Kas keegi kuuleb mind? Sari „Rebecca Lindeberg“. Ketlin Priilinn

kaheksa-aastast poissi mängisid Metsakalmistu lähedal metsatukas ja nende koer hakkas maad kaapima. Poisid nägid augus kellegi punakaspruune juukseid ja kõrva.”

      „Issand jumal!”

      „Me muidugi ei tea ju veel, kas see on see kadunud poiss, Stefan. Kuid see on võimalik ja päris tõenäoline, kas sulle ei tundu?”

      Rebecca ei vastanud. Ta hoidis autoistme äärtest mõlema käega kõvasti kinni ja sundis ennast rahulikult hingama. Ma saan hakkama, sisendas ta endale, kui sain eelmine kord, siis saan ka nüüd. Lihtsalt pean saama, tuleb ennast kokku võtta.

      Hiljem, tagasi jaoskonnas, oleks ta äärepealt samamoodi kokku varisenud kui möödunud korral, ent kuidagiviisi ja kange kohvi abiga õnnestus tal siiski endast võitu saada. Ta pidi ju ometi Andersile näitama, et on tugevamaks muutunud ja tuleb raskete olukordadega üha paremini toime. Mis tulevikku uurijana tal vastasel juhul üldse sai olla?

      Pärast kolmandat kohvitassi suutis ta isegi vaevaliselt naeratada Andersile, kes mureliku näoga pea kohviruumi ukse vahelt sisse pistis. „Kirde tahab uut koosolekut teha, aga ma ütlesin talle, et me ei jõua – Laura Tentsiga on ju juba kolmest kohtumine… Leppisime kokku, et teeme siis ülevaate pärast, õhtupoole. Tuleb kogu see asi uue pilguga läbi vaadata.”

      „Kas Mona Vaarmann pole veel helistanud?” küsis Rebecca vaikselt.

      „Helistas,” noogutas Anders. „Ta… tuvastas oma poja.” Andersi muidu alati nii positiivne olek oli jäljetult kadunud. Mees, keda Rebecca armastas rohkem kui elu ennast, nägi välja väsinud, löödud ning masenduses. Polnud ka ime, arvestades kõike seda, mille tunnistajaks neil alles äsja oli tulnud olla.Selleks ajaks, kui nemad Andersiga kohale jõudsid, oli surnukeha juba maa seest päevavalgele toodud ja kollased lindid sündmuspaigale ümber tõmmatud. Lintide taha oli kogunenud uudishimulikke inimesi ning seal viibis ka politsei kohale kutsunud naisterahvas – neljakümnendate keskpaigas heledate krässus juustega mustas mantlis daam. Nagu selgus, leidis surnukeha tema poeg – kaheksa-aastane Ralf-Sander Oja. Poissi ennast sündmuskohal polnud ning tõsise vapustuse tõttu ei olnud temaga vähemalt esialgu võimalik ka kõnelda, ema keelas selle kategooriliselt. „Andke talle vähemalt aega toibuda,” palus naine, kes ütles enda nimeks olevat Katariina Oja. „Andke talle aega, küll ta siis kõigest räägib, kui tarvis.” Teist laiba leidnud poissi, Kristian Villemsoni, polnud neil veel korda läinud leida.

      Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.

      Taas kord oli kadunud inimese juhtumist saanud mõrvajuurdlus. See muutis kõik ning just nagu eelmisel korral, tundis Rebecca nüüdki endal lasuvat tohutut vastutusekoormat. Mis siis, kui nad ei suuda kunagi leida seda monstrumit, kes selle noore poisiga niimoodi tegi? Mis siis, kui tema ja teiste uurijate oskusi ja võimalusi napib selleks, et juhtum lahendada? Siis ei kummita teda mitte ainuüksi selle surnud noormehe silmad, vaid ka Mona Vaarmanni omad. Naine oli tulnud jaoskonda, et neilt abi otsida, lootnud nende peale. Kuigi nende võimuses polnud poega talle elusalt tagasi tuua, võisid ja pidid nad ometi leidma selle koletu teo sooritaja.

      Rebecca teadis, et hommikul olid Maria ja Martin käinud rääkimas Stefani parima sõbra, Kaur Tarismaaga. Kas ja kui palju nad temalt mingit edasiviivat infot said, polnud veel teada – hilisemate sündmuste valguses polnud neil lihtsalt aega olnud sellest kohtumisest ülevaadet anda. Nüüd tuli neil endil käia ära Laura juures, ja pärast oli loodetavasti aega neil kõigil üksteist infoga kurssi viia.