1970.–1980. aastatel hakkasid kujunema akadeemilised suhted Tartu ning Tampere ja Lundi kommunikatsiooniteadlaste vahel (vt Vihalemm, 2001: 84). Täiemahulise kultuuridevahelise teadusprojekti ettevalmistamiseni jõuti siiski alles 1989. aastal (Rosengren ja Weibull, 1997: 1–2). Projekti nimeks sai Balticom ning seda rahastasid sellised mainekad institutsioonid ja fondid nagu Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia, Rootsi Instituut, Eesti Teadusagentuur jt. Balticomi programmi eesmärk oli võrdlevalt analüüsida omavahel kultuuriliselt ja ajalooliselt seotud, kuid siiski erinevaid ühiskondi, nagu seda on Eesti ja Rootsi. Unikaalse dimensiooni lisas Eestis 1980ndate lõpul, 1990ndate alguses valitsenud dramaatiline õhustik, mis mõjus stabiilse heaoluühiskonna taustal vaadeldes erakordsena. Mahuka projekti fookuses oli põhiliselt Eesti siirde- ja reformiperiood (1987–1997) regionaalses, poliitilises, sotsiaalses ja individuaalses kontekstis. Olulisel kohal oli ka rahvusvaheline sotsiaalne ruum eestlaste, rootslaste ja soomlaste seisukohalt, huvi lähemate ja kaugemate maade vastu. Teoreetilisest küljest tugines uuring hästi komponeeritud väärtussüsteemide käsitlusele (vt Rosengren, 1997: 9–24), mis võttis kokku Milton Rokeachi, Ronald Ingleharti, Shalom Schwartzi, Anthony Giddensi ja Jeffrey Alexanderi väärtusteoreetilised lähtekohad ning asetas rõhu postmateriaalsetele väärtustele.
Lisaks ülalkirjeldatud uuringutele alustati juba nõukogude ajal veel mitme uurimissuunaga, nagu nt linnasotsioloogia (Marje Pavelson, Katrin Paadam jt), maasotsioloogia (Asser Murutar jt), hälbiva käitumise ja kuritegevuse sotsioloogia (Eduard Raska jt), spordisotsioloogia (Mait Arvisto jt). Kõik need jätkusid ka pärast taasiseseisvumist, jäädes MeeMa uurimistraditsioonist mõnevõrra kaugemale.
1.2.3. OLULISEMAID SOTSIOLOOGILISI UURIMISSUUNDI TAASISESEISVUNUD EESTIS
1990. aastad viisid Eesti tagasi vabasse maailma, algas turumajandusliku ühiskonna ülesehitamine ning suurte sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste aeg. See pakkus põnevat uurimisainest, sotsioloogiline uurimistöö jätkus ja täiustus, olles küll 1990ndatel piiratud rahaliste ressursside vähesuse tõttu. Paljud uuringud said teoks tänu välisabile Põhjamaadest ja rahvusvahelistest fondidest.
Sotsiaalne kihistumine ja mobiilsus
1990. aastate alguse reformide järel, mida lääne vaatlejad on pidanud väga edukaks (vt nt Lauristin ja Vihalemm, 1998: 899), hakati üha enam rääkima toimunud muutuste negatiivsest tõlgendamisest siinse elanikkonna seas, samuti usalduse kahanemisest (mida on täheldatud ka teistes postsotsialistlikes riikides, vt Sztompka, 1999). Eesti paistis silma eeskätt selle poolest, et kardinaalsete reformide käigus ei seatud prioriteediks muutustega kaasnevate sotsiaalsete riskide haldamist. Nii muutus neoliberalistliku reformipoliitika ja radikaalsete ümberkorraldustega raskemini kohanev osa ühiskonnast üha enam võimust võõrandunuks (Lagerspetz ja Pettai, 2003: 70–71).
Ebavõrdsust sotsiaalsetes positsioonides ja tööturul, sissetulekutes ning sotsiaalses toimetulekus on uurinud arvukas sotsioloogide autorkond. Ellu Saar (2010: 24) on märkinud, et sotsiaalne stratifikatsioon tekib peamiselt kahe protsessi tulemusena: „esiteks, seatakse vastavusse sotsiaalsed positsioonid ja teatud hüved (nt sissetulek, prestiiž jne); teiseks, toimub inimeste paigutamine neile positsioonidele“. Üheksakümnendatest alates on Eesti sotsioloogid püüdnud välja selgitada, mil määral õnnestus inimestel sotsialismiperioodil omandatud kapital uuenenud oludes ümber konverteerida. Selleks on jälgitud terve hulga faktorite, sh nii personaalsete ressursside (nt haridus, oskused, sotsiaalsed sidemed, jõukus) kui ka muude tunnuste, peamiselt soo ja rahvuse mõju eluga toimetulekule. Samuti on kritiseeritud poliitikaid, mis sotsiaalsete kihtide vahelise ebavõrdsuse vähendamise asemel seda taastoodavad.
Välja on antud artiklikogumikke (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000; Saar, 2002; Vetik, 2002; Saar, 2011 jne), milles on süvitsi tegeletud põlvkondadevaheliste erinevustega, haridussüsteemis ja – korralduses toimunud muutustega (nt 1970. aastate haridusreform ja diferentseerumine) ning muude haridusvalikutest tulenevate teguritega, võimalustega sotsiaalses hierarhias kaugemale jõuda, sisenemisega tööturule ja hilisema materiaalse olukorraga, osalemisega ühiskondlikes protsessides jne. Omaette küsimuseks on saanud sooline ja rahvuseline stratifikatsioon, viimasel juhul on eraldi tähelepanu pööratud etnilise segregatsiooni ja kihistumise vahelistele seostele.
Saar (2002: 280) toob välja, et transformatsiooniperioodi alguses kuulusid edukate gruppi eelkõige kõrgharitud mehed, kelle seas oli enam eesti keelt kõnelevaid suuremate linnade elanikke (eeskätt tallinlasi), keda iseloomustasid ettevõtlikkus, initsiatiiv, riskijulgus ja sotsiaalsed sidemed ning kes pidasid stratifikatsiooni süvenemist paratamatuks, turumajanduse „loomulikuks“ kaasnähtuseks. Muutustega vähem kohanenute gruppides andsid tooni väikelinnade ja maapiirkonna elanikud, sotsialismiajal tööstuses ja põllumajanduses rakendust leidnud inimesed, aga ka see osa elanikkonnast, kelle jaoks rafineerimata vahendid, mille abil oma heaolu parandada, ei olnud vastuvõetavad (nt intelligentsi esindajad jt).
Suurte struktuursete muutuste perioodil on üldiselt täheldatud suuremat sotsiaalse mobiilsuse ulatust (liikumist ühest sotsiaalsest kihist teise). Lisaks suureneb (mõnel juhul ka väheneb) põlvkondadevahelise sotsiaalse mobiilsuse tõenäosus. Sotsiaalse mobiilsuse probleemiga ning seda tingivate teguritega, nagu sotsiaalne päritolu, haridus, põlvkondadevaheline dünaamika ja töötee, on põhjalikumalt tegelenud Saar ja Helemäe (1998); Helemäe, Saar ja Vöörmann (2000) jt. Keskendudes turumajanduse tingimustes avanenud tööturuvõimaluste rakendumisele ja karjäärimuutustele põlvkondadevahelises võrdluses, teeb Helemäe järelduse (2011), et noore põlvkonna suurele mobiilsusvõimekusele transitsiooniperioodi alguses aitasid kaasa nii hariduslik ressurss kui ka uued oskused strateegilistes valdkondades, mis ei olnud nõukogude perioodile omased. Nüüd aitasid need karjääriredelil kiiresti tõusta. Seevastu vanematele põlvkondadele said saatuslikuks nende nõukogude ajal omandatud kogemused ja hõivatud positsioonid, mille tõttu karjääri jätkamine teatud valdkondades võis muutuda võimatuks.
Kihistumise ja mobiilsuse uuringutega on tihedalt seotud täiskasvanute koolituse ja elukestva õppe uuringud, millega Tallinna Ülikoolis on aktiivselt ja järjekindlalt tegeldud alates 1997. aastast. Koos statistikaametiga on korraldatud kaks suurt küsitlust, 1997 ja 2007, tulemusi analüüsitud mitmes kogumikus (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 1998; Helemäe, Saar ja Vöörmann, 1999; Vöörmann, 2001; Põder jt, 2009) ja paljudes artiklites, sealhulgas sellistes, kus Eesti olukorda ja arengut võrreldakse teiste Euroopa maadega (vt nt Saar ja Helemäe, 2008; Saar jt, 2013; Saar, Täht ja Roosalu, 2014; Saar, Unt ja Roosmaa, 2014).
Argielu Eestis
Eespool käsitletud töö, vaba aja ja perekonna uuringud TA ajaloo instituudi sotsioloogide poolt jätkusid 1980.–1990. aastatel ja uuel sajandil viie mahuka esindusliku küsitlusega, mille tulemused on esitatud neljas Anu Naruski ja Leeni Hanssoni toimetatud kogumikus (Narusk, 1994, 1999a; Hansson, 2004, 2009).
Valimis oli suuri erinevusi, olulisi lahknevusi oli ka küsimustikes (vt lähemalt Hansson, 2009: 256, 259). Siiski võimaldavad kogumikes esitatud andmed ja üldistused saada mitmekülgse pildi olude, arusaamade ja hoiakute muutumisest teel nõukogulikust ühiskonnast majanduskriisieelsesse tänapäeva Eestisse.
Kogumikes esitatud andmed täpsustavad paljudes publikatsioonides, k.a käesolevas raamatus, esiletoodud tendentse. Nii näiteks näeme 1985. aasta ja 1993. aasta küsitlustulemusi võrreldes kultuuri tähtsuse vähenemist taasiseseisvumise järel, millest tuleb juttu kultuurisuhte muutumise peatükis (3.1). 1985. aastal oli kultuurihuvide rahuldamine (lugemine, teatris, kinos käimine jne) tähtis 65 %-le eesti meestest ja 83 %-le eesti naistest, 1993. aastal vastavalt 33 %-le ja 66 %-le. Andmed näitavad ka kultuuriasutustes käimise, raamatute ja ajalehtede-ajakirjade lugemise langust jms (Järve, 1994; Saar, 1994).
1998. aasta küsitlustulemustest kokkuvõtet tehes tõdeb Anu Narusk, et enamik Eesti inimesi oli turumajandusele üleminekuga (periood 1991–1994) kaasnenud hirmudest ja ebamugavustundest üle saamas ning olukord oli teatud määral stabiliseerunud. Inimeste rahulolu mitme eluvaldkonna ja eluga üldse oli veidi kasvanud (Narusk, 1999b: 5).
2003. aasta küsitlustulemusi kokku võttes tõdetakse, et perioodil 1998–2003 jätkus positiivsete muutuste