduvalt rohkem. Olge nii kena ja istuge.”
Judith istus lihtsasse nahktugitooli. „Doktor?” mõtles ta. Talle tuli põgusalt pähe stseen mõnest Roberti filmist – et tegelikult istub tema ees kuulus näitleja, mitte päris eradetektiiv.
Aga ilmselt ei ole sellel mingit tähtsust, mõtles ta hämmeldunult. Võib-olla on nii, nagu Robert tavaliselt ütleb: film on kontsentreeritud elu, midagi muud imelikku siin ei olegi.
„Võtame kogu loo veel kord läbi, veendumaks, et mul mõni oluline pisiasi kahe silma vahele pole jäänud,” jätkas Herbert Knoll ja avas märkmikus uue lehekülje. Klõpsutas paar korda pastakat ja silmitses teda kergelt kissis silmil. „Laske tulla, parem olgu kümme fakti ülearu kui üks puudu.”
Judith rääkis. Kolmest telefonikõnest. Café Intrigos käimisest. Kolmest mehest ja kelnerist.
Sellest, et vastavalt saadud andmetele ei tööta see kelner enam kohvikus, aga et mehe oma jutu järgi on tema nimi Tom Bendler ja tema aadress on Armastenstraat 25B.
Ning taustast. Tomi kadumisest 1973. aasta juulis, loomulikult mitte kõiki üksikasju, neid ei olnud ta kunagi kellelegi rääkinud, ent esitas ametliku versiooni. Selle, mille põhjal politsei töötas ja mis oli tal pärast kõiki neid aastaid endiselt peas. Pärast kõiki harjutamisi.
„No nii,” sedastas Herbert Knoll, kui Judith oma jutu lõpetas, ja palus mõnes punktis täpsustust: petturi üksikasjalik välimus; Tomi välimus tema kadumise ajal; Judithi enda hinnang sellele, milles tegelikult asi on; mida tema mees asjast arvab; kuidas peaks jälitaja tema meelest petturiga toimima, kui on temast haisu ninna saanud (kas tal tuleb lihtsalt silm peal hoida või on Judithil mingid muud abinõud plaanis?); kuidas ta ettekandeid tahab ja kas ta on valmis esimeste päevade töö eest otsekohe tasuma, seejärel vastavalt taksile, võttes arvesse ettenägematuid väljaminekuid ja komplikatsioone.
Judith vastas jõudumööda küsimustele, palus ettekannet asjade käigu kohta nii tihti, kui on, mida ette kanda, tore oleks iga päev, ja maksis kolme päeva eest ette.
Herbert Knoll sirutas üle kirjutuslaua käe ja seletas, et helistab kahekümne nelja tunni jooksul olenemata sellest, missugune seis on.
„Kes ta on?” ütles Judith. „See on muidugi kõige tähtsam küsimus. Ja mida ta taga ajab?”
„Saan aru,” vastas Herbert Knoll ja siis läksid nad lahku. „Võite ennast kindlalt tunda ja mind usaldada.”
Rongiga Holtenaari tagasi sõites puhkes Judith ootamatult nutma.
Võimalik, et Maria Rosenbergi arvates poleks see sugugi ootamatu olnud, kuid Judithile endale küll. Harilikult ta ei nutnud. Ei suutnud meenutada, millal ta seda viimati teinud oli, aga kindlasti hulk aastaid tagasi. Ilmselt seoses teise Majornas viibimisega, isegi kui ta oma psüühilisi madalseise mingilgi moel pisaratega ei seostanud.
Miks ta siis nüüd linnalähirongis nuttis? Õnneks oli nii varasel õhtupoolikul reisijaid hõredalt, keegi ei pööranud tema seisundile tähelepanu ja tema ei püüdnudki seda varjata. Ta nentis veidi hämmastunult, et see tundus hea, midagi kõva ja pingsat andis järele ning ta adus, et ilmselt just see ongi nutmise iva. Sellepärast inimesed nutavadki.
Ta ei teadnud hästi, mida eradetektiivilt oodata. Ilmselt ei suuda too leida kuigi palju niisugust, mis midagi väärt oleks, aga kõige väiksem asi, mida tahta võis, oli ju see, et ta tolle vale-Tomi üles leiaks ja tema kohta üht-teist välja uuriks. Võib-olla teeks tema õige identiteedi kindlaks ja sel juhul oleks hea võimalus kogu asi varsti kaelast ära saada. Eks ole?
Kuid küllap ei olnud nutul Herbert Knolli ja petturiga kuigi palju pistmist. Ta sai peagi aru, et lahtiharutamist vajava sõlme sees on Robert. Aasta pärast sel ajal pole teda enam olemas. Nad olid kohutavalt pika aja koos elanud; tõsi küll, ühiseid lapsi neil ei olnud ja kahtlemata olid nende suhted juba mitu aastat üsna reserveeritud. Voodielu oli lakanud koos tema mensiga, kuid see ei kurvastanud eriti ei teda ega Robertit. Mõnikord oli ta mõelnud, et Robert oleks sama hästi võinud olla tore nõbu, kellega ta juhtumisi ühe katuse all elab. Ja see ei olnudki kõige halvem. Nad ei tülitsenud, üks ei käinud teisele närvidele, nad käitusid teineteisega peaaegu alati sõbralikult ja heatahtlikult ning neil oli ühine sünge saladus.
Jah, umbes niimoodi, ning kui see viimane tema peas vaikselt kuju võttis, mõtles ta, kas ta suudab viimased petturiga seotud sündmused endiselt maha vaikida. Rahurikkujaga. Vale-Tomiga või missugust silti talle ka ei soovitaks külge panna. Lõppude lõpuks, kas Robertil pole õigus teada?
Või