SUITSUVORST JA AUSTRAALIA VANGLA
Peter Moore küsib oma raamatus „No Shitting in the Toilet“: „Kuidas saab reisil jamasse sattuda?“ Ja vastab: „Ärge muretsege, jamad otsivad teid ise üles.“
Sellel reisil leidsid jamad meid üles juba Austraaliasse saabudes, Brisbane’i lennujaamas. Teadsime, et sealsed tollieeskirjad on väga karmid, aga nii nagu ei saa iialgi tõepäraselt ette kujutada, milline mustus Indias tegelikult valitseb, nii ei saa ka teada ega isegi mitte ette aimata, mida tegelikult tähendab sõna „reegel“ Austraalias.
Algas kõik nagu tavaliselt. Lennukis anti paber, kuhu tuli märkida, kas kaasas on toitu, jalanõud, millega on maapinnal kõnnitud, telk, teepuru ja rohkem kui 2500 milliliitrit alkoholi. Meie kogu oma kaheksat liitrit viina ära ei märkinud, küll aga kirjutasime ausalt üles kaasavõetud söögi.
Tollis seisis karmi näo ja võltsi naeratusega kõhn blond naine, kes hakkas pilukil silmadega meie ankeeti takseerima. Lõpuks nentis ta: „Ahhaa, teil on söök kaasas, ja tee ka!“
Manasime ette maailma lahkeima naeratuse: „Jah, kaks konservi ja kolm pakki kiirnuudleid.“
„Palun võtke need kotist välja.“
Meil oli viina ju rohkem kui lubatud ja me olime selle pärast mures! Toidu pärast me karta ei osanud. Näitasime korravalvur-blondiinile kaasavõetud proviandi ette. Teda säilitusaineid täis topitud loomalihakonservid ja kiirnuudlid ei huvitanud. Ütles, et need võib kotti tagasi pakkida. Seejärel näitasin talle värskeid piparmündilehti. (Lootsime, et saame neist pimedas džunglis lõkketule peal teed keeta.) Blondiin tegi paki lahti ja nuusutas: „Mmm… Seda ei tohi te kaasa võtta!“
Silmad ikka veel poolkinni, libistas ta teepaki lauasahtlisse, mitte ei visanud prügikasti.
Seejärel käskis ta meil lahti pakkida nii seljakotid kui ka käsipagasi.
Ohkasime. Õudselt ebameeldiv on kogu seljakoti sisu lahti koukida, kogu kraam tollilindil hunnikus!
Agnit hakkas asju ükshaaval seljakotist välja tõmbama. Järsku leidis naine Agniti kotist suitsuvorsti, mille olime oma kodukandi toidupoest kaasa ostnud. „Seda küll kaasa võtta ei tohi! Sööge siin ära,“ nõudis ta.
Ausalt öeldes ei tulnud meile küll meelde kedagi, kes pärast kahekümnetunnist lendu tahaks lennujaama tollis ära süüa kangi suitsuvorsti.
„Noh, jätke siis siia hoiule,“ pakkus blondiin lahenduse välja. „Kolmkümmend viis Austraalia dollarit on hoiutasu piiramatu aja eest.“
Kolmkümmend viis dollarit vorsti eest? Hakkasime juba kaaluma vorsti ärasöömist, aga tahtsime seda ju pimedatel reisiõhtutel pitsi viina kõrvale hammustada…
„Viin! Üleliigne viin!“ plahvatas mul ja piilusin Agniti poole.
Olime ju viina täiesti deklareerimata jätnud! Nüüd viiakse meid küll tribunali ette! Mis siis saab, kui naine meie veepudeleid nuusutama hakkab ja aru saab, et seal on viin?
Selsamal hetkel võttiski ta meie kotid, et need uuesti läbi valgustada. Seisime näost kaamena, proovides iga hinna eest rahulikud olla. Kõik tundus korras olevat. Hingasime juba kergendunult, kui äkki hakkas ta igaks juhuks veel minu kotis sorima.
„Ahaa!“ hüüdis ta jälle ja tõmbas mu kotist välja veel ühe suitsuvorsti.
Ta pikk vibalik keha tõmbus sirgeks nagu pulk. Suu moodustas kriipsu. Luised sõrmed tõmbusid suitsuvorsti ümber krampi. Seisime õudusest tardunult. Äkki hakkas hirmuäratava blondiini suust imbuma süljemull, millele järgnes sisin: „Valetasid! Valetasid, et sul rohkem toitu pole!“ Ta hääl paisus kriiskamiseks. „Trahv 225 Austraalia dollarit! Trahv! Maksa! Maksa!“ kisendas ta järele jätmata.
Teised tollitöötajad olid oma töö pooleli jätnud ja jälgisid meid sügava kaastundega.
Oh sa poiss, meil läks viina pärast muretsemise tõttu teine suitsuvorst meelest ära!
„225 dollarit trahvi! Salakauba üleveo eest! Enne te siit ei liigu!“ pröökas ta kogu jõust.
Püüdsime õnnetu näoga selgitada, et meil ei olnud kavas salaja suitsuvorsti üle piiri sokutada, tõesti kogemata unustasime. Ja et meil pole nii suurt summat raha. Hirmuäratav blondiin värises adrenaliinist: „Kui teil raha pole, saate kümme aastat kinnipidamist Austraalia vanglas!“
Ilmselgelt oli ta ületanud oma psüühilise adekvaatsuse piiri.
„Vanglasse!“ röökis ta. „Kümme aastat vanglat!“
Õpetussõnad, et piiril ettetulevate jamade puhul peab jama tekitaja püüdma välja näha nii debiilne kui vähegi võimalik, et tollitöötajat segadusse ajada, hajusid meelest. Ma läksin marru. Meid süüdistatakse valetamises, meie kotid keeratakse pahupidi ja siis ähvardatakse suitsuvorsti eest kümneks aastaks vanglasse panna!
Agnit märkas mu plahvatusohtlikkust. Ta tunneb liigagi hästi mu vajadust ikka ja alati ülekohtu vastu võidelda.
Mööda Agniti põski hakkasid veerema suured pisarad. Neid muudkui voolas ja voolas.
„Pa-lun va-ban-dust,“ luksus ta nuttes. „Me enam ku-na-gi ei tee! Andke ikka seekord andeks!“
Kahtlemata kuulus blondi politseimõrra keha keemilisse koostisesse ka paras annus testosterooni, sest naise pisarad ehmatasid ta sõnatuks. Ta viskas mõlemad suitsuvorstid prügikasti, sisises ja puksus veel nagu vedru maha käinud mänguauto, lõpuks täiesti vakka jäädes.
„Sina,“ osutas ta näpuga minu peale. „Sina pead meeles pidama, et järgmisel korral Austraaliasse sisenedes otsitakse sind eriti põhjalikult läbi. Oled nüüd mustas nimekirjas!“ kuulutas ta ja silus oma ümber pea turritavad kiharad jälle ontlikult pead ligi.
„Eks ole, ma oskan hästi nutta,“ susises Agnit mulle vaikselt ühe suupoolega. Pisarad veel ahastavalt ripsmetel sätendamas.
Aga minu ligi hiilis vastik külm hirm.
„Ma tunnistan kõik üles!“ teatasin ma Agnitile äkki. „Kogu viina näitan ette ja palun vabandust, et ma seda enne ei teinud!“
„Seda sa nüüd küll ei tee,“ kamandas Agnit ja hakkas igal pool laiali vedelevaid pudeleid oma kotti toppima.
Tollitöötajad, kes enne olid piinlikkusega meie kallal tarvitatavat psühhoterrorit kõrvalt jälginud, tulid meile nüüd appi.
„Küll teil on palju vett kaasas,“ imestas naine, kes meil kotte pakkida aitas.
„Jah.“
Viimaseks kadalipuks oli narkokoera teenindusalast läbi sammuda – ja olimegi priid.
„Hea, et see narkokoer viinalõhnale ei reageeri!“ praalis Agnit.
„Jupp kõige paremat suitsuvorsti, suitsuvorsti…“ Sammusime nagu Bullerby lapsed lauldes metroo poole, endal käed ikka veel hirmust värisemas.
MARIONETID
Kaks päeva Gold Coastis olid täis päikest, eresinist ookeani, valget puuderliiva ja lõbu. Nii pole imestada, et tormasime Austraaliast väljalennu päeval Air Niugini lennule registreerimise leti äärde viimasel minutil.
Ulatasime rõõmsalt broneeringu.
Registreerimislaua taga seisva naise esimene küsimus oli: „Paapua Uus-Guinea! Mis te sinna ära olete kaotanud? Kes sinna üldse minna tahab?“
Muiates kontrollis ta meie lennubroneeringut. Siis teatas: „Näidake mulle palun Paapuast väljalennu pileteid.“
Ladusime letile kõik piletid, mis meil olid. Saalomoni saartelt Vanuatusse, Vanuatust Brisbane’i, Brisbane’ist Singapuri ja Singapurist koduni välja. Talle need ei kõlvanud! Ta nõudis meilt piletit just nimelt suunal Port Moresby – Honiara! Selgitasime talle, et meie plaan on sõita paadiga Paapua Uus-Guineast Saalomoni saartele. Täpsustasime talle trajektoori: pisikesest Paapua