Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?
SISSEJUHATUS
„Paapua Uus-Guinea!“ röögatas tolliametnik. „Mis te sinna olete ära kaotanud? Kes see üldse sellisele maale reisib? Mis seal olema peaks?“
Nüüd oskaksin täpsemalt vastata. Seal on näiteks mehed, kes keedavad naaberküla meeste suguelunditest suppi, kui tahavad nende jõudu endale saada. Seal on mehed, kes käivad öösiti ühepuukanuuga krokodillijahil, lüües roomajale kirve mängleva kergusega silmade vahele, kuid kes ise usuvad, et krokodill tuli kunagi Sepiki jõest välja ja sai inimeseks. Seal on inimesed, kes närivad pidevalt beetlipähkleid ja naeratavad turistile sõbralikult tulipunaste hammastega, ise samal ajal lõkke peal kaasuari küpsetades, et hiljem, suled peas, sama lõkke ümber tantsida. Seal on naised, kes ei viitsi ennast ehtida, sest mehele saavad nagunii kõik, aga paljud neist viitsivad lugema õppida. Seal on väikesed džunglisse peidetud külad ja tähtsad külavanemad, keda igaüks kõnetada ei tohi. Seal on imeline lopsakas loodus, värvilised paradiisilinnud, puu otsas elavad kängurud ja palju avastamata linnu- ja loomaliike. Ennekõike on seal ikka veel kiviaeg ja paljud hõimud nii sügavale džunglisse kadunud, et keegi ei oska ega tea neid leida.
Paapua Uus-Guineast idas on Saalomoni saared, kus on sõdivad külad, pisikesed paradiisisaared, mere kohale kaardunud palmid, tumepruuni naha ja blondide juustega inimesed, ahne endine peaminister ja kirgassinine-ereroheline meri, iga sukelduja unistus.
Lisaks on paaritunnise lennusõidu kaugusel Vanuatu, kus on maailma lahkeimad ja ausamad inimesed, kes joovad kavat ja tantsivad string band’i saatel.
Igatsen sinna tagasi!
Aprill 2017, tagasi Tallinnas
OPTIMISTLIK UTOOPIA
„Ingliskeelne sõna travel tuleb tegelikult ladinakeelsest sõnast travail, mis tähendab üüratute summade maksmist selle eest, et olla õnnetu, koduigatsusest vaevatud ja hirmunud.“
See päev algas nagu iga reis: asjad on kadunud, midagi on maha unustatud ja lennujaama oleme nagunii hiljaks jäänud!
Mulle ei halastatud – koos oma lennuhirmuga pidin kaasa tegema seitseteist õhkutõusmist ja maandumist, enne kui kuu kasvab kolm korda täis.
Tallinn–London
London–Singapur (jõudnud Aasiasse!)
Singapur–Brisbane (jõudnud Austraaliasse!)
Brisbane–Cairns
Cairns – Port Moresby (jõudnud Paapua Uus-Guineasse!)
Port Moresby – Goroka
Wewak – Port Moresby
Port Moresby – Honiara (jõudnud Saalomoni saartele!)
Honiara–Marau–Honiara
Honiara–Gizo–Honiara
Honiara – Port Vila (jõudnud Vanuatusse!)
Port Vila – Brisbane
Brisbane–Singapur
Singapur–London
London–Tallinn
Oli ütlematagi selge: et kogu see kava läbi teha, tuleb kõigepealt õigeks ajaks esimesele lennule jõuda. Hoolimata ummikutest, ohtrast „kummivilistamisest“ ja järskudest pidurdustest me õnneks ka oma Tallinna–Londoni lennule jõudsime.
Juba peaaegu Paapuas päral!
Takseerisin muiates oma muidu nii hakkamist täis sõbrannat Agnitit, kes istus, kollane villane kampsun seljas, mustad lühikesed juuksed silmile vajunud, ja lennuki aknast trotsliku ilmega välja vahtis. Tema kaenlasse oli surutud ülekaaluline reisijuht, mille kaanelt paistis kolm tumepruuni poisikratti ukerdamas sinakasrohelises vees ümber kanuu, kaunistuseks pealkiri „Papua New Guinea, Solomon Islands“.
Hirmutasin Agnitit: „Paapuad sõid inimesi veel eelmisel sajandil, neil on inimese liha maitse alles suus.“
„Nojah!“ ohkas Agnit enesehävituslikult vastu.
Võtsime Agnitiga ammu teadmiseks, et head reisiseltsilist on leida isegi raskem kui head abikaasat. Seepärast leppisime paratamatusega ja talusime oma pikkadel reisidel üksteise isiksusehäired ära. Olime kõhulahtisuse ja prussakate käes kannatades üle elanud kolmteist ööbimist India rongis; olime rappunud kanabussiga Guatemala kõrgmäestikus, kui väljas oli niisugune raju, et polnud võimalik näha, kust lõpeb tee ja algab kuristik, aga bussi kojamehed ei töötanud; olime säilitanud külma närvi, kui Mehhikos ajas automaatidega relvastatud politsei meid ööbussist välja, arvates, et mu fotovarustuse hulka kuuluv kolmjalg on eriti ohtlik relv; olime elanud mitu päeva Sahara kõrbes beduiinitelgis; olime pesnud end nädal aega jääkülma veega, mis võetud kaevust keset elutuba Maroko savimajakeses; olime eksinud öösel autoga Kreeka kõrgmäestikku, kus peale hämara saabumist üldse sõita ei tohi; ja püüdnud Belize’is, otse maffiabossi juures raha vahetades kasu saada. Kõiki meie hulle ettevõtmisi turvavad kodust aga alati meie pered. „Räägi veel oma seikluseid, ma tahan veel naerda,“ ütleb mu tütar ikka.
…Otsisime kaua võimalikke variante sõiduks teisele poole maakera. Kulus kolm aastat, enne kui lõpuks lennukis istusime, et lennata Okeaaniasse Uus-Guinea saarele, inimsööjate maale. Kõik need aastad koostasime reisikava, arvutasime, uurisime. Keeldusime uskumast, et sellel maal puuduvad ühendused asustatud punktide vahel, sest pole sõiduteid. On vaid üks tolmune maantee, metsikud mäed ja läbimatu džungel. Püüdsime omavahel klappima panna PMVd (public motorized vehicle ehk ühiskondlik motoriseeritud sõiduvahend), paadid, kanuud, lennukid ja laevad. Eesmärk oli käia kuu ajaga läbi kogu riik. Kirjutasime päevakavasid detailse täpsusega: „Hommikul kell kuus tellime kanuu.“
Muu hulgas avastasime, et Paapuas on võimalik lennukitele ka hääletada. Mägede vahel, külades, kuhu ühtegi muud ligipääsu ei ole, on väike põllulapp. Sinna maanduvad vahel pisikesed lennukid, mis hoiavad külaelanike ja välismaailma vahel ühendust. Kes samal hetkel sellel heinamaal uitama juhtub, võib vabalt lennukile saada.
Uurisime selle kauge kandi ilmastikuolusid, õppisime loodust tundma, studeerisime erinevaid madusid, keda on Paapua Uus-Guineas ligikaudu 80 erinevat liiki, mitu neist maailma mürgiseimad. Meres sekundeerivad neile meremaod, jõgedes krokodillid. Lisaks muidugi Plasmodium falciparum – malaaria neljas, kõige ohtlikum vorm.
Matkatarvete poes olime juba omainimesed ning jõuluks kinkis Agnit mulle plekist toidunõud, süütetabletid ja ilmastikukindlad tikud. (Seda, et paapuad kõik arusaamatu nõiduse alla liigitavad ja siis „nõia“ mõnuga lõkkes ära küpsetavad, me ette aimata ei osanud.)
Lõplik marsruut sai kokku napilt enne reisi, kui me otsustasime oma mõne kuu pikkusesse seiklusesse paigutada ka ringreisi Vanuatus. Tõesti, optimistlikud juhmardid!
Et vältida üldist kaost, lösutas juba mitu päeva enne reisi algust toanurgas seljakott, kuhu kõigepealt paigutasime kumbki neli liitrit viina ja džinni. Ei, ausalt, me ei ole alkoholisõltlased, aga meil on oma paljude reiside ja kogemuste põhjal välja kujunenud komme juua reisil enne igat toidukorda lonks viina, et ära hoida võimalikku lamblioosi – soolenakkust. Samuti loputame reisides enne sööki käsi tilga viinaga. Kui on olnud raske päev ja magamisaeg jäänud alla kahe tunni ööpäevas, siis on jällegi lonks viina see, mis meid püsti hoiab. Kui on üle elatud suur ehmatus või ekstreemne olukord, siis peatab viinasõõm üle selja jooksvad hirmujudinad ja katkematu kätevärisemise. Lennuhirmust me ei räägigi! Ühesõnaga – mõistlikus koguses kanget alkoholi on reisidel meie stabilisaator ja see peab alati olemas olema.
Edasi toppisime kotti malaariatabletid, taskunoa,