Judithil õnnestus nõrgaks protestiks jõudu leida.
„Ma ei rääkinud sinuga kohvikus. Sind ei olnud seal …”
Aga ta taipas peaaegu vahetult enne, kui mees seda ütles.
„Jah, sinu ühiskonnaklassist pärit inimesed ei pane just meelsasti tähele, kes neid teenindab.”
Kelner.
Judith pani toru ära.
Tõusis püsti ja võttis koera rihma pihku.
Kui inimesel on mingi probleem ja ta ei suuda sellega oma koeraga pikka jalutuskäiku tehes toime tulla, siis on kõige parem see lahendamata jätta.
Õpetaja Klimke, kes talle gümnaasiumis filosoofiat ja usundiõpetust andis, kirjutas ükskord tunni ajal selle mõttetera mustale tahvlile. Pärastpoole seletas õpetaja, et see on praktiline juhis ühe teise klassikalise probleemi tarbeks: vali oma sõda.
Laupäevane aeglane jalutuskäik Djangoga kestis peaaegu kaks tundi, ja kui Judith oleks oma vana õpetaja nõuannet järginud, oleks ta pidanud sõjast loobuma. Tal ei olnud ühtegi lahendust ja järelikult oleks ta pidanud kõige peale sülitama, eirama petist, kes mingil arusaamatul ja arvatavasti täiesti tobedal põhjusel oli pähe võtnud talle neid ebameeldivusi tekitada.
Siiski oli konks selles, et sõda ei lasknud ennast eirata. Teoorias võib-olla küll, aga mitte tegelikus elus.
Teadmine, et süüdlane oli kelner, tähendas vähemasti ühte head asja – ta võis üleloomulikkuse soost välja tulla. Selgitus ei olnud seal. Ta ei seisa silmitsi surnud kättemaksjaga, mingi vaimuga. Ükspuha, kes see vihaleajav idioot ka ei oleks ja misssugused tobedad sihid tal ka poleks, on ta lihast ja luust inimene.
Asi seegi, mõtles Judith Bendler, kui põlvili maas koera käppi puhastas – sealsamas hubases turvalises külalislahkes esikus, kus ta oli kolmandat korda petisega rääkinud. Asi seegi, homme helistan ma Café Intrigosse ja saan nime teada. Mul on ju üsna hästi meeles, kuidas ta välja nägi.
Miks ta asja homse peale lükkas, seda ei osanud ta iseendale päris hästi seletada.
Võib-olla sellepärast, et kelner oli olnud neljakümnendates aastates nagu ka teised kolm meessoost külastajat.
Ja võib-olla sellepärast, et vähemalt tagantjärele tundus tema näos olevat midagi ähmaselt tuttavat.
Vastas noor naisehääl.
Judith palus oma ebatavalise küsimuse pärast vabandust, kuid ütles, et tahaks saada kontakti ühe Intrigos töötava kelneriga. Põhjus olevat selles, et kui Judith paar päeva tagasi kohvikus käis, aitas mees teda ühes väikeses asjas ja nüüd tahaks ta meeleldi seda meest isiklikult tänada.
Täpsemalt öeldes kolmapäeva õhtupoolikul. Kella kolme paiku; mees on neljakümnendates aastates, tumedate lühikeste juustega, viisakas ja heatahtlik. Ja abivalmis, nagu öeldud.
Noor naine kõhkles, aga mitte kuigi kaua. Palus, et Judith ootaks, kuni ta töögraafikute kaustast järele vaatab. Oli poole minuti pärast uuesti toru otsas.
„Kas ma tohiksin kõigepealt teie nime küsida, minu meelest oleks nii kõige parem.”
„Jah, muidugi. Judith Simmering.”
Ta oli seda küsimust oodanud ja neiupõlvenimi oli juba keele peal valmis.
„Tänan. Jah, kelner, kellest jutt käib, on ilmselt Tom Bendler. Ta oli kolmapäeval tööl.”
Bendler. Judith surus maha aje toru ära panna.
„Aitäh. Äkki sa tead, kuidas ma temaga kontakti saan? Või millal ta järgmine kord tööl on?”
„Ta ei tööta enam meil. Ta lahkus reedel.”
„Lahkus reedel? Kuidas … kuidas siis nii?”
„Ta oligi ainult üheks kuuks tööle võetud. Lühike asendus, alaline töötaja on nüüd tagasi.”
„Saan aru. Aga ehk on sul tema telefoninumber? Või aadress.”
„Tegelikult ainult aadress. Armastenstraat 25B. Aga ma pean nüüd oma tööd tegema. Loodan, et leiate ta üles.”
„Aitäh. Suur tänu abi eest.”
„Pole tänu väärt. Ja tere tulemast meile.”
Kui talle tuli pähe mõte kasutada eradetektiivi, tundus see niihästi üllatav kui ka iseenesestmõistetav. Ta taipas, et … kuidas nüüd öeldagi … antud olukorras oleks see täiesti õige tegu. Politsei poole ta pöörduda ei saa. Robertit ta asjasse segada ei taha, igatahes veel mitte. Maria Rosenberg on välistatud, ta on seitsmekümne kahe aastane terapeut, mitte nuhk, ning Armastenstraatile minna ja püüda omal käel midagi ära teha tundus kõige vähem ahvatlev võimalus.
Lihtsalt kõige peale sülitada? Sõjast loobuda?
Ei tule mõttessegi. Kui mängu astud, pead vastu pidama. Ta oli Café Intrigo sööda alla neelanud ja ennast sellega sidunud. Polnud selge, millega, aga igatahes paistis, et on viimane aeg teatud initsiatiivi ilmutada. Siiani, need kaks kuud, mis kogu loo algusest möödas olid, olid ohjad olnud petise käes, petis oli see, kes teda narris ja ta oma pilli järgi tantsima pani. Nüüd oli aeg positsioone veidi parandada. Viimane aeg, nagu öeldud.
Ta asus tegutsema enne, kui kõhklused oleksid jõudnud talle küüned sisse ajada. Otsis välja telefoniraamatu paksu ametitelefonide osa ja leidis pealkirja „Eraviisilised juurdlused, detektiivid” alt kaheksa firmat. Põhjusel, mida ta seletada ei osanud, valis ta number seitsme. Võib-olla lihtsalt sellepärast, et see nimi meeldis talle. Tema kõige esimese peika nimi oli olnud Herbert.
Herbert Knoll. Eradetektiiv. Diskreetsus on auasi. Maardam 500221.
Ta valis numbri, ja kuigi oli ikka veel pühapäeva hommikupoolik, võeti kõne vastu. Meesterahvas, arvatavasti temaga ühevanune; mehe hääl oli pisut väsinud ja veidi äraolev, aga ta seletas siiski, et on valmis kuulama, milles Judith abi vajab. Mees ütles, et kui Judith oskab asja viie minutiga ära seletada, siis ta ütleb, kas võtab selle käsile või ei.
Judith seletas. Ilmselt võttis see natuke rohkem aega kui ettenähtud minutid, kuid Herbert Knoll ümises ja kuulas ning tema lühikestest küsimustest ja märkustest võis Judith järeldada, et ta on huvitatud. Aina rohkem huvitatud, ja kui Judith oli rääkinud oma tänahommikusest vestlusest Intrigo ettekandjaga, seletas Herbert Knoll, et kogu see juhtum on tema pädevusvaldkond. Pakkus välja, et nad võiksid võimalikult pea kokku saada, ning nad leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel päeval tema kontoris. Ruydersteeg 6 kell 11, kas sobib?
Judith Bendler lausus, et see sobib suurepäraselt.
Kui ta oli toru ära pannud, mõtles ta, et see on niisugune tunne, nagu oleks lõpuks ometi õnnestunud hambaarsti juures aeg kinni panna, ja järgmised neli tundi tegeles ta täie jõuga Rotterdami Erasmusega.
Ta ei olnud lubanud Robertile lennujaama vastu minna, ent otsustas siiski seda teha. Võib-olla sellepärast, et võlgnes Robertile pisikese kompensatsiooni, hea tahte žesti, näitamaks, et peab mehest lugu, kuigi oli otsutanud varjata tema eest infot Tomi juhtumi viimase aja arengute kohta.
Kuna Robert ei suudaks iialgi seda žesti tõlgendada või sellest aru saada, oli niisugune arutlusviis ilmselt ekslik, aga ta ei hoolinud sellest. Abielu on ju kaal, oli Maria Rosenberg kunagi öelnud; heade tegude kaalukaussi lisamine ei tee ju kunagi paha, isegi kui neid kohe tähele ei panda või ei hinnata.
Saabuvate lendude saalis oodates käisid need mõtted tal peast läbi, kuid haihtusid samal hetkel, kui ta oma meest nägi.
Too nägi vilets välja.
Justkui oleks ta kaotanud kümme kilo ja sama arvu sentimeetrite võrra lühemaks jäänud. Ta teadis, et Robertile ei meeldi lennata, kuigi mõnikord näis talle, et mees veedab õhus rohkem aega kui maa peal. See oli kuidagi seotud Roberti kehva hingamisega, midagi seoses lennukisalongi kuiva õhuga, probleem ei olnud aastatega vähenenud.
Aga