Sellegipoolest viis ta mu ülemisel korrusel asuvasse daamide juuksurisalongi ja tutvustas mind M. Antoine’ile. M. Antoine oli oma jõukate klientide jaoks prantslane, kuid töökaaslaste – nende hulgas ka mu ema – ees oli temas oluliselt vähem prantslast. Liverpoolist pärit, oli ta ilmselt omandanud aktsendi koos suurema osa juuksurioskustega laevaga üle ookeani Ameerikasse seilates.
M. Antoine mõõtis mind täiesti mõttetu kullast lornjeti tagant kiire pilguga. „Sellest on küll kahju.” Ta sorkis sõrmega mu vasekarva lokke. „Mul on kundesid, kes oleksid valmis sellise värvi eest tapma!”
Ma vältisin ema pilku. „Jah, aga te ju saate aru, kuidas see mind ahistab?”
„Tõsi küll,” möönis M. Antoine, „eriti selles linnas. Mõnel inimesel ei ole lihtsalt mingisugust kujutlusvõimet.”
M. Antoine andis meile koju kaasa pruuni paberkotti mässitud pudelikese vesinikülihapendit, mille ema kiirelt käekotti pistis, nagu oleks see saladžinn. „Mitte rohkem kui kakskümmend minutit,” õpetas ta kindlalt. „Ilusa blondi tooni ja tsirkusepuudli erinevus on ajastuses. Ja ärge unustage loputada, daamid, loputada! Loputage nii, nagu sõltuks sellest teie elu!”
Ukse kohal rippuval sildil seisis tuhmunud kuldsete tähtedega „Winshaw ja Kessler: antiigikaubad, haruldased esemed ja kunstiteosed”. Silt kõikus tuules siia-sinna, kriiksudes kettide küljes nagu vana kiiktool.
Seisin kössitades ukselävel ja ootasin.
Mu peas kumises Maude’i hääl: „Kõnealune noor naisterahvas peab olema väärikas, meeldiva kõnemaneeriga ja professionaalne ning oskama jätta sümpaatse mulje jõukale klientuurile.”
Sinivereline.
Olin eelmisel õhtul selle sõna sõnaraamatust üles otsinud. Termin tuli hispaania keelest, sõna-sõnalt tõlkides sangre azul, mis kirjeldas heledanahaliste aristokraatide silmaga nähtavaid veresooni. Kuid siin Bostonis oli sotsiaalsele ja kultuurilisele eliidile antud oma nimetus – braahmanid, vanad idaranniku perekonnad, kes olid ummisjalu Mayflowerilt maha jooksnud, et inglastele õppetundi anda. Tegelikult oli sellel sõnal veelgi eredam päritolu: see viitas kõige kõrgemale neljast suuremast kastist traditsioonilises India ühiskonnas. Bostoni braahmanid oli klubi, kuhu sai siseneda ainult tänu abielusidemetele, ja nad ei tahtnud seguneda inimestega, kes olid tulnud üle ookeani uuemate laevadega ning maabunud Plymouth Rocki asemel Ellis Islandil.
Kaupluse akna peegelpildi abil kübarat kohendades küsisin endalt, kas sellest võiks asja saada. Efekt oli vapustavam, kui ma oleksin osanud arvata. Ma ei näinud mitte lihtsalt teistsugune välja, ma olingi täiesti teine inimene: silmad tundusid suuremad ja sügavamad, nahk ei olnud enam kahkjas ja läbipaistev, vaid pigem kahvatu elevandiluu karva mu pehmete kuldblondide juukselainete all. Kuid kas sellest ikka piisab?
Ema auks tuleb öelda, et ta oli olnud väga põhjalik, kattes mu peanaha tollhaaval pleegitusvahendiga vähemalt kolm korda, veendumaks, et kuhugi ei jää reetlikke laike. Ja kui värv oli välja loputatud, keeras ta mu juustesse rullid ja kinnitas need ööseks tihedalt juuksevõrgu alla. Kui ma ärkasin, oli tema juba üleval ja istus pliidi kõrval, hommikumantel seljas, õmmeldes mu mantli sisemisele reväärile Stearnsi kaubamaja etiketti. „See on üks neist märkidest, mida inimesed alati tähele panevad,” lausus ta. „Ja Stearnsi mantli üle tasub uhkust tunda.”
„Isegi kui see ei ole tegelikult Stearnsist?” küsisin ma.
„Ega nemad seda tea. Nemad vaatavad nime, mitte lõiget.”
Inimese kohta, kes ei olnud mu teguviisi heaks kiitnud, oli ta küll üllatavalt abivalmis.
Ja nüüd olin ma siin, tänaval, kuhu ma ei olnud kunagi varem sattunud, seljas võltsitud mantel ja peas võltslokid.
Kell oli peaaegu üheksa hommikul ja läheduses ei paistnud kedagi. North Endis läks elu lahti juba kella seitsmest – inimesed tervitasid üksteist, vahetasid kuulujutte, sõlmisid tehinguid. Tänavad sumisesid ja kihisesid varasest hommikutunnist kuni hilisööni. Siin oli aga vaikus ja kord, tingitud jõukusest ja elustiilist, mida ei kihutanud takka sagimine, ohverdused ja virkus. Aeg oli ühe teise klassi luksus.
Nii ma siis harjutasingi selle asemel naeratamist – naeratust, mis ei tohtinud olla liiga innukas ega aval, vaid diskreetne ja väärikas; selline leebe ja kiirustamata näoilme, mis minu ettekujutuste järgi oli omane selle linnaosa naistele; suunurkade peaaegu vaevuaimatav, pehme kergitamine, piisav, et osutada meeldivale tõdemusele, et kõik sinu soovid on täide läinud.
Viimaks saabus üks vanem mees, pea vastutuult liikudes õlgade vahele tõmmatud. Ta oli vahest meeter kuuskümmend viis pikk ja peaaegu sama lai, peas ümmarguste traatraamiga prillid. Mantlitaskust võtmekimpu õngitsedes heitis ta pilgu minu poole. „Teie olete see uus tüdruk? Tööbüroost?”
„Jah, mina olen preili Fanning.”
„Te olete pikk.” See kõlas süüdistavalt.
„Jah,” nõustusin ma ebakindlalt.
„Hmm.” Ta keeras ukse lukust lahti. „Mina palun neilt ametnikku ja nemad saadavad mulle mingi amatsooni.”
Ta lülitas tuled põlema ja ma astusin tema järel sisse. Ehkki pood oli kitsas, ulatus see kaugele ja oli palju suurem, kui väljastpoolt paistis.
„Oodake siin,” ütles mees. „Ma lülitan kütte sisse.”
Ta läks kuhugi tahapoole.
Ma ei olnud kunagi varem antiigipoes käinud – kõik need, keda mina tundsin, unistasid uute asjade soetamisest. Ja ma teadsin liigagi hästi kasutatud mööbli putkasid South Endis, kus mööblitükid olid suvaliselt üksteise otsa hunnikusse loobitud ning haisesid tolmu ja kopituse järele. Kuid see siin oli hoopis midagi muud.
Laes rippusid kristall-lühtrid, põrandaid katsid idamaised vaibad ja kõikjal oli üksteise otsa kuhjatud igas stiilis ja eri perioodidest pärit maale, põrandaliistudest kuni laeni välja, just nagu mingis Victoria ajastu salongis. Siin oli nikerdatud kuldraamiga peegleid, uhkeid portselannõusid ja helkivat hõbedat. Mu pilk peatus esemel, mida pidasin algul suureks roosaks merekarbiks, kuid avastasin siis, et see on kolme graatsiaga keeruline kamee, mida ehtisid ühel küljel ülipeened graveeringud. See oli kõige fantastilisem ja mõttetum väike vidin, mida ma elus näinud olin. Ja siis oli siin veel lauake, kus ilutses vahest enam kui kolmkümmend pisikest tubakatoosi, kõik kaunistatud kuulsate monumentide, nagu näiteks Pisa torn ja Giza püramiidid, mosaiikkujundustega, ja millest ükski ei olnud hõbedollarist suurem. See kõik jättis rohkem muuseumi kui poe mulje.
Kõikjal võis näha väikesi kaarte korralikult trükitud kirjeldustega.
Näiteks „17. sajandist pärit Prantsuse tammepuidust puhvetkapp”, „Saksa rokokoo kullatud kirjutuslaud”, paar tugeva seljatoega „Tudori inglise tooli”, nii vanast mahagonist, et need olid peaaegu mustad. Kõrgetes vitriinkappides oli portselanist vaase ja savist urne ning trio Itaalia renessansiajastu pronksnõusid. Rida kentsakaid Aafrika puukujusid kükitas põrandal, põrnitsedes ümmarguste multifilmilike silmadega, koomilised ja samas üllatavalt seksuaalsed. Ja hinnad! Pidin end tagasi hoidma, et mitte valjult naerma pursata. Viissada dollarit kummuti eest?! Sellest väiksema summa eest oleks saanud osta tuliuue auto! Poe tagaosas oli klaasvitriini sätitud kõikvõimalikke nipsasjakesi, tumerohelise sametkanga voltidel leidus kellasid ja peeni pärandikalliskive. Seintel rippus pool tosinat vaikselt tiksuvat kella, kaunistatud inkrustreeritud puidu ja kullaga.
Kaupluses oli isegi oma lõhn – seisnud puidu, vanade kangaste ja hõbeda poleerimisvaha tummine kopituslõhn. See oli sajandite ja mandrite ja aja hõng.
Nüüd ma sain aru, miks siin otsiti „väärikat noort naisterahvast”. Siia ei tuldud uut lauakest või diivanit ostma – siinsed kliendid kogusid asju, otsisid midagi haruldast ja ainulaadset. Siia taheti tüdrukut, kes teab, mis tunne on soetada asju pigem lõbu kui vajaduse pärast. Kes oskaks suhestuda nendega, kelle elu oli nii meeldivalt korraldatud, et nad janunesid rohkem ilu ja väärikuse kui toidu järele.
Vana mees tuli tagasi ja võttis