„Halloo!“ hüüdsin ma oma telefoni. „Ega sa ei maga?“
Äratasime Aleksi jälle öösel üles, et ta hakkaks meile interneti teel otsima teisi võimalusi Port Moresbysse jõuda.
Sel päeval olime juba üle kahekümne euro interneti peale kulutanud, asi ületas igasugused selge mõistuse piirid. Plaanivälise kulutusena lisandus nüüd ka Brisbane’i öömaja.
Déjà vu – seisime taas lennutabloo all ja lugesime teadaannet: Air Niugini flight to Port Moresby – gate closed.
„Anna viina,“ ütles Agnit.
Ulatasin plastpudeli. Ta võttis suure melanhoolse lonksu.
Harjavarre alla neelanud noormehel registreerimislaua leti taga vajus suu lahti, nähes, kuidas meie kaks äkki naerma ja eestimaist rahvalikku viisikest laulma hakkasime: „…me oleme kaks lõbusamat selli, mu sõber Villi ja mina ka…“
Kui see, et inimene jäetakse järjest kahest lennust maha, enam ka naljakas ei ole, siis mis siin reeglite rägastikus üldse naljakas on!
„Ah jaa,“ hüüdis harjavarre neelanud noormees meie poole. „Agnit ei saa nagunii Austraaliast välja, sest tal pole siia sisenemiseks viisat!“
„Misasja! Kuulge! Ma sain ju Austraaliasse sisse! Neli päeva tagasi oli mul viisa! Teie lennujaama toll isiklikult lasi mind maale!“
Tigedalt otsis Agnit kotist välja paksu paki A4 pabereid ja virutas selle letile.
„Siin on mu viisa!“
Korraliku kodanikuna oli ta kodus Austraalia viisa koos kõigi sinna juurde kuuluvate märkustega välja trükkinud. Nii umbes paarkümmend lehte.
„Jah, aga meie arvuti seda ei näita. Minge Brisbane’i ja hankige endale Austraalia viisa.“
„Kuulge, mis pull see on? Mingit telesaadet filmitakse siin või?!“ vigises Agnit.
Lennukisse ei lasta, uusi lennupileteid ei anta. Paapuast väljalennu pileteid on vaja – tegelikult pole vaja. Paapua viisat ei ole vaja – tegelikult on vaja. Ühe päevaga tuleb hankida Paapua viisa ja uued lennupiletid Paapuasse. Nüüd selgub veel, et isegi kui kõik mingi ime läbi saavutada õnnestuks, siis Agnit ikka Austraaliast välja ei saa, sest ta viisa, mis neli päeva tagasi veel olemas oli, on arvutist kuhugi haihtunud.
„Mis siis ikka! Teeme ära! Vaatame asja läbi huumoriprisma.“
Otsustasime huvi pärast kokku võtta oma senised kulutused, ehk arvutada, kui palju on meile maksma läinud seiklus „Jää kaks korda lennukist maha“. Selgus, et neli päeva Austraalia reeglitega lõbutsemist on neelanud enam-vähem kogu meie esimese kuu reisieelarve.
Tulemust nähes küsisin filosoofiliselt: „Ma tahaks teada, kas keegi on üldse kunagi näinud, milline see huumoriprisma tegelikult välja näeb.“
Agnit ainult mühatas vastuseks.
Helistasime jälle Port Moresbysse Pole’ile ja teatasime, et me ei tulegi.
„Oh kui kurb! Kas õhtul hiljem ka ei tule? Kas te tulete homme? Ma hoian teie tuba homseni.“
Vastasime, et kahjuks ei tule me ei õhtul ega homme ja et kaks päeva, mille olime plaaninud veeta Port Moresbys, jooksid liiva, sest meid ei lasta Austraaliast välja.
„Imelik jah, tavaliselt ei lasta ju Austraaliasse sisse.“ Pole’i naljasoon küll umbes polnud.
Ütlesime Pole’ile rõõmsalt nägemist, misjärel hakkasime tuhnima lennujaama pakutavate hotellide brošüürides. Lõpuks leidsime kesklinnas lennujaamarongi terminali lähedal enam-vähem soodsa hinnaga öömaja. See oli muidugi paras putka, aga meil ei jäänud muud üle. Kell oli kümme õhtul, kui oma seljakotid selga tirisime ja lahkusime koduseks saanud lennujaamast, et minna pimedasse Brisbane’i seiklema.
SUUR VIISAJAHT
Järgmise päeva varahommikul istusime Brisbane’i internetipunktis kottis silmaalustega, püüdes mõelda välja mõistlikku lennukava Paapuasse. Enam mitte ühtegi ööd hotellitoaks hüütavas kingakarbis, kotimäe otsas. Aitab!
Päästev telefonikõne tuli Eestist.
„Leidsin!“ hõiskas Aleks telefoni. „Homme hommikul olete juba Port Moresbys ja jõuate isegi Goroka lennule!“
Meie tubli Aleks oli taas pool ööd arvutis istunud ning leidnud meile kiire ja odava lennuvõimaluse. Väikest närvikõdi pakkus seik, et peale Port Moresbysse saabumist oli meil Goroka lennule jõudmiseks ainult tund aega.
„Eelmine pilet läheb siis vett vedama,“ muretses Agnit võimaliku rahakaotuse pärast.
„Nõuame pileti tühistamise tasu Air Niuginilt sisse,“ teatasin enesekindlalt.
Selle asemel et Brisbane’ist otse Port Moresbysse lennata, tekkis meil hoopis järgmine marsruut: Brisbane–Cairns, Cairns – Port Moresby. Brisbane’i–Cairnsi lend pidi väljuma õhtul kell 21.45 ja kohale jõudma umbes südaööks. Järgmisele lennule algas registreerimine 4.30 hommikul, mistõttu ei hakanud me ennast ja oma erinevate plaaniväliste lennupiletite ostmisest õhenenud rahakotti hotelli minekuga kurnama, vaid hoidsime raha kokku, ööbides mugaval pingil lennujaama terminalis. Ega me enam täpselt ei mäletanudki, millal korralikult magada saime. See oli vist kodus, paar päeva enne reisi.
„Meil pidi puhkus olema,“ virisesime üksteise võidu.
Ometi kumas ses katsumuses mingi närvekõditav haiglane võlu.
Paapua Uus-Guinea saatkonda sisenedes sõelusid püksid tugevasti püüli. Kas viisa õnnestub saada ühe päevaga? Kas ametnikud on heas tujus ja aktsepteerivad kõiki meie dokumente?
Kõndisime mööda pikka koridori, kuni jõudsime ukseni, mille kuldsel tahvlil ilutses silt „PNG consulate general“. Otse selle kohal rippus valge paberileht, kuhu oli tükitud suurte punaste tähtedega mingi teadaanne.
„Kontor on kinni,“ luges Agnit, haarates kätega seinast, nagu hakkaks tasakaalu kaotama. „Oleme suletud reedest esmaspäevani, et tähistada Paapua Uus-Guinea iseseisvuspäeva.“1
„Oot! Aga täna on ju neljapäev!“
„Vedas, ah,“ suutis Agnit kobiseda.
Õnnest uimased, koputasime uksele. Ruum oli avar ja hele. Seintel ilutsesid pildid sulgedega ehitud paapuatest, haruldastest liblikatest ja lindudest. Rändurid, mõnel jalad seljakotile tõstetud, mõnel magades pea kuklasse vajunud, ootasid vaikselt oma järjekorda. Stoiline rahu vajus meie peale.
Ametnik, kes viisataotlusi vastu võttis, oli rõõmsate tumepruunide silmadega paapua. Ta võimsad mustad lokid olid viksilt soengusse seatud, seljas oli tal tumepunane vormikleit ja jalas mustad kontsaga kingad. Ta naeratas meile lahkelt. Rääkisime oma loo ära.
„Loomulikult saate viisa. Mingit probleemi pole. Palun tulge kella kolmeks oma dokumentidele järele.“
„Kohe tunda, et me ei suhtle austraalia ametnikuga,“ rõõmustas Agnit.
Tunne oli selline, nagu oleks ühe varba juba Paapua pinnale toetanud.
Keskpäevapäikest täis Brisbane’i tänaval tormlesid meist mööda mustades viigipükstes ärimehed, valgete triiksärkide kaelused eest avatud, käes isuäratavad suširullid. Nende vahel sagisid emad jäätist limpsivate lastega; rõõmsad teismelised, käes suured kohvitopsid; koduperenaised, veetmas oma päevi niigi rohkele garderoobivarule lisa hankides. Hiiglasliku kaubamaja ustest