„Aga,” näis Martinile miski meenuvat, „mida sa nendest kordadest tead, kui ta varem kodust ära jooksis? Milles asi oli?”
„Ma ei mäleta konkreetseid põhjuseid, aga Stefan lihtsalt ei saa oma vanematega eriti läbi.”
„Miks?”
„Nad nääklevad pidevalt.” Kaur pistis viimase ampsu saiakest suhu ja mälus tükk aega mõtlikult. „Stefani ema ja minu vanaema olid sõbrannad, aga viimastel aastatel mina sageli nende pool külas ei käinud. Kuidagi kujunes nii, et rohkem oli Stefan meil, ja nii ma väga ei tea, mis neil kodus toimus… ega ma ta vanemaid ju otseselt ei tunne, vaatamata sellele, et me nii kaua omavahel suhelnud oleme… „tere” ja „kuidas koolis läheb” tasemel muidugi rääkisime, aga ei midagi enamat… Seda ma tean, et Stefani arust on jõle nõme, kuidas nad ei suuda teiste juuresolekul ka normaalsed olla, ainult nokivad teineteise kallal.”
Maria pani mõned märkmed veel kirja, mõtles veidi ja palus siis Kauril lihtsalt natuke rääkida oma sõbrast. „Kuidas sa teda iseloomustaksid? Mis sorti poiss ta on?”
„Täiesti tavaline kutt. Nagu mina või kes iganes meievanune. Mitte väga elava loomuga, rohkem selline vaiksemapoolne, aga normaalne. Alati aitab, kui kellelgi on miskit nõu vaja või mida iganes. Temaga saab rääkida, saab nalja…”
Maria ohkas endamisi. Mona Vaarmanni ega nüüd ka Kauri kommentaarid ei paistnud uurimisele midagi olulist andvat
Mida sa oskad hakata peale pelgalt teadmisega, et kadunud poiss oli „normaalne ja tavaline kutt”? Martin paistis sama arvavat, igatahes kuulis Maria tema hääles kerget lootusetusetooni, kui ta poisilt küsis: „Kas tema juures siis tõesti mitte midagi pole, mis teda rohkem iseloomustaks? Sa tunned teda ju lasteaiast saadik! Mis teda „käima paneb”, endast välja ajab? Tülitsete ka vahel? Kas ta…” Martin vakatas, nad mõlemad olid näinud midagi Kauri näos muutumas. Heatujuline olek oli järsku kadunud, nende ees istus tõsine ja morniilmeline nooruk.
„Ikka tülitseme mõnikord, sõpradel tuleb ju igasuguseid asju vahel ette,” ütles ta muretult, kuid seekordne muretus oli ilmselgelt tehislik ja selle alt kumav ebamugavustunne ei jäänud kummagi uurija jaoks märkamatuks. „Aga seda juhtub harva.”
„Ehk tood mõne näite, mille üle te olete tülitsenud?”
„Stefan võib olla väga äkiline ja mingi mõttetu asja peale jubedalt vihastada. Äkkviha öeldakse vist selle kohta. Ma… sellel kõigel pole ju mingit tähtsust?”
„Me ei tea, millel võib olla tähtsust,” kinnitas Maria. „Palun räägi meile, mille peale ta vihastus ja mis juhtus?”
Kaur kratsis lõuga ja ohkas alistunult. „Ma pole sellest kellelegi rääkinud. Lubasin talle, et pean suu…”
„Praegu on ju olukord tõsine, see võib olla tema enda huvides. Meie võime lubada, et ta ei saa teada sellest, mis tahes sa meile räägid.”
„Tegelikult polnudki teab mis eriline asi, aga tookord ma väga ehmatasin ta käitumise peale. Mõned aastad tagasi oli meil koolis poksiring, kus me mõlemad alguses mingi aja käisime. Olime siis tema pool ja lihtsalt igavusest ja niisama pulli pärast hakkasin teda togima. Üldse mitte kõvasti, aga jäljendasin neid harjutusi, mida trennis olime enne teinud ja… Ühesõnaga, Stefan polnud kõige paremas tujus ja ütles, et lõpetagu ma ära. Mul oli mingi lollitamise hoog peal ja togisin edasi. Siis…” Poiss vakatas ja väristas kergelt õlgu.
„Mis siis juhtus?” küsis Maria vaikselt ja sõbralikult.
„No ta virutas mulle. Mitte naljaga, mitte lihtsalt eemaletõrjumiseks, vaid täiest jõust ja kaks korda. Mõlemad silmad olid mul pärast mitu nädalat sinised, nagu oleks ma ei tea mis hullult kakelnud kellegagi, vanaema – ma elan koos vanaemaga – pidi otsad andma, kui mind nägi… Kõige hullem oligi see, et see tuli nii lambist, nii ootamatult. Me ju ei tülitsenud ega midagi, ma niisama pullisin.”
„Mis Stefan ise selle kohta ütles?”
„Ta palus kohe vabandust ja ma ütlesin, et kõik on okei… No ma ju sain aru, et tal on kodus pingelised ajad vanematega ja nii… See oli just natuke enne seda, kui ta esimest korda kodust ajama pani. Me olime mingi kolmeteistkümnesed siis.”
„Siis pidi midagi seal kodus ikka tõsiselt korrast ära olema,” märkis Martin. „Sa tõesti midagi enamat ei tea? Et mis neil seal toimus?”
„Paraku mitte. Nagu ma ütlesin, ei tahtnud ta oma kodust ja perest just palju rääkida.” Kaur vaatas kella. „Ma pean nüüd kahjuks jooksma. Ega ma vist eriti aidata ei osanud.”
„Ei, me oleme sulle väga tänulikud. Võib-olla peame millalgi veel rääkima, ja sina helista kindlasti meile, kui miskit veel meenub.”
Poiss noogutas ja heitis musta Nike´i koti omale selga. „Loodan, et Stefan ilmub varsti välja ja et temaga on kõik okei.”
Maria ja Martin jäid natukeseks veel laua taha istuma ja mõtteid koguma. „Peame Mona Vaarmanniga kindlasti veel rääkima, ja tema meest tahaks ikkagi ka näha,” märkis naine. „Ma olen sinuga nõus, et midagi on neil seal kodus mäda.”
Martin noogutas ja pistis oma paberid mapi vahele tagasi. „Aga praegu ajas see poiss mulle söögiisu peale, ja lõuna aeg ongi ju käes ka… Kas võtame siit midagi? Või viitsid siia kõrvale hiinakasse tulla?”
Maria üllatus positiivselt. Veel hommikul oli noormees pööritanud silmi, kuuldes, et nad ühiselt tööle peavad hakkama, nüüd aga kutsus teda lõunale. Nähtavasti oli tema tuju vahepeal paranenud. Ja kuna Marial endal oli samuti kõht juba ammugi tühi, sest Krissiga jalutamine oli sel hommikul tavalisest kauem aega võtnud ning korralikku hommikusööki ta süüa ei jõudnudki, siis ütles ta kohe jah. „Kevadrulle pole nii ammu söönud, ja ühed nuudlid võtaks ka,” arutles ta valjusti ning tundis, kuidas maitsvale toidule mõeldes hakkas kõht korisema. Ainult et einestama noored uurijad sel lõunaajal ei jõudnudki. See oli Martin, kelle telefon ootamatult helisema hakkas, just sel hetkel, kui nad tillukese kohviku ukse enda järel sulgesid. „Kirde,” ütles ta ekraanile pilku heites imestunult, „ei tea, mida see tahab?”
Maria nägi kolleegi näost otsekohe, et nüüd on midagi tõsist juhtunud. „Jah, muidugi,” ütles Martin telefonisse, „me sõidame otsekohe sinna.”
„Kas poiss leiti?” küsis Maria halba aimates.
„Leiti kellegi surnukeha. Suure tõenäosusega on see tema.”
4
Teist korda peaks ju kõik olema kergem. Teine kooli- või tööpäev on märksa lihtsam kui päris esimene, teine kord seksida, teine kord jalgrattaga sõita. Kristiina oli kord rääkinud, et ka teine rasedus ja sünnitus ning üldse emaks olemine on midagi sootuks kergemat kui esimene.
Ainult et kui sa viie tööloldud kuu jooksul teist korda jõhkralt mõrvatud inimese surnukeha juures pead seisma, siis on asi igasugusest lihtsusest ikka kaugemast kaugel. Rebecca pea käis ringi ja ta kartis tõsiselt, et tal hakkab halb – just nagu ta seda ka tookord oli kartnud, seistes silmitsi prügikottidest leitud naise tükkideks raiutud laibaga. Toona oligi tal paha hakanud, aga kuidagi imekombel suutis ta siiski pea selge hoida ja vajaliku töö ära teha. Alles hiljem jaoskonnas oli ta nutnud, ja Anders oli teda lohutanud, hoidnud kogunisti oma käte vahel. Kogu selle kohutava loo vältel oligi just see hetk ainus vähegi positiivsem moment, mida Rebecca hiljem tihtipeale meenutas – kui tugevad olid mehe käed tundunud, ja kui soojad. Ülejäänu üritas ta peast välja uhtuda, just nagu oli ta teinud ka paljude muude ebameeldivate mälestustega oma minevikust, eriti lapsepõlve aegadest ja teismeliseeast. Naist ei lohutanud vähimalgi määral, et mõrvar sai kinni püütud ja lugu lahendatud, sest juba kordasaadetud õudusi enam muuta ei saanud.
Ja nüüd pidi see kõik jälle otsast algama. Uus ohver, uus kohutav mõrvalugu. Jälle pandi proovile nii tema vaimne taluvus kui ka võimed uurijana.
„Räägi siis ometi täpselt, mida