Intrigo. Håkan Nesser

kui tema juba mullas on ja ussidega suhtleb. Või siis pilvepadjal ringi hõljub ning harfi mängib.

      Niisiis tuli õhtusöök koorikloomade, põlevate küünalde ja šampanjaga, ehkki oli tavaline hall novembrikuu esmaspäev. „Aga tuhka sellest,” arvas Robert, „kui väga ma ka ei tahaks, maksatsirroosi ma nagunii surra ei jõua.”

      Ta rääkis veel, et oli suurpäeva oodates ära öelnud kõikidest filmiga seotud töödest, viimasest kui ühest. Ta tahtvat viimase aja rahulikult kodus veeta, olgu seda siis kolm kuud või kümme. Lugeda, muusikat kuulata, juua veini nii kaua, kui jaksab, ning olla oma ilusa, hea ja targa naise lähedal.

      Ennekõike tahtvat ta süveneda tema kopsakasse Rotterdami Erasmust käsitlevasse käsikirja, naine ei kavatse ju talle seda lihtsat, kuid hingekosutavat lõbu keelata, kui ta juba kord oma luigelaulu laulab.

      Loomulikult naine ei tahtnud.

      Krevetid olid head. Homaar taevalik.

      Judith teadis, et ta kannatab kaks klaasi šampanjat, kuid ei tohiks kolmandat juua, kui ei taha kontrolli kaotada.

      Miks ma peaksin tahtma ennast kontrollida, mõtles ta ja noogutas Robertile, kui too jahutajast pudeli võttis, et juurde valada. Ma olen terve elu liiga korralik olnud.

      Ja nii juhtuski, et kui Robert pool klaasi hiljem küsis, kas tema Genfis viibimise ajal oli midagi erilist juhtunud, rääkis Judith nii, nagu asi oli.

      Põhjalikult ja üksikasjalikult, ainus, mille ta välja jättis, oli eradetektiiv Herbert Knoll.

      „Aga püha müristus!” hüüatas Robert, kui Judith jutu lõpetas. „Miks sa midagi ei öelnud?”

      „Sa tulid koju surmasõnumiga. Ma nüüd ütlen.”

      „See tundub ju täiesti pöörane.”

      „Sina arvasid, et ma kujutasin endale ette. Et nägin esimest telefonikõnet lihtsalt unes … ja siis, jah, ma ei tea, sind ei olnud ju ei septembris ega ka sel nädalal kodus. Olgu mis on, nüüd ma tean, et see ei ole ainult minu ettekujutus. See on keegi, kes teeskleb, et on Tom, ja kes jahib midagi.”

      Robert kibrutas laupa ja oli natuke aega vait. Lonksas siis oma klaasi tühjaks, tõusis laua tagant püsti ja läks maast laeni ulatuva akna alla. Seisis seljaga Judithi poole, naine adus, et meest vaevavad needsamad häirivad mõtted, mis olid viimased päevad ja ööd teda ennastki vaevanud.

      Ta jättis mehe rahule. Ootas, et too laua äärde tagasi tuleks ning hakkaks tegevusplaani kavandama. Aga kui mees oli istunud, ütles ta ainult:

      „Kurat võtaks. Arvan, et teeme teise pudeli ka lahti.”

      Judith noogutas. Kui ta oli kolm klaasi šampanjat joonud, võis ta sama hästi juua ka viis ja kuus.

      „Kas sa pole tõesti taibanud, mida ta jahib?”

      See oli veidi aega hiljem. Nad olid kamina ette tugitoolidesse kolinud. Robert oli tule üles teinud ning Judith tundis, et nii purjus pole ta tükk aega olnud. Aga ta istub koos oma mehega, kes aasta jooksul sureb, ja Erasmuse käsikiri on laias laastus valmis, nii et mis tähtsust sellel on?

      „Mida? Mis sa ütlesid?”

      „Ma küsisin, kas sa ei taipa, mida ta jahib.”

      „Ah soo? Ei … ma pole selle peale mõelnud, aga …”

      „Pärandus.”

      „Mis pärandus?”

      Samal hetkel, kui ta küsis, sai talle selgeks, et ta on idioot. Robert silmitses teda ja vangutas murelikult pead. Neetud šampanja, mõtles Judith. Mul käib ju pea ringi, ehkki ma istun.

      Pea käib ringi… ja ma olen paanikas?

      Igatahes polnud võimalik eksida, et midagi sünget ja kurjakuulutavat valmistub talle küüsi sisse lööma. Kurat küll.

      „Minu pärandust, kui ma surnud olen,” täpsustas Robert. „Ma lähen ja panen kohvi üles, sa paistad natuke …”

      „Aitäh, see oleks küll tore.”

      Mees tõusis ja läks kööki. Judith vahtis kustuvasse tulle. Pärandus, mõtles ta. Surus käed rusikasse ja püüdis rahuneda, pidurdada mõttevoolu, mis vajus talle peale nagu herilaseparv. Maja? Maja. Ta ei teadnud, kui palju pangas on, aga kõik, mis neil oli, oli kahasse – ja polnud kahtlustki, et maja, see imeline maja, kus nad on üheksa aastat elanud ja mida ta üle kõige armastab, on kõige rohkem väärt. Selles polnud mingit kahtlust; nad ostsid selle ühe miljoni eest, praegu on hind kahe- või kolmekordne. Ja kõik laenud on makstud … alates päevast, kui nad sisse kolisid, oli ta eeldanud, et elab siin kogu oma ülejäänud elu, kuni ka tema aeg otsa saab. Ja nüüd … ja nüüd? Kuradi raisk! Vandesõnad tunglesid tema vintis peas. Kas petturil, tollel neetud helistaval kelneril on siis kavas pool Roberti pärandust endale roobitseda? Kas niisugune ongi plaan? Kas seda ta silmas peabki?