„Juba reede õhtust? Miks ta alles nüüd politseisse helistas?”
„Väidetavalt on poiss varem korduvalt kodust jalga lasknud. Vaatasin registritest järele ja tõepoolest – esimest korda oli ta jooksus 13-aastaselt, siis 16-selt ja nüüd siis tõenäoliselt jälle. Varasematel kordadel on ta redutanud oma sõprade pool ning ilmunud paari päeva pärast jälle koju. Eks ema ootas enne teatamist seekord kannatlikult, aga kui poissi ei tulnud ega tulnud, siis lõpuks ei pidanud närvid vastu.”
Rebecca võttis üleriided seljast ja riputas kappi. Tema tugevad tunded Andersi vastu olid alati saladuses püsinud, ehkki sageli mõtles ta meest vaadates, kas too võis midagi aimata. Abieluinimese ja kolme lapse isaga ei kavatsenud Rebecca ealeski mingit salasuhet luua ning pealekauba ei olnud Anders kunagi välja näidanud, et tal kolleegi vastu mingeid soojemaid tundeid võiks olla. Nad olid head sõbrad, kuid ei enamat.
Rebecca võttis Andersi vastas laua taga istet ja puhus oma sõrmedele. Ta oli sõrmkindad koju unustanud, aga väljas oli nii vastikult jahe, et vaid lühikesel teekonnal parklast majja olid ta käed külmetama hakanud. Millal küll see kevad ometi pidi saabuma?
„Nii et see juhtum pole siis ilmselt midagi erilist? Lihtsalt üks ärajooksnud teismeline?”
Andersi näol oli üsna kõhklev ilme. „Ma ei oska öelda. Võibolla. Olemasoleva info puhul tundub see küll natuke kahtlane, aga…”
„Mis mõttes kahtlane?”
„No vanematele oli poiss öelnud, et läheb oma sõbra juurde ratast parandama. Kui ta hilisõhtuks tagasi polnud, helistas ta ema sellele sõbrale, aga too väitis, et ei tea poisist midagi. Ka polnud neil mingit kokkulepet, et nad kohtuma oleks pidanud.”
„Hmm. Võib-olla oli mängus mingi tüdruk?”
„Oligi. Too sõber teadis isegi tema nime ja kontakti. Ema siis muidugi helistas sellele tüdrukule ja kuulis, et tõepoolest pidi poiss hoopis tema juurde minema. Ainuke asi, et sinna ta ei jõudnud.”
„Tohoh?”
„Jah, see on kummaline. Eriti veel kui arvestada, et tüdruku sõnul rääkisid nad telefonis natuke enne kokkulepitud kellaaega ja Stefan oli öelnud, et jõuab kohale viie minuti pärast.”
Rebecca seedis endamisi kuuldut. See tundus tõesti imelik. Õigupoolest näis tema jaoks natuke veider seegi, et üks seitsmeteistaastane noormees vaevub oma vanematele luiskama, et läheb sõbra juurde, kui tegelikult on tal hoopis oma tüdruk. Taolisest luiskeloost saanuks ta aru 13–14-aastase poisi puhul, kuid seitsmeteistkümnene on ju peaaegu täiskasvanud inimene. Teiseks – milleks oli tal tarvis ka tüdrukule valetada? Kas miski oli pannud teda väga järsult meelt muutma ja hoopis kusagile mujale minema? Või sundis keegi teda?
„Mis sina sellest kõigest arvad?” küsis Anders.
„Ma ei oska hetkel veel väga midagi arvata. Kas see on mingisugune problemaatiline pere? Kui poiss on mitu korda jalga lasknud ja oma vanemaid ei usalda…”
„Seda ei oska praegu öelda, aga loodetavasti saame varsti teada. Poisi ema, Mona Vaarmann, tuleb täna jaoskonda. Ta peaks varsti siin olema, leppisime kokku poole kümneks. Kohtume koosolekuruumis, Kirde tahtis ka tulla, Martin ilmselt samuti. Ja võib-olla Maria.”
Maria Langebraun oli saabunud nende osakonda kaks kuud tagasi. Ta oli töötanud mitu aastat Pärnu kriminaalpolitseis, kuid elukoha vahetamisel otsis tööd Tallinnas ning kuna Karl Tasane oli just võtnud pika puhkuse probleemide tõttu eraelus – tema tütar oli raskesti haige ja mees ise seetõttu üsna tasakaalust väljas –, siis saabus Maria just õigel ajal. Tegemist oli tegusa ja tööka noore, varastes kolmekümnendates naisega, kes väga ootas võimalust tõestada ennast ka Tallinna kolleegidele, ja seepärast uskus Rebecca üsna veendunult, et just tema on üks nendest, kes mõne tõsisema juhtumi saabumisel tööle rakendatakse. Kuigi ta polnud sugugi kindel, et antud juhul just millegi väga tõsisega tegemist võiks olla.
Kella kümne ajal istusid nad kõik koosolekuruumis ja ootasid. Martin oli Mona Vaarmannile fuajeesse vastu läinud juba hulk aega tagasi, ent seni paistis, et tulijat pole veel saabunud. Kaupo Kirde nohises üha valjemini – Rebecca teadis hästi, et talle ei meeldi hilinemine. Lõpuks, kui kell näitas juba kahekümne pärast kümme, avanes siiski uks ning Martin lasi enda ees sisse umbes neljakümne viie aastase musta poolmantlit kandva õblukese naisterahva. Mona Vaarmann nägi välja daamilik ja hoolitsetud, tema nägu oli hoolikalt meigitud ning paksud tumepunased juuksed pea peale kõrgesse punutisse keeratud. Heale välimusele vaatamata paistis otsekohe silma tema rusutud ja hirmul olek.
Kaupo Kirde tõusis püsti ja surus naisel kätt. „Palun istuge,” osutas ta oma pontsaka sõrmega vabade toolide poole. „Mina olen kriminaalosakonna direktor Kaupo Kirde ja need on meie uurijad: Martin Noormets, Rebecca Lindeberg, Anders Ojasalu ja Maria Langebraun. Me teeme kõik, mis meie võimuses, et teie poeg üles leida.” Sõnad lausuti pidulikul toonil ja jäädi siis naisele ootavalt otsa vaatama. Rebecca muigas endamisi. Kaupo Kirdele meeldis teha suuri sõnu ja „esineda”, seda nii oma alluvate kui ka võõraste, eriti kaunite daamide ees.
„Te nägite oma poega siis viimati millal, reede hommikul?” Kirde lappas enda ees olevaid pabereid. „Kui ta kooli läks?”
„Jah, nii see oli.” Mona Vaarmann ohkas sügavalt ja tema laual lebavad käed värisesid kergelt. „Ta ütles, et tuleb õhtul hiljem, sest oli lubanud oma sõbra Kauri juurde minna… et aidata tal midagi parandada, vist jalgratast. Rohkem ei tea ma temast midagi, telefon on välja lülitatud… Nagu ma ütlesin, siis Kauriga tal mingit sellist kokkulepet polnud.”
„Aga tal oli mingi tütarlaps?” küsis Rebecca.
„Jah, tema paralleelklassi tüdruk, Laura. Nad olevat koos olnud juba üle kahe kuu, ja Stefan pidi reede õhtul tema poole minema. Nad rääkisid telefonis ja poiss pidi viie minuti pärast seal olema, aga ta ei jõudnudki! Midagi tõsist pidi juhtuma.” Naine läks iga lausega üha enam närvi ning lisaks kätele värisesid tema fuksiaroosaks värvitud huuled nüüd samuti. Ta tõstis lauale oma musta, kuldsete kaunistustega Michael Korsi koti, sobras selles hetke ning võttis välja ümbriku. „Siin on fotod temast,” ütles ta ning tõstis lauale terve pataka pilte. Rebecca nihutas ühe neist endale lähemale. Fotolt vaatas vastu paksu punakaspruuni juuksepahmakaga tedretähniline noormees, kes pikutas tumesinise riidega kaetud voodil, kõrvaklapid peas. Poisi hallid silmad naeratasid vaevumärgatavalt kaamerasse ning tema näol oli unelev ja äraolev ilme. Teine, mida Anders parasjagu uuris, oli portreefoto ning sellel kandis poiss soliidset heledat päevasärki ja lipsu. Sellel pildil kortsutas ta kergelt kulmu ja nägi oma east märksa vanem välja.
„Me saime aru, et teie poeg on varem korduvalt kodust ära jooksnud?” See oli Maria, kes nüüd Mona Vaarmanni poole pöördus.
Naine noogutas kramplikult, otsekui mõni nukuteatri nukk. „Kuid ta on alati tagasi tulnud,” märkis ta vaikselt. „Alati. Ja nüüd see lugu tüdrukuga… seekord on teisiti. Ma kohe tunnen seda!”
Rebecca otsis sõnu, et küsida seda, mis talle kõige rohkem peamurdmist tekitas. „Ma väga vabandan, aga me peame seda küsima… millest need ärajooksmised tingitud olid?”
„Stefan on ju teismeline. Tema vanuses tuleb vanematega ju igasuguseid arusaamatusi ette. Kui midagi keelad ja talle see ei sobi… Ma isegi ei mäleta täpselt, milles esimesel korral asi oli. Vist midagi niisugust, et me ei lubanud tal tervet oma sõpradekampa meile ööbima kutsuda. Teisel korral oli meil suur tüli selle üle, kas tal on tingimata vaja tahvelarvutit, kui kodus on olemas nii laua- kui ka sülearvuti, lisaks on tal nutitelefon. Tüli paisus suureks ja inetuks, poiss jooksis uksi paugutades minema.”
„Tülitsesite te ka seekord enne tema kadumist?”
„Ei, absoluutselt mitte. Ma ju räägin, et see kõik on seekord nii imelik! Miks ta pidi oma tüdrukule valetama? Ja