Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?. Lembe Mõttus

pisikese ümmarguse luugi ees ja püüdis mahedal häälel selgitada müsteeriumi, kuidas viisa, mis mõned päevad tagasi veel eksisteeris, olla arvutist ära kadunud. Ta toppis luugist sisse juba tuttava paki A4 pabereid ehk oma kodus välja trükitud viisa. Luugi tagant hakkas seepeale kostma kõva naeru. Kui noormees oli naermise lõpetanud, soovitas ta lennujaama töötajatel teinekord ikka täpsemalt vaadata.

      „Oleks vaid tollitöötajatel olnud piisavalt oidu! Ees- ja perekonnanimi on lihtsalt omavahel ära vahetatud,“ naeris ta.

      Igaks juhuks ja edasiste arusaamatuste vältimiseks väljastas noormees Agnitile veel ühe suure ja värvilise Austraalia viisa.

      Täpselt kell kolm astusime uuesti sisse Paapua Uus-Guinea saatkonda. Saime tagasi oma passid, mille keskmiselt lehelt säras vastu rõõmus kollane Paapua Uus-Guinea viisa. Lugesime viisa täht-tähelt läbi, aitab ullikeseks olemisest!

      21.20 pidi startima meie lennuk Cairnsi. Kaks ja pool tundi enne lendu astusime terminali uksest sisse. Austraalia lennujaamade kogemused olid meid ettevaatlikuks teinud, niisiis valmistasime end seekord hästi ette. Kõik meie dokumendid olid korras, kõik piletid ja viisad olemas. Aega jäi piisavalt isegi pärast seda, kui mind tollis läbi otsiti, salalikult kõrvalruumi kutsuti ning laseriga mu kott ja riided üle kontrolliti.

      „Pisteline pommikontroll,“ selgitas ametnik.

      Muidugi võis oma rolli mängida ka nelja päeva tagune püüd kang suitsuvorsti Austraaliasse sisse smugeldada. Algul vorst, pärast pomm…

      Edasi kulgesid asjad loomulikult. Meie lend Cairnsi hilines kaks tundi. Piloodil oli juhtunud midagi silmadega ja asendajat polnud kohe võtta. Peale südaööd, kui lennuk lõpuks rattad stardirajalt tõstis, kasutasime me oma ainsat võimalust magada. Cairnsi jõudsime kell pool kaks öösel. Õhk oli troopiliselt niiske ja kuum. Teed kohalikust terminalist rahvusvahelise terminalini ääristasid ererohelised palmid, mille käharad oksad kaardusid kõnnitee kohal nagu karvased boad, mida kabareetantsijad ümber kaela kannavad. Öö oli nii mõnusalt sume ja tähine, et seisime veel kaua lennujaama ees tänaval ja ajasime juttu.

      Viimaks hakkas väsimus võimust võtma. Lennujaamas oli hiirvaikne, polnud rohkem inimesi kui meie kaks ja üks turvamees. Sirutasime end pikal pingil välja ja magasime südamerahus. Ärgates olime ikka kaks ainsat inimest kogu lennujaamas. Turvatöötaja, rõõmus, et saab kellelegi kasulik olla, juhatas meid duširuumide juurde. Jahe vesi mõjus turgutavalt, tundsime, et olemisel pole vigagi. Eks oma osa mängis ka adrenaliini kõrge tase organismis – kolm aastat ettevalmistust saab kahe tunni pärast reaalsuseks. Väljas akende taga tangiti parajasti meie lennukit. Hommikune kerge tuul puhus üle mägede pilvi laiali. Tundsime lausa füüsiliselt selle värske sooja õhu paitust oma nahal. Varsti, varsti oleme kesk metsikut loodust.

      Lennupiletid näpu vahel, sisenesime ootesaali. Pingiread olid paapuaid täis. Kõigil kogukad kered ja justkui traadist kahused juuksed. Nende tahumatuid ürgseid näojooni muutsid veelgi metsikumaks puhmas kulmud, lai nina ja suur paksude huultega suu, mis oli täis mustjaspunaseid katkiseid hambaid. Järjest rohkem hakkas tekkima ebakindlus tundmatuse ees. Julgustavalt mõjusid kaks austraallast, kes istusid omaette vaikselt sosistades tagapool. Ikkagi saatusekaaslased ja meiega enam-vähem ühte nägu. Paapua kohta loetud raamatutes toonitati pidevalt, kui riskantne on reisida Paapua Uus-Guineas. Paapuaid kirjeldatakse kui kavalaid ja truudusetuid inimesi ning toonitatakse pidevalt, milline müriaad ohte rändurit selles riigis varitseb. Alates haigustest ja lõpetades pimedal tänaval tapmise või röövimisega. Lonely Planet teatab kokkuvõtteks optimistlikult: „Ärge muretsege! On palju inimesi, kellega pole selles riigis midagi hullu juhtunud!“

      Minu vastas istus karm ja tõsine paapua. Tema paksude kulmude alt kiirgasid süsimustad silmad. Tema hiiglaslikud käelabad olid rusikas, keset ta vasakut säärt oli kaks suurt maohammustuse armi. Kõhus tekkis õõnes tunne. Kas me oleme ikka reaalselt valmis sukelduma metsikusse loodusse ja metsikutesse inimestesse? Meie, kaks linnavurlet?

      Minu kõrval kiigutas Agnit närviliselt üle põlve visatud jalga, tema silmades paistis hulljulgus ja trots. Kummalgi meist polnud kavatsustki hakata genereerima probleeme ja nägema iga asja juures tonte kasvõi ainult selleks, et elu põnevam oleks.

      „On alanud pardaleminek Cairnsi – Port Moresby lennul,“ teatas naishääl mikrofoni.

      Suure mugava lennuki asemel ootas meid väike propellerlennuk. Agniti senine kerge reisiärevus asendus paanikahooga. Tõesti, alguses tekkis tõrge sellele lennukile minna. Huh! Kohad jaotasime hirmuskaala järgi. Istusin akna alla, et Agnit vahekäigu pool kaasa võetud „abipakikesest“ suure lonksu saaks kummutada.

      Ta ei teadnud, et see oli vaid kerge eelmäng kõigele, mis meid sel reisil ees ootas.

      PORT MORESBY PARANOIA

      Igal maal on alati oma lõhn, mis juba maandudes lennukisse hakkab hingitsema. Marokos on see näiteks segu vürtsidest, kõrbeliivast, vast küpsetatud pannkookidest ja värskest piparmünditeest. Kreeka saartel on jällegi lõunamaa öö lõhn – mesi, meri ja erootika. Seekord oli meil nii kiire, et alles pärast tolli läbimist hakkasime tundma Paapua lõhna.

See oli läppunud, tugev, kirme higihais.

      Püüdsime iga hinna eest oma järgmisele lennule jõuda. Goroka lennuni oli üks tund aega ja me ei unustanud Lonely Planeti tarkusetera: „Teie parimad plaanid võivad uppi minna!“ Meie plaanid olid küll juba Brisbane’i lennujaamas kolm korda üle katuse kukerpalle teinud, aga tundus, et see jada ei taha lõppeda. Paar minutit enne meie pisilennuki saabumist oli maandunud suur Austraalia reisilennuk ning tolli järjekorrad olid kohutavalt pikad! Tammusime jalalt jalale, krimpsutasime nina, keerutasime passe näpu vahel ja andsime igal viisil mõista, et meil on väga-väga ülikiire! Meie kannatamatust nähes saatis üks lahke paapua meid kohalikega ühte rivvi. Ilmselt erinesime oma matkariietusega klanitud austraallastest ja eks meie silmavaadegi oli eelnenud vintsutuste tõttu kaotanud oma hellikliku ilme. Läbisime tolli kui kohalikud elanikud. Ja mis siis selgus! Keegi ei olnud huvitatud meie Port Moresbyst ärasõidu piletitest! Ametnik, kellele me neid ette näitama ruttasime, hakkas mürinal naerma: „Mis me nendega peale hakkame? Neid pole meile küll vaja näidata!“ Situatsioon ilmselgelt lõbustas teda. Mingil kummalisel põhjusel lõbustas see meidki.

      Siis näitasime ette oma passid. Tolliametniku aasiv lause – et mis me sellest viisast Austraalias võtsime, neil siin leidub samuti templeid – viis meid ainult natuke tasakaalust välja. No comments, Australia. Reeglitega piinanud ning raisanud meie raha ja aega, ei läinudki ta meile enam nii väga korda. Olime juba sukeldunud pea ees seiklustesse ja kavatsesime sellest võtta, mis võtta annab!