„Aga milline on üldse sisekliima teie peres?” küsis Anders. „Kas elate koos Stefani isaga?”
„Jah, elan küll.” Mona Vaarmanni näoilme muutus mõtlikuks ning ta silmitses oma kirsipunaseks värvitud sõrmeküüsi. „Sisekliima… see on huvitav termin. Mina ja mu abikaasa oleme ühte tüüpi, väga emotsionaalsed inimesed. Me tülitseme üsna palju, kuid lepime alati väga kiirelt. Stefan on teistsugune, ta elab kõiki erimeelsusi alati üle, ta ei mõista, et minu ja ta isa temperament on lihtsalt selline.”
„Miks Stefani isa täna siia, teiega kaasa ei tulnud? Milline on tema teooria poja kadumise kohta?”
„Ta on veendunud, et see kõik on Stefani poolt kavandatud trikk, et meile nii-öelda koht kätte näidata. Ta ütleb, et ega kaks kolmandata jää – seda siis mõeldes tema varasematele kodust ärajooksmistele.” Mona ohkas ja pööritas silmi, andes selgelt märku, et siingi on tegu nende omavahelise erimeelsusega. „Seepärast ei tulnud ta ka minuga kaasa, ta on kindel, et meie poeg on täna-homme kodus tagasi. Ometi pole Stefanit kusagil.”
„Kui paljude tema sõpradega te ühendust olete võtnud?” küsis Rebecca. „Peale selle Kauri ja tütarlapse, Laura?”
„Kõik, keda ma tean, olen läbi helistanud, kõigi käest olen küsinud, kas keegi oskaks öelda midagigi Stefani kohta, kus ta võiks olla, aga kuskilt pole ma saanud muud infot, kui et ta pidi selle Laura juurde minema. Ja Laura ise ei tea samuti midagi enamat. Ma ei usu, et ta valetab, ta tundus väga mures olevat.”
„Rääkige meile oma pojast natuke. Mis sorti poiss ta on, millega tegeleb?” küsis Rebecca.
„Ta on väga hea poiss. Südamlik, rõõmsameelne. Loeb palju raamatuid, õpib hästi…”
Need asjad ei öelnud otsitava kohta kuigi palju. Miks selline „südamlik ja rõõmsameelne” poiss siis ikkagi korduvalt kodust oli põgenenud, mis seal õigupoolest toimus? „On tal mingeid hobisid veel?” jätkas Rebecca. „Käib kusagil trennis…?”
„Ei, spordiga ta ei tegele. See pole teda kunagi huvitanud, kunagi käis paar kuud poksiringis, aga seegi ei meeldinud talle. Ta on ka natuke lapsemeelne veel, kogub juba kümnendast eluaastast saadik väikesi mudelautosid… Muusikat kuulab palju, kinos käib, sõpradega suhtleb… nagu tavaline teismeline.”
„Kas kellelgi oleks põhjust talle midagi halba soovida?”
„Kindlasti mitte!” Mona Vaarmann kahvatas. „Te ei arva ometi, et temaga midagi päris tõsist võib olla juhtunud?”
„Me ei arva praegu mitte midagi,” kiirustas Rebecca teda rahustama. „Me lihtsalt tahame kõigepealt faktid selgeks saada. Et me teaks täpselt, kuidas kõige efektiivsemalt tegutseda.”
„Meil on kindlasti vaja selle Laura kontakti, tahaksime ise ka temaga rääkida,” märkis Anders. „Ja teiste sõprade omi samuti. Ma küsiks veel, kas ta mingite sugulaste juurde ei võinud sõita? On olnud juhtumeid, kus…”
„Seda küll mitte,” katkestas teda Mona Vaarmann. „Nagu ma ütlesin, olen juba igale poole helistanud. Sellepärast ma täna hommikul siia tulingi, et ma ei oska ise enam midagi ette võtta. Poiss on täiesti haihtunud.”
Kaupo Kirde köhatas. „Hea küll, me hakkame asjaga kohe tegelema. Nagu Anders ütles, paneme kõik kontaktid kirja ja meie uurijad suhtlevad nende inimestega. Olen kindel, et teie poeg on peatselt kodus tagasi.”
„Tänan teid. Ma loodan südamest seda sama.”
Pärast naise lahkumist palus Kirde kõigil uurijatel kohale jääda, et asja arutada ja tegevusplaan paika panna. „Anders ja Rebecca, teie saite eelmine kord Margareth Kivilaane juhtumiga hästi hakkama, heameelega rakendaks teid seekord kah nii palju kui vähegi võimalik. Hakkate seegi kord uurimist juhtima. Käige teie kohe selle Laura juurest läbi, no midagi peab see plika ju ikka teadma. Martin, sina töötad koos Mariaga – teie võiks alustada sellest tüübist, kelle juurde poiss pidi väidetavalt ratast minema parandama.”
Rebecca naasis koosolekuruumist vastuoluliste tunnetega. Ühest küljest tundis ta heameelt, et saab jälle aktiivselt millegagi tegelema hakata ning seetõttu jääb vähem aega sunnitud suhtlemiseks emaga. Teisalt teadis ta nüüdseks juba hästi, kuivõrd kurnav on olla uurimise eesotsas, eriti kui tegemist on tõsise juhtumiga. Margareth Kivilaane lugu uurides oli ta lõpuks olnud suisa kokku kukkumas, polnud aega süüa ega magada ega õieti mahagi istuda. Kolmandaks aga kartis ta kohutavalt seda, mis võis juhtunud olla, kuhu see uurimine võib neid viia. Kogu see Kivilaane lugu osutus sedavõrd jälgiks ja emotsionaalselt rängaks hoobiks, et Rebecca ei olnud kindel, kas ta teist samalaadset enam välja suudaks kannatada. Ometi tuli tal valmis olla kõigeks, kui ta tahtis politseitööga jätkata. Ja seda Rebecca vaatamata kõigele ikkagi tahtis. Ta armastas oma tööd ja armastas Andersit, keda nägemata poleks ta osanud oma elu enam ette kujutadagi.
Rebecca lootis kõigest südamest, et poiss leitakse üles kiiresti ning elusalt ja tervelt.
2
Täna oli eriti hea päev, sest viimane tund jäi ära. Eesti keele õpetaja olevat haigeks jäänud ja kedagi tema asemele vist ei leitud. Vahel ikka veab, mõtles Ralf. Emme oli käskinud tal koolist otse koju minna, aga emme ju ei teadnud, et eesti keel ära jäi. Ta võis selle tunni aja nüüd hoopis õues mängida, näiteks piraate või aareteotsijaid. Koju ei kippunud Ralf kohe mitte sugugi, sest seal oli titest väikeõde Gertu, kes ainult karjus kogu aeg. Emmel polnud enam aega, et temaga juttugi ajada, kogu aeg kantseldas ta Gertut, oli väsinud ja pahas tujus. Ja issi, tema oli ju tööl ning jõudis koju enamasti alles päris hilja õhtul. Kodus oli igav, Gertu-sugusega polnud ju temal midagi mängida. Ralf oli ikkagi juba väga suur poiss, kaheksa aastat vana ja käis teises klassis. Mängida tahtis ta hoopis oma pinginaaber Kristianiga, kes oli väga äge poiss ja kellele meeldisid samuti kangesti piraadid.
„Kristian, ärme lähe veel koju,” lunis Ralf garderoobis, kui nad jopesid selga tirisid. „Lähme metsa! Mängime piraate.”
Pinginaaber polnud mõttest väga vaimustuses. „Aga mul on kõht tühi. Külmkapis on kartuliputru ja kotlette… kotletid on jube head. Ja Kribuga peab jalutama minema.”
Aga Ralf teadis, et Kristian on päeval üksinda kodus, tema emme käis tööl ja issit tal üldse polnudki. „Ma tulen kaasa,” pakkus ta õhinal. „Ma tahan ka seda kotletti proovida. Ja Kribu võime ju pärast kaasa võtta, talle meeldib ju metsas nuuskida.”
See sobis Krisile. Neil oli koos väga äge – kõigepealt sõid nad Krisi ema tehtud krõbedaid kotlette kartulipudruga ja hävitasid ära kapis olnud kotitäie Mesikäpa komme, seejärel vaatasid Youtube’ist natuke Angry Birdsi multikaid ning kui siis Krisi foksterjer Criputona, hüüdnimega Kribu, ukse juures vinguma hakkas, taipas Ralf kella vaadates, et on viimane aeg jalutama minna. Väga kaua aega ei saanud ju viita, muidu oli kodus jälle riid tulemas, kui ta liiga hilja koju jõuab.
„Kribuga on hea aardeotsijaid mängida,” pakkus Kris. „Ta oskab jube hästi igasugu asju üles leida. Kui ma näiteks alumisel korrusel köögis võtan vorstipaki külmkapist välja, siis ta on kohe kohal. Saad aru, isegi siis, kui ta on parajasti kuskil aias olnud või kuskil mujal hästi kaugel. Isegi õuest tunneb lõhna, kohe hakkab ukse taga kaapima, kui ma sööma lähen.”
Rõõmust hüplev koer võeti kaasa – Kris lubas Ralfil rihmast kinni hoida – ja väike seltskond asus teele. Ralf teadis, et siin lähedal on surnuaed, mille nimi on Metsakalmistu. Tema vanaisa oli siia maetud. Pimedas poleks ta miski hinna eest julgenud siia kanti tulla, sest kartis väga vaime, praegu oli aga valge. Pealegi olid Ralf ja Kribu kaasas, ja üleüldse – nad ei läinud surnuaiale, vaid siiasamasse metsatukka mängima.
„Siin võid Kribu lahti lasta,” ütles Kris, kui nad puude vahele olid jõudnud. „Las nuusib ringi, äkki leiab meile mingi ägeda aarde.”
„Kas ta tee peale ei jookse?” küsis Ralf, aga Kris arvas, et ei, Kribu püsib alati tema lähedal.