„Ega muud midagi peale selle, et ma tegin hommikul kella viieni tööd ja magasin sisse,” vastas Bäckström solvunult. „Aga ma olen juba teel.”
Eriline oinas ikka, mõtles Bäckström rahulolevalt. Tüüp palus isegi vabandust.
Nüüd tuli leida ainult paar puhtaid alukaid. Need, mis tal eile jalas olid olnud, ei lõhnanud kuigi usaldusväärselt. Bäckström nuusutas oma musta pesu kuhja ja leidis lõpuks ühe paari, mis ei paistnud olevat otse juustupoest saabunud. Küll kõik saab korda, mõtles ta rahulolevalt. Nagu alati, kui tegu on tõelise profiga.
Jarnebring nägi küll välja nagu pätt, rääkis nagu pätt ja käitus liigagi sageli nagu pätt, aga talle kui politseinikule ei olnud midagi ette heita. Ta oli kiire, kaval ja löögivalmis ning inimlike nõrkuste suhtes oli tal röövlooma vaist. Koos Hultmaniga moodustas ta kentsaka paari. Jarnebring oli suur ja tugev, seljas vöökohast allapoole ulatuv talvejope, mis varjas teenistusrelva, jalas sinised teksad ja kummitaldadega kingad, mis haardusid hästi, kui pidi kellelegi järele jooksma. Hultman oli väike ja habras, nägi välja oma kuuekümne neljast eluaastast noorem, tal oli üherealine hall vestiga ülikond ja sinine palitu novembrikülma vastu.
Kui nad silmitsesid parajasti kohta, kus Krassner oli maandunud, jäi üks vana naine nende kõrval kruusateel seisma.
„Kas te olete politseist?” küsis ta. Jarnebring nentis lõbustatult, et küsimus oli esitatud Hultmanile.
„Jah,” vastas Hultman samasuguse mõistva naeratusega nagu kompetentsel matusebüroo töötajal. „Me uurime üht surmajuhtumit. Aga teie ei pea selle pärast muretsema.”
Vanaproua raputas murelikult pead.
„Ma kuulsin ühe naabri käest, et üks nendest vaestest tudengitest oli aknast alla hüpanud. On ikka kurb lugu. Noored inimesed.”
Nüüd noogutas ka Jarnebring samamoodi nagu tema vana mentor. Naine vangutas pead, naeratas põgusalt ja läks edasi.
Kokku oli neil kulunud neli tundi, alates sellest, kui Hultman Jarnebringi Östermalmi politseimaja eest peale võttis, kuni selleni, kui ta tema sealsamas maha pani, ja selle aja jooksul olid nad jõudnud nii mõndagi. Kõigepealt olid nad külastanud Krassneri surmakohta. Seejärel olid nad kiiganud tema korterisse ja rääkinud paari üliõpilasega, kes elasid sama koridori peal. Keegi vestluskaaslastest ei olnud meest kuigi hästi tundnud. Ta oli elanud seal allüürnikuna kõigest pisut üle kuu ega paistnud teistega suhtlemisest eriti huvitatud. Pealegi oli ta olnud teistest koridori elanikest tunduvalt vanem. See, kellega nad kõige kauem rääkisid, oli üks Lõuna-Aafrika vahetusüliõpilane, kes oli väljendanud tõsist kahtlust, kas Krassner ikka tõesti ise endalt elu võttis, aga kui Jarnebring teda pinnis, ei osanud ta oma kahtluse põhjust seletada. Rohkem oli see nagu tunne.
Kõige pikema aja pühendasid nad Krassneri korteri läbiotsimisele. Vannitoakapi ja seina vahelt oli Jarnebring leidnud kilekoti viie marihuaanasigaretiga, ning see ei olnud sugugi esimene kord, kui kolleegid Bäckström ja Wiijnbladh seda täpselt sellessamas kohas polnud märganud, aga muud tähelepanuväärset ei olnud. Mõned küsimärgid küll, aga neid tekkis alati ja põhiosa ajast oli kulunud Krassneri isiklike asjade kokkukogumisele ja kahte hunnikusse jaotamisele. Ühe kuhja võis Hultman saatkonda kaasa võtta ja lasta saata mehe sugulastele USA-s, ning teise, märksa väiksema, võttis Jarnebring juurdluse lõpuni enda hoolde. Esimeses ja suuremas kuhjas olid valdavalt riided, teises ja väiksemas enamjaolt isiklikud paberid. Hultman oli seda varemgi teinud. Jarnebring kirjutas konfiskeerimisprotokolli, samal ajal kui Hultman jagas asju hunnikutesse ja dikteeris, mis kuhu läheb. Jarnebringil vastuväiteid ei olnud.
Pärast korterikülastust sõitsid nad tunnistaja Gustav Adolf Nilssoni juurde, kes elas kohe läheduses Surbrunnsgatanil. Nii Jarnebring kui ka Hultman olid Nilssoniga varem tööasjus kohtunud, aga kuna paistis, et Nilsson neid ei mäletanud, ei võetud seda jutuks. Nilsson ehk Vindeln, nagu ta ise eelistas end kutsuda lasta, oli olnud masendunud, aga samas kergendatud. Tal oli õnnestunud loomakalmistul oma koerale koht leida ja mõned naabrid pidid muldasängitamisel osalema.
„Seni hoian ma teda rõdul,” ütles Vindeln ja noogutas rõduukse poole. „Põdrakoertele ei meeldi liiga soojas,” lisas ta selgituseks.
Ülejäänu oli juba puhas formaalsus. Kõigepealt sõitsid nad saatkonda ja jätsid sinna Krassneri need isiklikud esemed, mida uurimiseks vaja ei läinud. Östermalmi politsei asus küll lähemal, aga kuna Jarnebring nõustus heal meelel väikese saatkonnaekskursiooniga, siis läks niipidi. Ja üsna täpselt neli tundi pärast seda, kui Hultman ta Östermalmi politseimaja juures peale oli võtnud, jõudis ta niisiis samasse kohta tagasi.
Hultman peatas auto. Keeras süüte välja ja naeratas Jarnebringile sõbralikult.
„Šoti või burboon?” küsis ta.
„Kas sa mingit eri markidega kasti ei saa korraldada?” küsis Jarnebring vastu. „Mu tüdruk ei ole eriline viskisõber ja varsti on jõulud.”
„Pole probleemi. Kastitäis eri marke. Üks teine asi,” ütles Hultman Jarnebringile isalikult otsa vaadates. „Kas sul on täna õhtul midagi ees?”
Jarnebring raputas pead.
„Ega sul valge särgi ja lipsuga ülikonda ei juhtu olema?”
Jarnebring noogutas. Ta teadis, mis järgneb.
„Siis kutsuksin sind hea meelega peenemale õhtusöögile.”
„Muidugi tulen,” vastas Jarnebring. „Kas võtan paar kobedamat tüdrukut ka kaasa? Minu oma on küll komandeeringus, aga tal on paar kolleegi, kes pole ka just koledad kui öö.”
„Palju mälestusi. ” Hultman noogutas, pealtnäha rohkem iseendale. „Kõigepealt räägime vanadest mälestustest ja siis sa räägid mulle, mis on juhtunud pärast seda, kui ma lõpetasin, ja samal ajal sööme midagi head. Sellesse, mida sa pärast õhtusööki teed, ma ei sekku, kuni sa endaga hakkama saad.”
Johansson oli päev otsa tööl istunud ja kahe kaduma läinud mõrvaohvri kohta seletust kirjutanud. Alles seitsme paiku sai ta valmis, sisulises mõttes, ent seisukohtade sõnastamine jäi järgmiseks päevaks. Seejärel võttis ta takso ja sõitis koju, valmistas endale lihtsa õhtusöögi ja veetis ülejäänud õhtu televiisori ees. Keskööl magas ta sügavalt, paremal küljel ja parem käsivars padja all.
Hultman pidas oma lubadust. Nad hakkasid sööma poole kaheksast ja alles pisut enne keskööd vaatas Hultman kella ja võttis oma kuldkaardi välja. Nad lahkusid restorani ees tänaval vastastikuste austusavalduste ja peatse kohtumise tõotustega. Seejärel sõitis Hultman koju, Jarnebring aga rändas Stockholmi öhe.
Stridh ärkas täpselt hommikuste raadiouudiste ajaks. Seejärel sõi ta pajarooga muna ja peediga ning jõi kaks õlut. Nüüd lebas ta taas voodis ja aeg oli käsile võtta kolmas köide. Lõpuks ometi, mõtles ta ja kohendas asendit, lõpuks ometi saab ta osa poliitilistest mahhinatsioonidest 18. sajandi alguse Hollandis, mis eelnesid Blenheimi lahingule.
Wiijnbladhi päev oli kulgenud isiklike kannatuste tähe all, nagu sageli varemgi. Suurema osa päevast oli ta vaaginud mooduseid, kuidas oma naise eluküünal kustutada, aga kuna ükski neist ei olnud piisavalt piinarikas ega kindel – ta ei saanud ju eeldada, et juurdlusega hakkavad tegelema Bäckström ja tema kolleegid –, ei pakkunud see talle kuigi suurt leevendust. Kui ta end lõpuks kokku võttis ja koju läks, leidis ta esikupeegli küljest teate, et naine on Sollentunasse õele külla sõitnud. Ei tea, millest nad ka räägivad, mõtles Wiijnbladh ja tal tõusid ihukarvad püsti.
Bäckströmil oli olnud hea päev, kuigi algus näis kurjakuulutav, kui ülemus talle ühe naisepeksmise kaela määris. No mis naisepeks, mõtles Bäckström. Iga oma tiitlit väärt politseinik teadis, et need olid lihtsalt joodikud naised, kes lausa ootasid, et nende joodikutest mehed neile kolki annaks. Kõikidele naisterahvastele