Modernsetes, industriaalajastu ühiskondades on asünkroonsuse leevendajaks ja sünkroniseerimise mehhanismiks peetud tugevat valitsust kui ühiskonna allsüsteemide arengut keskselt kontrollivat ja koordineerivat ehk ühitavat jõudu. Postindustriaalsetes ja väga kiirelt muutuvates ühiskondades ei pruugi keskvõim suuta seda funktsiooni täita, kuna traditsiooniline bürokraatia jääb maha kiiremini arenevate institutsioonide, nt turu või tehnoloogia arengust, muutudes ise desünkroniseerivaks jõuks (Giesen, 2004). Sõltuvalt sellest, kui kiiresti ja kui ühtlases tempos suudavad institutsioonid ja ühiskonnarühmad võtta kasutusele või kodustada uusi tehnoloogiaid (Berker jt, 2006), täidavad ka viimased ühiskonna kui terviku arengut sünkroniseerivat või desünkroniseerivat rolli.
Traditsiooniliselt tingib ühiskonnarühmade sotsiaalses ajas kulgemise desünkroniseeritust indiviidide jaotumine nn sotsiaalsetesse põlvkondadesse (Pilcher, 1994). Just kiirete ühiskondlike muutuste ajal suudavad eelkõige kujunemiseas noored uute nähtustega värskelt kokku puutudes (Mannheim, 1927/1952) nendega nõtkelt kohaneda ning seeläbi lasta end kanda transformatsiooni laineharjal, samas kui vanemad põlvkonnad võivad muutuste tempost maha jääda. Põlvkondlikkuse desünkroniseerivat toimejõudu on alati tasakaalustanud mentaalsete struktuuride ja käitumispraktikate kultuuriline edasikandmine sotsialiseerimise käigus. Meie uurimuses on olulisel kohal küsimus, missuguseks kujuneb põlvkondade eristumise kui desünkroniseerija ning kultuurilise taastootmise kui sünkroniseeriva mehhanismi jõuvahekord kiireneva sotsiaalse aja tingimusis ja etno-kultuuriliselt polariseerunud ühiskonnas. Hüpoteesina oletame, et etnilis-kultuuriliselt polariseerunud ühiskonnas võib kultuurilise taastootmise protsess tugevneda, kui marginaalsemasse positsiooni jääv rühm suudab oma identiteedi säilitamiseks teatud mõtte- ja tõlgendusmalle rühma sees jõuliselt edasi kanda ning seeläbi põlvkondade kulgu sotsiaal-ajaloolises ajas sünkroniseerida.
Individuaalse ja sotsiaalse aja kiirenemine ja aeglustumine, tihenemine ja hajumine. Kui modernses ühiskonnas sai arengut kannustavaks eesmärgiks kiirus, mis tugines suuresti arusaamale „aeg on raha“, siis hilismodernse ühiskonna või „voolava modernsuse“ (Bauman, 2000) mootoriks on kiirendus ehk aktseleratsioon, mille mehhanismi toidab aegruumiline konvergents (Janelle, 1973) või aegruumiline kokkusurumine (Harvey, 1989), mis avaldub vahemaade vähendamises ja lühemasse ajahetke rohkemate tegevuste mahutamises, seda eeskätt (digitaalsete) tehnoloogiate abil. Aktseleratsiooniteoreetilist lähtepunkti esindab veenvalt Hartmut Rosa oma eri struktuurides samal ajal toimuvaid protsesse ning nende vastasmõjusid käsitlevates töödes (2003, 2013). Peamine paradoks, mille tema ja teised ajasotsioloogid (vrd Davis, 2013; Hassan ja Purser, 2007; Rosa, 2013; Tomlinson, 2007) välja toovad, seisneb selles, et püüdlused vastata nüüdisaja infoühiskonna kasvavatele ja sageli ettenägematutele nõudmistele (toota rohkem, pakkuda 24/7 teenuseid-elamusi-informatsiooni) ja kestvalt intensiivistuvale elutempole võivad luhtuda. Aeg muutub defitsiidiks, mille kompenseerimine muude ressurssidega ei ole tingimata võimalik.
Rosa selgitab, et hilismodernse ajastu kiirendusprotsessid ei ole lineaarsed, vaid mitmedimensioonilised ega baseeru pelgalt kvantitatiivsetel näitajatel, vaid toimivad läbipõimunult. Kui kiirendus tehnoloogilises arengus kujutab endast progressile ja innovatsioonile orienteeritud protsessi, siis „sotsiaalne aktseleratsioon“ hõlmab suhetevõrgustikke ning – mustreid, väärtusi ja praktikaid (igas valdkonnas), milles osalemise ja mille kogemise aeg kokku tõmbub. Seega muudab kronoloogilise aja destabiliseerimine ülalkirjeldatud moel isikutevahelise ja sotsiaalse kommunikatsiooni asünkroonseks (kuivõrd kiirused muutuvad igaühe jaoks erinevaks, „olevik“ vastavalt kas kitseneb või laieneb), mis omakorda segab ühiskonnaliikmete ja institutsioonide vahelist kooskõla. Lisandub objektiivne tõenäosus, et kõik ühiskonnagrupid ei suuda muutustega ühtviisi positiivselt kohaneda, mis omakorda ohustab ühiskonna stabiilsust ja sidusust. Samuti ei talu kõik protsessid ühiskonnas intensiivsuse tõusu ning tulemuseks on kas süsteemi takerdumine („kokkujooksmine“) või „aeglustuse saarekeste“ tekkimine. Kuna kiirendusega võib kaasneda ühiskonna sidususe vähenemine ning juurdunud elulaadi muutumine, võib vastupanu kiirenduse survele tekitada ka sotsiaalset või kultuurilist vastupanu. Seega on sotsiaalse aktseleratsiooniprotsessi üheks peamiseks kõrvalmõjuks või soovimatuks tagajärjeks düsfunktsionaalne seisak, mida piltlikult võib võrrelda suure liiklusummikuga, mille on põhjustanud ahelavarii või ulatuslik süsteemirike.
Kas ja kuidas inimeste personaalne ja sotsiaalne aeg kiireneb? Ühe kiirenduse mehhanismina toimivad sotsiaalsed praktikad ehk harjumuslikud, kindlal ajal teatud kultuuriruumis levivad ütlemiste ja tegemiste võrgustikud, nagu neid on defineeritud filosoof Ted Schatzki (1996).
Tegevuste sünkroniseeritus ja tempo on olulised tunnused, mille kaudu saab sotsiaalsete praktikate (kimpude) tihenemist ja hõrenemist analüüsida. Näiteks kui 10–20 aastat tagasi oli ettevõtete ja organisatsioonide tööaeg igapäevase elurütmi tugev ja selge korrastaja (hommikul kindlaks kellaajaks tööle, õhtul koju), siis praegu on tehnoloogia arengu lainel kujunenud välja uued, kaugtöö ja projektipõhise töö viisid ja võtted, mis on sünkroniseerituselt hõredamad. Samas ei pruugi desünkroniseeritus inimesi sugugi rohkem vabastada. Projektipõhise töö osakaalu suurenemine võimaldab küll töövõtjatel ning tööandjatel oma elu näiliselt paindlikumalt korraldada, kuid nõuab samal ajal spetsiifilisi praktikaid, nagu projektide taotlemine, kirjalik ja suuline enesereklaam, veenev aruandlus. Projektide rahastajad ning nende loodud reeglistikud on tööpraktikate kujundamisel võimsad mõjurid. Vajadus kiiresti kohaneda, olla värbamiseks vaba, esineda pidevalt uute ideedega või nendega kaasa minna nõuab ressursse. Seesugune tööelu korraldus tõmbab inimesi üha uutesse praktikatesse (nt enese koolitamine, suhtlusvõrgustike kasutamine jms).
Kui ühelt poolt arvatakse, et uuel aastatuhandel on ühiskonnaelu institutsionaalne koordineeritus laialivalguvam, siis teiselt poolt leitakse, et indiviidi personaalne tegevuste koordineeritus ja rööptegutsemine (või rööprähklemine) on pigem sagenenud. See ei kehti aga ühtviisi kõikide ühiskonnagruppide kohta. Raamatu üks eesmärke on näidata, mil määral on ajaga kaasaskäimise võimekus inimeste endi tegevusraadiusega seotud. Tahame näidata, millistesse praktikatesse on inimesed haaratud ning kuidas need omavahel kokku sobituvad ja üksteist mõjutavad.
Ruum
Elaviku ruumidimensioon väljendab Schützi järgi (Schutz ja Luckmann, 1974: 36–37) Mina liikuvust ja asetumist teiste subjektide või paikade suhtes, distantsi ja suunda. Ruum on konstrueeritud subjekti ümbritseva, tema liikumisel takistust või katkestust esile kutsuva piiri kaudu, mis võib olla märgistatud materiaalse, füüsilise objektiga (seinad, müürid, looduslikud takistused), geograafilise või poliitilise kokkuleppe abil, ühiskonna institutsionaalse või sotsiaalse struktuuri kaudu. Ruumi põhiomadused on suletus või avatus, mis tähendavad subjektile füüsilist või mõttelist kättesaadavust, tema võimalust liikuda ühest paigast, positsioonist või keskkonnast teise. Schütz (sealsamas: 36–41) eristab aktuaalset ruumi, milles füüsiliselt kohal ollakse, potentsiaalsest ehk subjektile tema tegeliku ümberpaiknemise kaudu olevikus, minevikus või tulevikus tegelikult kättesaadavast ruumist. Viimast eristatakse omakorda tegelikkuses kättesaamatust, kuid mõtteliselt kättesaadavast ehk kujuteldavast ruumist. Piiride ja liikuvusvõimaluste määratlemine nii geograafilises kui ka sotsiaalses dimensioonis on ühiskondlike institutsioonide ja suhete üks olulisemaid aspekte.
Meie uuringu fookuses on ühest küljest Schützi teoorias käsitletud personaalne ruum ehk subjekti reaalsuse aktsendist, tegelikust ja mõttelisest aegruumilisest lähtepositsioonist tulenev ümbritseva maailma tajumine (sealsamas: 22–25). See on isiklik ruum, mille keskpunkti ja piirid määratleb iga