Daam mõtles meie jutuvada üle sügavalt järele.
„Ma ei tea sellist võimalust. Peate ostma lennupileti Saalomoni saartele, te ei saa muidu Paapuasse sisse! Sellised on reeglid!“
„Loomulikult ei tea te seda võimalust. Ma eeldan, et te pole kunagi püüdnud relvi salakaubana Paapuast Saalomoni saartele viia.“
Minu püüd asja läbi huumoriprisma vaadata ei õnnestunud eriti hästi.
„Reeglid! Reeglid!“ teatas ta konkreetselt.
„Ma olen nukk ta käes,“ ümisesin vaikselt.
„Mis erootilist laulukest sa siin leelotad! Austraaliasse maandumisest alates on mu teine nimi Marionett! On ikka üks jäik reeglite maa! Muud nad ei näe kui enda välja mõeldud reegleid!“ tigetses Agnit.
„Minge ostke lennupiletid!“
Vastuvaidlemist mitte sallival toonil saatiski halastamatu naine meid pagasikontrolli kõrvallaua juurde, kus asus ühe kohaliku reisibüroo müügipunkt, kus pilet maksis ühele inimesele veidi alla tuhande euro! Milline üllatuslik juurdehindlus! Kodus reisiplaani tehes kaalusime tõesti võimalust lennata Port Moresbyst Saalomoni saarte pealinna Honiarasse. Seepärast teadsime, et Air Niugini kodulehelt ostes ei küündi pileti hind paarisajanigi.
„Ruttu, ruttu! Te jääte lennukist maha!“ kiirustas naine meid tagant.
Sealne lennupiletite äri on ilmselt rajatud hirmutamisele ja kiirustamisele. Klient surutakse nurka, mistõttu ta sooritab ostu, mis vabastab ta kogu reisi eelarvest. Meiega selline taktika ei õnnestu. Me polnud reisifirma pakutava absurdse hinnaga mingil juhul nõus. Jooksime internetipunkti. Air Niugini kodulehte vaadates selguski – büroo küsitud ühe pileti hinnaga saab kodulehelt osta kolm piletit. Aga ilmnes uus häda! Me ei saanud kodulehelt pileteid osta, sest meil kummalgi ei olnud ühelgi pangakaardil nii palju raha, et kasvõi ühte piletit osta. Olime suure osa oma reisi eelarvest sularahas kaasa võtnud, sest aimasime, et Paapuas pole iga nurga peal pangaaparaate. Ülejäänud raha oli meil ära jaotatud nädalate kaupa ja jäetud Eestisse hoiule. Igal nädalal pidi Aleks, meie rõõmsa kamba kolmas musketär ja selle reisi tagalamees, konkreetse rahaportsu meie arvele lisama. Nii elimineerisime liigse kulutamise. Nüüd olime oma geniaalse idee tõttu plindris. Keegi ei osanud ju ette aimata, et lisaraha juba esimese kolme päeva jooksul nii ohtralt vaja läheb.
Aeg tiksus kuklasse: lennukile registreerimine lõpetati iga minut! Tormlesime mööda lennujaama ringi, otsides võimalusi osta Paapuast väljasõidu pilet odavamalt kui majalaenu kuumakse summaga. Ei õnnestunud. Sularaha eest oleks saanud ainult ühe kalli pileti. Teine meist oleks Brisbane’i lennujaamas edasi redutanud ja oodanud valge ratsuga printsi, kes ta läbi sillerdava õhu lendhobu seljas Paapuasse sõidutaks.
Infotabloo teatas: registreerimine Air Niugini lennule Port Moresbysse on lõpetatud.
Me jäime lennukist maha!
Ilmselt mõistes, et ta on klientidele teatud kannatusi põhjustanud, halastas registreerimislaua töötaja meie peale ja tõstis meie piletid tasuta ümber Air Niugini õhtusele lennule. Kaotame küll päeva Port Moresbys, aga vähemalt saame lennata. Ametliku näoga luges naine ette kõik eeskirjad, mida me teadma peaksime, ning lisas kõige lõpuks, et Paapua viisa saame me riigi piirilt. Meie ülesandeks jäi lihtsalt osta päeva jooksul pilet Port Moresbyst Honiarasse.
Seisime lennutabloo ees pikaks veninud näoga ja jälgisime, kuidas sinna ilmus teade: Air Niugini flight to Port Moresby – gate closed.
Võtsime välja oma plastpudeli, jõime sealt suure lonksu viina ja purskasime korraga naerma! Pingelangus tulistas meid otsetabamusega. Käed-jalad hakkasid surisema ja lennujaama põrand kergelt kõikuma.
TERMINAL
Brisbane’i rahvusvahelises lennujaamas näitas kell kümme hommikul. Linna minna ei tahtnud – vähene uneaeg andis kõvasti tunda. Kõige tähtsam ülesanne oli leida võimalus, kuidas saaks interneti teel Port Moresby – Honiara piletid ära osta.
Helistasime koju, ent Eestis oli parajasti südaöö. Aleks, kogu öö magamata, proovis kõiksugu võimalusi, hommikuni välja. Erinevad pangad ja ülekanded võtavad aega, aga aega meil polnud. Lõpuks saime ühise loova mõtlemise ja tohutu organiseerimise tulemusel ostu sooritatud.
Meie uus lend Paapua Uus-Guinea pealinna pidi väljuma kell 17.40 õhtul. Helistasime Port Moresbysse oma külalismaja omanikule Pole’ile, et saabume väga hilja. Ta lohutas meid ja kinnitas, et ootab meid igal juhul ära.
Edasi lihtsalt ootasime. Süüa me osta ei tahtnud, taskutes vilistas tuul koos plaaniväliste lennupiletitega. Hommikul hotellist kaasa saadud õun tundus paras kõhutäis. Pealegi ei tohi unustada elutarkust, mida õppisime Indias: õun päevas hoiab arstid eemal. Pealelõunal, kui nälg väga suureks läks, ostsime kuuma vee koos sobiva maitsega teekotiga ja nautisime seda musta vineerlaua taga. Meenutasin teatava härdusega pikuta-ja-mõnule-reisi Abu Dhabisse: „Emiraatide ühes uhkeimas hotellis saab selle teekoti hinnast odavamalt suure tassi värskelt jahvatatud kohvi, millele on heldelt riputatud ehtsat kullapuru. Iga päev veidi kulda alla neelata pidavat tervisele kasulik olema.“
Õhtul, kui check-in meie uuele lennule avatud oli, kärutasime oma hiigelkotid taas Air Niugini leti juurde. Lõpuks ometi pääseme Paapuasse! Meid varem teenindanud naine oli vahepeal koju läinud ja asendunud prillidega noormehega, kes ei teadnud meie juhtumist midagi. Uhkelt ladusime letile Paapuast väljalennu piletid.
„Mis need on?“ küsis noormees. Silmad ta prilliklaaside taga muutusid tühjaks ja mõistmatuks. „Mind ei huvita mingid piletid, palun ulatage mulle Paapua Uus-Guinea viisa.“
„Vabandust, eelmine ametnik kinnitas, et viisa võime võtta Uus-Guinea piirilt. Siinsamas, selle registreerimislaua taga töötav ametnik kinnitas meile seda!“
Appi küll! Me oleksime ju võinud hommikul kell kümme Brisbane’i sõita ja viisa hankida, selle asemel et film „Terminal“ läbi mängida. Korrutasime noormehele, et eurooplased saavad Paapua viisa piirilt. Tõenduseks lõime lahti Lonely Planeti raamatu ja näitasime näpuga, kus see kirjas on. Noormees lükkas prillid range liigutusega ninale ja teatas: „Sellised on reeglid! Ilma viisata ma teid lennukisse ei lase! Te ei saa niikuinii maale, teid ei lasta Paapua tollist edasi!“
Klaasistunud pilgul vahtis ta meile otse silma.
„Ma järgin reegleid!“
Uskumatu! Me oleme terve päev otsinud võimalust, et saada lennupiletid Moresbyst Honiarasse, sest muidu ei saa me Austraaliast välja, ja nüüd selgub, et tegelikult neid vaja polegi, sest järgmine ametnik on selgeks õppinud hoopis sellise reegli, et peab olema viisa, mitte piletid!
Loomulikult ei lasknud ta meid lennukisse.
„Minge homme Brisbane’i ja hankige endale Paapua Uus-Guinea saatkonnast viisa!“
Samuti ei tõstnud ta meid tasuta järgmisele lennule.
„Ostke ise uued piletid,“ teatas ta, „praegustega te enam lennata ei saa.“
Vaatasime Agnitiga üksteisele otsa ja ei teadnud, kas nutta või naerda.
„Kas tõesti jäetakse meid uuesti lennukist maha?“
„Just! Helistage ise Air Niugini büroosse ja uurige, millal te lennata saate,“ sõnas noormees karmilt, seistes, nagu oleks harjavarre alla neelanud.
Me istusime ikka terminalis! Tuli helistada omal kulul Air Niugini kontorisse ja paluda oma piletid kuidagimoodi esimesele vabale lennule ümber tõsta. Kraapisime taskust hunniku peenraha ja otsisime telefoniautomaadi. Telefonitorust kostis hääl, mis teatas, et järgmise päeva lend Port Moresbysse on välja müüdud. Ülejärgmise päeva hommikune lend oli samuti välja müüdud ja lennata saanuks me alles ülejärgmisel päeval, õhtuse lennuga ja äriklassis, sest turistiklassi piletid olid otsas. Kompromissina pakuti välja, et meie praegused piletid jäetakse kehtima