„Nädala pärast meie kursus lõpeb. Kas võib juhtuda, et sa oled ka viimasel päeval kohal?” Pinge oli leevenenud. Naine istus ettepoole kallutatult, naeratas ja tõmbas küünega õrnalt üle Johanssoni parema käe selja. Naisel endal olid saledad tugevad käed.
Johansson raputas kahetsevalt pead. „Nädala pärast istun juba Ameerika lennukis. Saan kokku Interpoli ja FBI inimestega.” Johansson ohkas kergelt. „Mõnikord tekib täitsa küsimus, kas keegi seal üleval lihtsalt narrib mind või olen ma ise kehv planeerija.”
„Oeh!” Ka naine ohkas. „Sa elad tõesti üliigavat elu. Mina ise lähen koos meie tsiviilametnikega ühele kursusele Härnösandi. Seal on kindlasti jube põnev!” Ta naeratas taas.
Johansson nägi oma võimalust ja puudutas naise kätt. Kuigi ainult kergelt, õige kergelt. Nahk vastu nahka. Survet avaldamata.
„Ma peaks sulle mingi ilusa jõulukingi ostma. Midagi, mida siit ei saa.”
„Päris kullast šerifi ametimärk?” Naine kihistas naerda ja pigistas ta kätt tugevamini.
„Jah,” vastas Johansson. „Või sinine pesapallimüts, mille peale on kirjutatud FBI.”
Bäckström istus ikka veel tööl, kuigi kell näitas juba pool tundi üle kesköö, ja oli tige nagu herilane. Nad olid Wiijnbladhiga enesetapja ukse juba enne poolt ühtteist kinni pitseerinud ja järgmise päeva koidikul pidanuks kogu see kurb lugu olema juba Östermalmi valveinspektori laual. Tõelised politseinikud nagu tema ja Wiijnbladh ei peaks küll säärase jamaga tegelema. See jäägu kohalike jaoskondade pollarite hooleks.
Kõik oli läinud nagu õlitatult ja nad olid hakanud just koridoriust sulgema, kui ilmus välja see kuradi nõginägu koos mingi rootsi tudengiplikaga, kellel oli sinakaslilla huulepulk, ja selle äraaimamiseks, mis neil kahel mõttes mõlkus, ei pidanud politseinik olemagi. Poiss ajas muudkui oma joru, mingis arusaamatus neegriinglise keeles. Ta seisis neil ees nagu post ja päris aru, mida nad tema koridoris olid teinud. Bäckström oli tahtnud sellest põrgulisest lihtsalt mööda minna ja liftiga alla sõita, kuigi pidanuks tegelikult kohale helistama patrullauto, kus on kaks sellist Oredssoni masti meest, aga lödipüks Wiijnbladhil hakkas muidugi jalg värisema. Ta näitas ametitõendit ja hakkas pigiga oma kehvas inglise keeles läbirääkimisi pidama. Siis sekkus veel see lits ka, kord rootsi, kord inglise keeles, ja läks ikka kohe päris mölluks. Ei tema küll ei saanud ennast ära tappa, nii tore poiss oli, ei mingit depressiooni, plääplääplää.
Lõpuks oli tema, Bäckström, olnud sunnitud teravama tooni tarvitusele võtma. Ta oli käskinud neil esmaspäeval helistada ning andnud neile kindluse mõttes ühe tehnikaosakonna kolleegi nime ja telefoninumbri, kes oli enamasti sellisel aastaajal oma raske alkoholiprobleemi pärast haiguslehel. Lõpuks said nad sealt tulema, kuid veerand tundi tema elust oli raisus mis raisus.
Kui ta lõpuks oma kirjutuslaua taga koha sisse võttis, et kahetsusväärse juhtumi lahtised otsad kokku sõlmida, saabus järgmine napakas. See paks lontrus Stridh oli ilmselt oma tööülesannetest täiesti valesti aru saanud ja esitanud tunnistaja ülekuulamise protokolli. Kaks tihedas masinakirjas lehte, kuigi teema oleks saanud ammendada kümne reaga, lisaks polnud kogu tekstil saba ega sarvi. Tunnistaja, eelpensionär Gustav Adolf Nilssoni andmetel ei olnud selle hullu Krassneri aknast alla hüppamist kuulnud üldsegi tema, vaid tema peni. Sama peni, kes sai hoolimata oma teravast kuulmisest salapärase kukkuva kingaga kabelimatsu.
Mis kuradi eelpensionär, mõtles Bäckström. Sotside rootsi keeles on see joodik, kes ei viitsi midagi mõistlikku teha, aga kellel on ikkagi õnnestunud mingile naiivsele sotsiaalkindlustuse sotsile kärbes pähe ajada. Pane ennast põlema, mõtles Bäckström, valides Vindelni telefoninumbrit.
Veerand tundi hiljem oli kõik joonde aetud, nagu alati, kui tegu oli tõeliste proffidega. Bäckström tõmbas protokolli kirjutusmasinast välja ja parandas oma pastakaga, lugedes lühikest ja selget teksti, kus muide ei olnud vähimatki viidet veel matmata koerale.
„Telefoni teel peetud ülekuulamisel teatab tunnistaja Nilsson kokkuvõtlikult järgmist. Umbes 19.50 asus tunnistaja Körsbärsvägenil „Kibuvitsa” ühiselamu ees. Tunnistaja ütleb, et oli seal kuulnud mingit heli maja ülemiste korruste poolt. Siis märkas ta üht meesterahvast, kes oli aknast välja hüpanud, mööda fassaadi allapoole langenud ja maha kukkunud kõigest paari meetri kaugusel kohast, kus tunnistaja paiknes. Tunnistajale on protokoll telefoni teel ette loetud ja ta on selle heaks kiitnud.”
Viimane oli lausvale, aga kuna Nilsson vaevalt oli seda tüüpi, kes salvestas oma telefonikõnesid politseiga, ei olnud sellest midagi. Pealegi oli vanamees jätnud täiesti ähmi täis mulje, kui Bäckström temaga rääkis. Olgu tänulik, et keegi aitas tal pildi kokku panna, mõtles Bäckström, samal ajal kui ta toppis pabereid kiletaskusse ja lisas käsitsi kirjutatud saatelehe Östermalmi valvepolitseinikule.
Bäckström vaatas kella. Viis minutit üks läbi, aga veel polnudki tuld takus. Aega jätkus isegi selleks, et teoks teha väike mõte, mille ta oli saanud Nilssoni ülekuulamist trükkides. Kes kõrt ei korja, mõtles Bäckström, kui ta oma jope kokku lappas ja raamaturiiulist leitud tühjade kaante vahele peitis. Ta võttis kausta kaenla alla ja kiletasku teise kätte, lipsas diskreetselt valvelauda ja asetas kiletasku Östermalmi politsei sahtlisse paberivirna alla. Seejärel pistis ta pea valves oleva komissari kabinetti.
„See oli see enesetapp, kuhu sa mu saatsid.” Bäckström noogutas kausta poole, mis tal kaenla all oli.
„Kas sellega on probleeme?” Valvekomissari laup tõmbus kortsu.
„Ei. Täitsa selge enesetapp, aga tegu on Ameerika kodanikuga ja see võib ju tundlik värk olla. Tahtsin registrist paari asja kontrollida.”
„Milles probleem?” Komissar vaatas talle küsivalt otsa, aga laup oli taas sile.
„Ma mõtlesin ületundide peale. Ma oleksin pidanud juba tunni aja eest ära minema.”
„Pole midagi. Pane see aeg kirja, mis kulub.”
Tont teda võtaks, mõtles valvekomissar ja vaatas Bäckströmi eemale kiirustavale seljale järele. See igavene sahkerdaja. Võib-olla on ta usklikuks hakanud, mõtles valvekomissar, aga samal hetkel helises telefon ja ta sai muud mõtteainet.
Lõpuks ometi vaba, mõtles Bäckström, kui ta väravast Kungsholmsgatanile lipsas ja kursi kõrtsile võttis. Tühjad kaaned viskas ta lähimasse prügikasti.
Kesköö paiku lebas Lars Martin Johansson juba oma voodis Wollmar Yxkullsgatanil ja kuulis Maria kiriku kelli. Kena naisterahvas, mõtles ta. Meeldiv vestluskaaslane samuti, kuigi muidugi politseinik. Ei tea, kas ta on selle Växjö idioodiga abielus või elavad lihtsalt koos? Ega päris kõike ei saa kunagi, mõtles Johansson ohates. Või äkki siiski? Äkki võib saada kõik? Uus mõte ajas ta kummaliselt elevile. Homme on uus päev, mõtles ta, ja äkki siis saabki ta kõik? Johansson sirutas käe ja kustutas voodilambi, keeras paremale küljele, käsi padja all, ja magas paari minuti pärast niisama sügavasti nagu alati.
Vindeln seisis elutoas. Ta oli Kalle korvi akna alla tammepuust lauale tõstnud. Ta silitas pehmet kasukat ja Kalle lamas liikumatult, nagu ta magaks. Homme korraldab ta matuse. Aeg parandab haavad, mõtles Vindeln, kuigi sel hetkel ei tundnud ta end kuigi reipalt. Ta pühkis käeseljaga pisara. Akna peaks vist paokile tegema, mõtles ta. Põdrakoertele ei meeldi liiga soojas olla.
Politseikonstaabel Stridh sõitis pärast vahetust otse koju. Valmistas endale suure ja toitva öövõileiva, mida kroonis segu tema heldest ja pirakast külmkapist leitud hõrgutistest. Lisaks külm õlu. Nüüd lamas ta elutoa diivanil ja luges Winston Churchilli kirjutatud biograafiat oma esiisast Marlborough’ hertsogist. Kokku neli köidet ja ligi kolm tuhat lehekülge, aga kuna ta pidi tööle minema alles esmaspäeva pärastlõunal, oli aega küll ja veel. Suur mees, mõtles Stridh, erinevalt sellest vuntsidega vaimuhaigest, kes proovis kogu maailma maha põletada ja oleks sellega isegi