Keegi ei vastanud talle. New Yorgis võid sa seista inimesest paarikümne sentimeetri kaugusel ja ta vahib sulle tuimalt otsa, nagu ei oleks sind olemaski. Kuid ringi vaadates nägin teiste tüdrukute nägudelt, et see jutt vastas tõele.
Siis kummardus tüdruk mulle lähemale. „Mul on üks tuttav mees, kes peab Lexingtonis baari. Kui sa seal istud ja kundedega sõbralikult käitud, siis nad pakuvad sulle tasuta jooke, eriti kui oled kenake.”
Ma ei teadnud, miks ta mulle seda räägib. Kas ma nägin välja nagu neiu, kes end baaripukil koduselt tunneb? Ajasin lõua kergelt õieli, et mul oleks parem talle ülevalt alla vaadata, ja küsisin mõnitavalt: „No ja siis?”
Ta ei lasknud end heidutada. „Pealegi,” ta nookas peaga nende suunas, kes meist eespool külmast värisesid, „täna ei ole sinu päev, õeke.”
Meid oli tõesti kohutavalt palju. Saba ulatus kvartali lõpuni ja sealt edasi ümber nurga. Ja mõte kusagil maha istuda ja sooja saada tundus nii ahvatlev. Mul ei olnud sel hommikul raha hommikusöögiks, seetõttu lasi mu magu omatahtsi kuuldavale mingeid piuksuvaid ja kaootilisi helisid.
Samas, kui nad üksnes näeksid mu ametialast sobivust ja annaksid mulle võimaluse…
Puudlisoenguga brünett ei kavatsenud rohkem oodata. „Olgu siis!” Ta pööritas silmi, just nagu kaine mõistuse hääl idioote täis maailmas. „Ma tahtsin head, aga kui sa tahad end siin ära külmetada ja kuulda lauset „aitäh, aga te ei sobi”, siis lase aga käia!”
„Kas seal on soe?” Ma olen kergesti mõjutatav ja soe ruum on minu Achilleuse kand.
Ta heitis mulle sellise pilgu, nagu ma oleksin pärit Lääne-Virginia põlismetsadest. „Loomulikult on seal soe! Ja igal laual on kausike tasuta pähklitega, neid võib süüa nii palju, kui tahad.”
Niipea kui ma rivist välja astusin, pressis minu taga seisnud tüdruk end ettepoole, nagu oleksin ma seni seisnud tema ja ta saatuse vahel. Pillasin talle nukra naeratuse, nagu tahtes öelda, et mina tean paremini. Mind ootas ees tasuta toit ja joogid; ma pidin ootamise eest oma tasu kätte saama.
Puudlisoenguga brüneti nimi oli Ivy või Ida või Elsa. Kui me olime Lexingtoni klubisse astunud, õpetas ta mind, kuhu istuda ja kuidas käituda. Ta tõi meile kahe peale väikese korvitäie pähkleid ja me sõime neid nii palju, kui jaksasime, seejärel pühkis ta pähklikoored laualt ja asus tegutsema. Teda iseloomustas igati demokraatlik rambe külalislahkus: kõik said tema soojast hõõgusest oma osa, kuid mitte ühtki konkreetset ei valitud välja; iga mees sai uskuda, et just temal on lootust. Ilmselt tänu sellele oli ta tõeline meister laskma meestel endale jooke välja teha. Üsna varsti sai hommikust pärastlõuna ja pärastlõunast õhtu. Usun, et sõin sel päeval ära oma pool kilo pähkleid. Pidin varsti minema Broadwayle, et alustada taas vahetust tantsuklubis.
Ja nüüd, kaheksateist tundi hiljem, olin ma siin ja komistasin Nancy Rae õnnetoovale rohelisele kleidile, mis vedeles käkras võõra korteri põrandal.
Mu elu oli täis mõrasid, aina laienevaid pragusid kahe isiksuse vahel: selle, kes ma tahtsin olla, ja selle, kes ma tegelikult olin. Esimest korda siia linna tulles olid need mõrad olnud üsna väikesed, nende üle võis naerda või neist üldse mitte välja teha. Kuid viimase aastaga olid need mõrad muutunud järjest laiemaks ja sügavamaks. Ja eile õhtul olin taas ühte neist langenud.
See on viimane kord, lubasin endale.
Tõesti viimane kord.
Leidsin oma mantli toolile heidetuna nurgast. Mu uuele kübarale, mille olin pillavalt ostnud, kui sain oma esimese töökoha, oli peale astutud, nii et see oli nüüd ainult lapik plönn; must võrk, mis oli varem nii võluvalt mu nägu raaminud, oli puruks ja tolknes õnnetult vaid paari niidi küljes.
Panin end riidesse. Paraku olen ma selles väga osav: kriiksuvatel põrandalaudadel ja magavate meeste vahel navigeerimises ning pimedas riiete otsimises. Tõeliselt vastik anne.
Nüüd oli veel puudu ainult käekott.
Otsisin põrandalt, öökapikeselt ja kummutilt. Kardinate vahelisest praost paistis tuppa vesiselt sinakas kuuviirg. Kummutil vedeles vanamoodne kuldne taskukell ja paar mansetinööpe, nende kõrval seisis foto tumeda peaga naisest, väike laps süles. Mõlemad naeratasid – aval, lai, tobe naeratus. „Issile, armastusega,” oli ümmarguse naisekäekirjaga kirjutatud pildi alumisse parempoolsesse nurka.
Oleksin tahtnud oksendada.
Mees voodis norsatas ja köhis. Märkasin oma kotti voodiotsa vahele pressituna ja kangutasin selle välja.
Toas oli vaikne, kui mitte arvestada norskamist ja kella vaikset tiksumist – aja muutumatu rütm.
Võtsin kella pihku. See oli soliidne, sile ja raske; selle kaal mõjus meeldivalt ja rahustavalt. Mu sõrmed sulgusid iseendast kella ümber, see mahtus täpselt parajalt mu peopessa.
Kolm kakskümmend kolm öösel.
Küllalt aega, et minna tagasi pansionaati ja enne õhtust tööleminekut välja magada. Küllalt aega, et Nancy Rae kleit enne tagasiviimist uuesti ära triikida. Ehk jõuan koduteel isegi ajalehe osta ja hakata uuesti tööd otsima. Nii ma endale kinnitasin. Kuigi tõenäolisemalt olesklen lihtsalt oma toas, tundes liiga suurt häbi, et teised tüdrukud näevad, kuidas ma koidu ajal koju tulen; panen parem ukse lukku ja laman kogu õhtupooliku voodis, kuulates majaperenaise raadiost kostvat muusikat läbi põrandalaudade immitsemas. Ja ma kujutasin ette, kuidas varsti võib kõik muutuda – tantsuklubisse võib sattuda mõni korralik ja kena mees, või leian ma viimaks viisaka töökoha, või löön lihtsalt kõigele käega ja sõidan tagasi koju…
Homme on see päev, kui mu õnn pöördub. Homme proovin jälle.
Aga kõigepealt tuli tänane öö üle elada.
Ma ei tea, miks ma selle kella võtsin. Võib-olla kogemata. Või selle totaka lootusrikka naeratuse pärast fotol oleva naise näol, või sellepärast, et mees voodis haises koitõrjepallide ja hapuka higi järele. Või sellepärast, et siis oli mul vähemalt midagi, mida peos hoida.
Ma ei tea, miks ma seda tegin. Aga tegin.
Ja ma tahan nii väga, et ma ei oleks seda teinud.
Sest pärast seda läks kõik veel palju hullemaks.
New York oli nagu võimaluste noatera, moodne ja edumeelne. Koht, kus iga neiu sai oma mineviku selja taha jätta, leida tööd ja rajada elu, millel oleks mingi tähendus. Iga päev kell kaheksa hommikul valgus metroojaamadest välja bobisoengu ja kirsipunaste huultega noori naisi, valmis maailma vallutama, ning see ei üllatanud kedagi. Mitte kellelegi ei läinud korda, kui nad lõpetasid oma päeva põrandaalustes klubides koos oma meeskolleegidega kokteile rüübates.
Rääkisin kõigile, et ma läksin New Yorki sellepärast, et mitte lõpetada nagu üks paljusid kätepaare mõnes masinakirjabüroos. Vaheda taibuga, asjalik, valmis ette nägema kõiki ootamatusi veel enne nende esilekerkimist, nägin end karjääriredelil edasi liikumas ja saamas asendamatuks töötajaks mõne tähtsa firmajuhi juures. Ma igatsesin vabadust ja elevust – nii ma rääkisin. Ja see oli osalt tõde, aga see ei olnud kõik.
Mul oli parasjagu oskusi, et näidata oma eneseuhkust eluterve ambitsioonina. Isegi pärast Suurt Krahhi Bostonis olin ma alati käppadele maandunud, saanud lausa valida eri töökohtade vahel. Uskusin, et ma saan ka New Yorgis hakkama. Ja eks ma tegelikult mõnda aega saingi. Leidsin tööd ühe vahendusfirma juhi juures ja ostsin selle tähistamiseks uhke kübara. Kuid paraku läks see äri kuus kuud hiljem pankrotti ja mu ülemus leiti oma töölaua alt aadressimärkmiku lehti põletamas. Pärast seda sai mulle osaks palju ulatuslikum alandlikkuse õppetund.
Tuli välja, et ma ei olegi nii ainulaadselt andekas, nagu ma olin arvanud; et linn kubises samasuguste oskustega tüdrukutest, ja kui rääkida üürimaksmisest, siis ei olnud Nightingale’i pansionaadi perenaine eriti kannatlik. Lõpuks leidsin tööd tasulise tantsijana Broadwayl asuvas Orpheumis. Neil oli punapäid vähe ja nad olid uhked, et said pakkuda midagi igale maitsele.