„Mis seis on?” küsis Jarnebring. „Kas midagi on juhtunud?”
Politseinik raputas pead, vaadates oma nimekirja läbi.
„Paar autosse sissemurdmist, kaklus ja varaline kahju kusagil Birger Jarlsgatani kõrtsis, üks direktor Karlavägenil klohmis oma naist, kuigi selle pidid vist vägivalla omad endale võtma, jah,” sirvis ta paberites. „Ja üks enesetapp ka. Mingi hull ameeriklane hüppas sealt Valhallavägeni ühiselamust alla.”
„Ameeriklane, USA-st?”
Mundris politseinik noogutas kinnituse märgiks.
„Ameerika kodanik. Sündinud vist viiskümmend kolm. Paberid on su sahtlis. Sain need hommikul valvevahetuselt.”
Olle Hultman, mõtles Jarnebring ja ta ilme selgines. Lõpuks ongi ju varsti jõulud.
Kui Jarnebring Johanssonile koju helistas, oli too juba tunnikese töö juures olnud. Jõulud on varsti käes, õige pea vahetab ta ametit ja enne seda tuli veel nii mõndagi korda ajada. Minu elus on muutuste aeg, mõtles ta, sirvides paberikuhja oma kirjutuslaual. Kõigepealt oli ta oma reisi lõpuni kavandanud. Seda ta tõesti ootas. Lend Stockholmist New Yorki, sealt otse edasi Washingtoni, seejärel tullakse talle autoga vastu ja viiakse Virginiasse, Quantico FBI-akadeemiasse. Viiepäevane konverents uusimatest meetoditest võitluses pidevalt kasvava kuritegevusega – vähemalt nii oli kavas kirjas – ja seejärel tagasi New Yorki, kus ta saab veeta vaba nädalavahetuse. Johansson hõõrus juba vaimustusest käsi. Talle meeldis New York. Ta oli seal ühe korra varem käinud. Kahtlemata midagi teistsugust nii Näsåkeri kui Stockholmiga võrreldes ja imetabane võimalus igaühele, kes soovib oma teadvust avardada.
Seejärel oli ta hakanud kirjutama üht seletust. Ühes Stockholmi lõunapoolses eeslinnas aastapäevad tagasi toimunud kolmikmõrva uurimisel ei olnud politseinikud ja eksperdid suutnud kaht surnukeha leida. Kolmas oli hoone liftis, nii et see leiti üles, aga kuna lift oli võrdlemisi väike, viskas kurjategija ülejäänud kaks liftišahti, ja kahetsusväärsel kombel leidis need paar ööpäeva hiljem kinnisvarahaldaja. Kõige krooniks oli asjast aimu saanud õigusvahemees, kes oli seekord lausa nii hästi informeeritud, et oli alust kahtlustada, et mingi äraandja on lahti pääsenud ja rapsib nagu hull koer omade hulgas ühele ja teisele poole. Ka teda ei olnud leitud.
„Küllap tunneb mõni kolleeg end tõrjutuna,” oli Wiijnbladh välja pakkunud, kui nad tehnikaosakonnas kohvi jõid, ja kõik ülejäänud noogutasid nõusolevalt. Isegi too idioot Olsson, kes oli saanud osakonnajuhataja asetäitja koha, mis oleks tegelikult pidanud minema Wiijnbladhile. Kui maamuna peal vähegi õiglust on.
Õigusvahemees oli omakorda nõudnud selgitust üleriikliku politsei juhtkonnalt: kas selline juhtum annab tõesti tunnistust professionaalselt läbi viidud politseitööst?
Riikliku politsei peadirektor oli kõrgema järgu jurist, valitsuse taustaga, kellel polnud politseitööst halli aimugi, samamoodi nagu ka teistel tema lähiümbruses.
„Võib-olla paluks Johanssoni,” pakkus peadirektor välja, „tema olevat ju olnud kriminaalpolitseis töötamise ajal suisa legend.” Keegi seltskonnast vastuväiteid ei esitanud.
Peadirektor oli Johanssonist vaimustuses. Ta ei olnud ainuüksi „tõeline politseinik”, vaid nägi ka välja nagu tõeline politseinik ja rääkis isegi Norrlandi murrakut. Lisaks suutis ta ennast igati arusaadavaks teha nii kõnes kui ka kirjas. Kummaline mees, oli peadirektor nii mõnelgi korral mõelnud. Paistis isegi… noh… haritud.
Nendest bürokraatlikest arupidamistest ei olnud Johanssonil aimugi, kui ta kündis ohkides läbi Stockholmi politseist üleantud dokumente, laveerides kollegiaalsuse Skylla ja professionaalsuse Charybdise vahel. Äkki viskaks mingi nalja, mõtles Johansson. Kolm ohvrit olid türklased, kurjategija samuti, ja tegemist oli nähtusega, mis politseikeeles võeti kokku kui narkarite omavaheline arveteõiendamine. Teadagi võisid türklased olla väikest kasvu, tumedad ja raskesti leitavad, eriti liftišahtis. Tal oli suurepärane võimalus pärast kümneaastast eemalviibimist uuesti Jarnebringi kõrval politseiautos sõita ja teisi vanu jälituse kolleege kohata. Johansson ohkas, põimis sõrmed kukla taga vaheliti ja nõjatus tahapoole. Nüüd tuleb iga sõna kullakaaluga kaaluda, mõtles ta.
Mõistagi oli Olle Hultman vana kriminaaljälitaja. Muud varianti polnudki. Tõeline vana kooli uurija, kes lisaks kõigi pättide nimedele ja telefoninumbritele teadis ka iga tätoveeringut nende auklikuks torgitud käsivartel. Kui Jarnebring alles jälituses alustas, sai Olle Hultmanist tema mentor, ja üldiselt oldi seisukohal, et Hultman elab ja sureb koos oma osakonnaga.
„Kui ta pensionieas siit välja lüüakse, istub ta politseimaja ees pargis ja toidab tuvisid ja paneb poole aastaga kõrvad pea alla,” selgitas tema ülemus nelja silma all Jarnebringile. „Nii et kasuta juhust ja õpi. Olle-sugused ei kasva puu otsas.”
Aga kui see aeg kätte jõudis, selgus hoopis, et oletus oli olnud ekslik. Täiesti ekslik. Olle Hultman oli viiekümne üheksa aastaselt esimesel võimalusel pensionile jäänud ja asunud otsekohe tööle Ameerika saatkonna valvemeeskonnas. Seal oli ta muutnud end kiiresti asendamatuks igas küsimuses, olles seejärel aastaid saatkonna vägivalla- ja delikatessiosakonna mitteametlik juhataja. Mis iganes äpardused saatkonna töötajaid ja Ameerika kodanikke Rootsi pinnal tabasid, oli Olle Hultman Õige Mees. Olle tundis kõiki ja meeldis kõikidele. Kõiki politseinikke tundis ta niikuinii, aga pealekauba oli tal strateegilisi kontakte kõikjal alates rannavalvest ja tollist, maksuametist ja kohtutäituritest kuni parkimiskontrolörideni välja.
Seekord oli naine koju jõudnud kell pool neli ja võttis pisut aega, enne kui ta magamistuppa tuli ja voodisse puges. Wiijnbladh tegi, nagu magaks, eks ta jäi õige pea ka päriselt magama. Ta ärkas juba kell kaheksa ja hoolimata vähesest unest tundus pea täiesti selge olevat. Tema naine magas sügavalt, norskas kergelt ja padja peale oli valgunud ila. Ma peaksin su maha lööma, mõtles Wiijnbladh, korjas vaikselt oma riided kokku, hiilis elutuppa ja pani riidesse. Ta otsustas tööle sõita, kuigi tema valvekorrani oli veel mitu tundi aega.
Umbes samal ajal kui Wiijnbladh ärkas, pani Stridh raamatu käest, kohendas diivanil asendit ja jäi magama. Kuigi ta nägi välja nagu Oscar II, tundis ta end nagu prints. Unes lootis ta külastada Blenheim Palace’it, kõndida läbi kõrgete valgete saalide, peatuda korraks toas, kus Winston sündis, ja nautida seejärel kosutavat lõunaeinet läheduses asuvas kõrtsis.
Jarnebring oli helistanud Hultmani piiparile ja minuti pärast helistas Hultman tagasi. Veel minut hiljem oli Jarnebring ära rääkinud, milles asi: surnud Ameerika kodanik, mitte värviline, vaid valge, sündinud viiskümmend kolm ja veel kinnitamata andmetel võib-olla tegevajakirjanik, tema esemete seast oli leitud pressikaart. Valvepolitseinike andmetel on tegu enesetapuga, aga tema oli ikkagi otsustanud asja lähemalt uurida, ja kui Hultman tahaks kaasa tulla, siis sobib see väga hästi. Käsi peseb kätt, mõtles Jarnebring.
„Kahtlustad midagi hämarat?” küsis Hultman.
„Ei,” vastas Jarnebring, „aga mul ei ole midagi targemat teha.”
„Ma võin vabalt kaasa tulla,” vastas Hultman sooja häälega. „Tead, eks ma mõnikord ikka igatsen tagasi ka. Äkki võtame minu auto, kui tal juhtub olema asju, mis ma peaks saatkonda tooma. Ma jõuaksin sinu juurde kümne minuti pärast.”
„Näeme väljas,” vastas Jarnebring ja pani toru hargile. Ta tõusis üles, tegi oma tugevate õlgadega ringe, võttis kabuuri ja teenistusrelva ning kinnitas kabuuri vasakule puusale. No nii, mõtles ta rahulolevalt muiates.
Bäckström ärkas umbes samal ajal, kui ta oleks pidanud juba tööl olema. Tal oli olnud paremaid päevi. Magamistuba haises higist ja alkoholist, ja kui ta hingeõhku vastu peopesa kontrollis, sai ta aru, et olukord on kriitiline. Ma pean duši all käima, mõtles Bäckström, kuigi ainult peded käivad sagedamini duši all kui kord nädalas: hambapesu, kuristamine,