Lizardo, O. ja Strand, M. (2010). Skills, Toolkits, Contexts and Institutions: Claryfying the Relationships between Different Approaches to Cognition in Cultural Sociology. Poetics, 38(2), 204–227.
Luhmann, N. (1990). Gleichzeitigkeit und Synchronisation. N. Luhmann. Soziologische Aufklärung 5. Konstruktivistische Perspektiven (lk 95–131). Opladen: Westdeutscher Verlag.
Luhmann, N. (2009). Sotsiaalsed süsteemid. Tartu: Ilmamaa.
Mannheim, K. (1927/1952). The Problem of Generations. P. Kecskemeti (Toim). Karl Mannheim: Essays on the Sociology of Knowledge (lk 276–322). London: Routledge & Kegan Paul.
McQuail, D. (2003). McQuaili massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Mückenberger, U. (2011). Time Abstraction, Temporal Policy and the Right to One’s Own Time. KronoScope, 11(1–2), 66–97.
Offe, C. (1991). Capitalism by Democratic Design? Democratic Theory Facing Triple Transition in East Central Europe. Social Research, 58(4), 865–902.
Offe, C. (1996). Varieties of Transition. Cambridge: Polity Press.
Pilcher, J. (1994). Mannheim’s Sociology of Generations: An Undervalued Legacy. American Journal of Sociology, 45(3), 481–495.
Polanyi, K. (1944/1967). The Great Transformation. Boston: Beacon Press.
Richter, R. (2002). Lifestyle and Social Structure Processes of Individualization in Eastern European Countries. Revija za sociologiju, XXXIII, 3–4, 169–180.
Rosa, H. (2003). Social Acceleration: Ethical and Political Consequences of a Desynchronized High-Speed Society. Constellations, 10(1), 3–31.
Rosa, H. (2013). Social Acceleration: A New Theory of Modernity. New York: Columbia University Press.
Schatzki, T. (1996). Social Practices: A Wittgensteinian Approach to Human Activity and the Social. Cambridge: Cambridge University Press.
Schatzki, T. (2010). The Timespace of Human Activity: On Performance, Society, and History as Indeterminate Teleological Events. Lanham, MD: Lexington.
Schütz, A. ja Luckmann, T. (1974). The Structures of the Life-World. London: Heinemann.
Sobel, M. E. (1981). Lifestyle and Social Structure: Concepts, Definitions, Analyses. New York etc.: Academic Press.
Southerton, D. (2009). Re-Ordering Temporal Rhythms: Coordinating Daily Practices in the UK in 1937–2000. E. Shove, F. Trentmann ja R. Wilk (Toim). Time, Consumption and Everyday Life. Practice, Materiality and Culture (lk 49–63). Oxford: Berg.
Sztompka, P. (1996). Looking Back: The Year 1989 as a Cultural and Civilizational Break. Communist and Post-Communist Studies, 29(2), 115–129.
Tomlinson, J. (2007). The Culture of Speed: The Coming of Immediacy. London: Sage.
Treufeldt, I. (2012). Ajakirjanduslik faktiloome erinevates ühiskondlikes tingimustes. Dissertationes de mediis et communicationibus Universitatis Tartuensis, 16. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Van Dijk, T. (2005). Ideoloogia: multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Vihalemm, T., Keller, M. ja Kiisel, M. (2015). From Intervention to Social Change. A Guide to Reshaping Everyday Practices. London: Ashgate.
Warde, A. (2016). The Practice of Eating. Cambridge: Polity Press.
1.2. MEEDIA JA ÜHISKONNA SEOSTE UURIMINE EESTI SOTSIOLOOGILISE TRADITSIOONI KONTEKSTIS
Käesolev raamat esitab ülevaate „Mina. Maailm. Meedia“ uuringutest aastatel 2002–2014, keskendudes viimase, 2014. aastal toimunud küsitluse tulemustele. Kuivõrd uurimistöö on tuginenud meedia ja ühiskonna seoste uurimise traditsioonile, mis hakkas kujunema juba 50 aastat tagasi koos esimeste ulatuslike sotsioloogiliste uuringutega, peame vajalikuks anda laiem ülevaade sotsioloogiliste uuringute endi kujunemisloost ja arengust Eestis. Seejuures piirdume põhiliselt nende uuringutega, mis on oma temaatikalt ja lähenemisviisilt olnud lähemal meie uurimissuunale.
Nõukogudeaegseid uuringusuundi ja uurimistulemusi tuntakse üldiselt vähe, kuivõrd publitseerimise võimalused olid nõukogude režiimi tingimustes üsnagi piiratud. Väljundiks olid enamasti vaid väikeses tiraažis teaduslike konverentside teesid ja rotaprindis väljaantud kogumikud, mis tänaseks on raskesti kättesaadavad. Eeskätt noort uurijate põlvkonda silmas pidades oleme püüdnud koostada põhjaliku nimekirja peamistest publikatsioonidest kõigi ülevaates puudutatud uurimissuundade puhul.
1.2.1. RETROSPEKTIIV: SOTSIOLOOGILISTE UURINGUTE ALGUS EESTIS
Alustuseks tuleks heita pilk Eesti sotsiaalteaduste ajalukku, mida on hiljuti põhjalikult käsitletud ka sotsioloogiaõppe avamise 25. aastapäevale pühendatud artiklis (Rämmer, Kalmus ja Käärik, 2015). Autorid (samas, 13) tõdevad: „Kuigi juba sõdadevahelisel ajal Eestis läbiviidud noorsoouuringute (Kuks, 1934) tulemusi kasutati pedagoogilises tegevuses, peeti pärast nõukogude võimu kehtestamist Eestis sotsioloogiat kodanlikuks väärteaduseks.“ 19. sajandil olid sotsiaalteadustega olnud seotud tuntud akadeemilised isikud, nagu Alexander von Oettingen ja Wilhelm Ostwald (Nobeli preemia 1909), hiljem Hans Kruus, Alfred Koort, Ilmar Tõnisson (õppis Londoni majanduskoolis) ja Eduard Laaman (Vooglaid, 1995). Süstemaatiliste empiiriliste uuringute traditsioonile pandi siiski alus alles 1960. aastatel nn Hruštšovi sula ajal (vt Vihalemm, 2004), nagu see toimus ka mujal Nõukogude Liidus (vt Keen ja Mucha, 1994; Jadov, 1998). Sotsioloogiaõppe kui iseseisva eriala avamiseni Tartu ülikoolis läks veel mitu aastakümmet.1 Sotsioloogiaõppega sai kuni 1989. aastani tegeleda üldjuhul aspirantuuris, tänases mõistes doktorantuuri tasemel, seda peamiselt erinevate uurimisrühmade koosseisus. Aspirantide haridustaust varieerus suuresti, enamik neist tuli psühholoogia, ajaloo või matemaatika teaduskonnast (Lagerspetz ja Pettai, 2003: 62). Huvilistel üliõpilastel oli siiski ka diplomiõppe tasemel võimalik teatud aineid (nt sotsioloogia ajalugu, sotsiaalpsühholoogia, isiksuse sotsioloogia, sotsioloogilise uurimise metoodika ja tehnika, statistika jne) individuaalprogrammi järgi süvendatult õppida, nagu seda tegi hilisem sotsioloogiaõppe käivitaja ja esimene sotsioloogiaprofessor Paul Kenkmann 4. kursuse tudengina (Rämmer, Kalmus ja Käärik, 2015: 16–17).
Nõukogude võimu jaoks oli valdkond ideoloogiliselt ohtlik. Avaliku arvamuse ning ühiskonnas toimuva mõttevahetuse uurimine võis põhjustada soovimatut aktiivsust ja seeläbi ohustada partei status quo’d2, küll aga oli võimalik fokuseerida tähelepanu kultuuri ja meedia tarbimisele, elutee valikule, olmemuredele ning tööga rahulolule.
Suhtelise liberaliseerumise periood 1960ndatel pärast stalinismi kõrgaega tõi kaasa sotsioloogia taassünni. Sotsioloogilised keskused tekkisid eeskätt Moskvas, Leningradis ja Novosibirskis, samuti Gruusias ning Eestis. Meie noortel sotsioloogidel tekkisid olulised akadeemilised kontaktid väljaspool Eestit. Tartus kui Nõukogude Liidu provintsis said filosoofilised ideed ja kaasaegsed teoreetilised käsitlused võrreldes näiteks Leningradi või Moskvaga veidi vabamalt levida.
Sotsioloogia sai kiiresti populaarseks, paljud lootsid, et „valitsevat ühiskonnakorda on võimalik parandada, juhtida ühiskonda avatuse ja demokraatia teele“ (Kuuli, 2002: 139).
Raudse eesriide tagant jõudsid Eestisse fotokoopiate või ka salaja Soomest toodud raamatutena nt massikommunikatsiooni ja ajakirjanduse teooriad (nt Klapper, 1960), aga ka uuema sotsioloogia ülevaated jms. Lääne sotsioloogilist kirjandust, sh ka sotsioloogilisi teadusajakirju, hoiti Moskvas ühiskonnateaduste raamatukogu kinnises nn erifondis, kuhu ülikooli antud ametliku soovituskirjaga siiski teadustöö tarvis lugema pääses. Oluline teoreetiline mõju oli läänes toona populaarsel struktuur-funktsionalismil, mis vaatleb ühiskonda omavahel seotud osade süsteemina,