See kuri aeg, kui Judith tagasi mõtles, siis tuli talle sageli pähe just see nimetus.
Ta avas värava ja laskis Django aeda. Eemale kõik see, mõtles ta. See on minevik ja maha maetud. Ükspuha, kes ka ei helistanud, ei olnud see Tom. Kui inimene surnuist üles tõuseb, peab ta seda tegema kolmandal päeval, mitte äkitselt kakskümmend kaks aastat hiljem.
Terve reedese pärastlõuna istus ta kirjutuslaua taga ja tegi tööd. Rotterdami Erasmuse suur elulugu oli planeeritud järgmiseks sügiseks, ja ta oli lubanud kirjastusele, et annab esimese täieliku käsikirja üle enne jõule. Ta oli selle projekti kallal nüüd juba peaaegu neli aastat töötanud, algul arvestati kolmega, aga see oli enne, kui ta täielikult aru sai, missugune gigant Erasmus oli olnud ja kui palju temast on kirjutatud. Ja tema ise kirjutanud. Ent kirjastus oli mõistlik ja maksujõuline ning tema nimi ja varasemad tööd tagasid just niisuguse kvaliteedi, nagu nad nõudsid ja mille poolest tuntud olid. Parem hea raamat iga viie aasta tagant kui keskpärane üle aasta.
Robert helistas uuesti kella seitsme paiku. Ta hääl oli veidi reipam kui hommikul, kõik koosolekud ja veidrad takistused, mis alati iga uue filmiprojektiga kaasnesid, olid vähemalt ajutise lahenduse saanud, seega arvas Judith, et on aeg mehele teatada. Et komplikatsioone vältida, nihutas ta siiski juhtumit ühe ööpäeva võrra edasi, tõenäoliselt ei saanud sellel mingit tähtsust olla.
„Täna öösel juhtus üks asi. Ma ei tahtnud sulle hommikul rääkida, ma teadsin ju, et sul on raske päev ees.”
„Ah soo?”
„Mulle tuli üks telefonikõne.”
„Mhm?”
„Kell pool neli hommikul. Keegi, kes väitis, et ta on Tom.”
„Mis asja?”
„Jah. Telefon helises ja ma võtsin vastu … ilma et oleksin enne järele mõelnud. Ta väitis, et on Tom ja arvas, et me peaksime kokku saama.”
„Mida paganat?”
„Täpselt. Ma olin täiesti pahviks löödud. Nägin vahetult enne seda imelikku und ka.”
„Mis … mis ta ütles?”
„Peaaegu mitte midagi. Tahtis lihtsalt, et me kokku saaksime. Ütles, et helistab uuesti. Pani siis toru ära, me ei rääkinud rohkem kui minut aega … või veel vähem.”
Torus valitses vaikus. Kuid Judith kuulis Roberti hingamist. See tundus järsku jälle vaevaline nagu hommikulgi. Ma poleks pidanud midagi ütlema, mõtles Judith. Seda temaga üldse mitte jutuks võtma.
„Kust ta helistas?”
„Välismaalt, ma ei tea, kust.”
„Kas telefon numbrit ei näidanud?”
„Näitas küll. Aga, kui ma kontrollida tahtsin, siis oli see kadunud.”
„Kadunud?”
„Jah, ilmselt vajutasin kogemata vale nuppu. Ma ei tea, aga alles seda igatahes ei ole.”
Sest nii oligi. Kui ta pärast terapeudi juures käimist koju tuli, oli ta numbrit otsinud, aga seda ei olnud. Või siis oli ta selle eksikombel ära kustutanud, sel juhul siis, kui ta Robertiga rääkis.
Või siis …
Ent ta peletas selle mõtte eemale.
„Missugune ta hääl oli?”
„Tema hääl oli … tjah, ei midagi erilist. Üsna normaalne mehehääl. Mitte eriti jäme, mitte eriti peenike … võib-olla pisut kähe. Nojah, ega me kuigi pikalt ei rääkinudki.”
„Ja ta lubas uuesti helistada?”
„Nii ta ütles.”
„Kas sulle … kas ta ei tundunud sulle kuidagi tuttav?”
„Issand jumal, Robert, loomulikult mitte.”
„Anna andeks. See on lihtsalt veidike hämmastav. Muidugi on meil tegemist petisega. Keegi, kes väidab, et on Tom … aga miks siis? Selles on küsimus.”
„Ka mina olen seda terve päeva peas kedranud. Ning vastust pole leidnud. Ta peaks ju midagi jahtima … kui tegemist pole lihtsalt mõne naljavennaga.”
„Naljavennaga?”
Robertit tabas köhahoog, Judith kuulis, kuidas mees näo torust eemale pööras ja kelleltki klaasi vett palus.
„Kas sa pole üksi?”
Mees jõi paar lonksu, enne kui vastas.
„Ma helistan alt hotelli baarist. Ära karda, mind ei kuulata pealt.”
Ei kuulata pealt? Miks peaks keegi teda pealt kuulama.
„Ma jõuan homme õhtupoolikul koju. Siis saame sellest rääkida.”
„Jah, muidugi, tore on.”
„Aga kui ta peaks uuesti helistama, siis vaata, et sa numbri üles märgid. Ja helista mulle kohe, olgu või keset ööd. Mis kell ta helistaski?”
„Pool neli hommikul. Paar minutit üle.”
„Ptüi, kurat.”
„Jah. Aga nagu sa ütled, arutame seda homme. Arvatavasti oli see mingi lollpea, kellele meeldib niimoodi ennast lõbustada.”
Robert mõtles järele ja hingas mõne sekundi raskelt.
„Jah, jääme selle tõlgenduse juurde. Vähemalt mõneks ajaks. Maailm kubiseb idiootidest.”
„Ma kuulen, et mu isand töötab filminduses.”
See oli vana nali. Robert naeris ja pani siis toru ära.
Judith mäletas ka ühte politseinikku. Too ilmus tema vaimusilma ette just siis, kui ta oli pärast kella üheksasi uudiseid teleri välja lülitanud; see oli üks uurija, kes oli seotud Tomi kadumise looga.
See oli olnud üsna noor kriminaalinspektor, Judithile tundus, et mehe nimi oli deJong või ehk deJung. Või lihtsalt Jung; pärast Tomi kadumist oli see mees mitu korda nendega rääkimas käinud, ükskord koos naissoost kolleegiga, teistel kordadel üksi. Mehe ettevaatlik ja viisakas käitumine oli talle ja ka Robertile muljet avaldanud. Ta oli neid ju tegelikult üle kuulanud, aga ei tema ega Robert näinud seda nii, et mees oleks püüdnud neid vahele võtta. Või vähemasti veenduda, et nad ei ole kuidagi Tomi kadumisse segatud, et võib-olla olid nad aru saanud, missuguses täbaras olukorras poiss on ja seepärast hoolitsenud selle eest, et too leiaks turvapaiga kusagil teisel kontinendil mingis hämaras kohas, kuhu seaduse pikk käsi ei ulatu. Igatahes mitte Maardami politsei pikk käsi.
Ent mõistmine, et just see oli olnud tegelik või vähemalt osaline eesmärk, tuli neile alles tagantjärele ja Judithil oli meeles, et tema ja Robert olid mõlemad oma naiivsuse pärast pead vangutanud.
Ükskord oli deJong/deJung/Jung küsinud, kas nad oleksid üllatunud, kui selguks, et Tom on kuidagi suure summa raha saanud ning otsustanud koos selle summaga põgeneda, identiteeti vahetada ja ennast terve ülejäänud elu varjata.
„Kas sa tahad öelda, et ta võis mõnda panka röövida?” oli Robert küsinud.
„Seda ma ei öelnud,” oli rahulik inspektor vastanud. „Aga kuna sa selle välja pakud, mida te sellest teooriast arvate?”
„Vaevalt