Siis meenus mulle, mis päev täna on.
„Täna on kaheksas, eks?”
Ma nägin ema naeratust. Vahest oli tal hea meel, et ta ei pidanud mulle seda meenutama. „Just nimelt, see on märk. Pane mu sõnu tähele – see toob sulle edu!”
Ema pealtnäha argise pealispinna all hingitses endiselt ebausklik Iirimaa tüdruk, kes uskus kiivalt kõikvõimalikku ebaloomulikku maagiat.
„Arvad?” Neelasin veel lonksu kohvi.
„Loomulikult! Sina sündisid öösel, Maeve. See tähendab, et sul on side surnute maailmaga. Kui sa neilt abi palud, siis nad tulevad kindlasti.” Ta täitis mu tassi uuesti kohviga. „Ma lähen hiljem jumalateenistusele, kui sa peaksid tahtma kaasa tulla. Talle meeldiks kindlasti, et sina ka tuleksid.”
Sellest oli kaua aega möödas, kui ma viimati jumalateenistusel käisin. Liiga kaua.
Vaatasin välja kahkjashalli koidikusse, kus taevaserva värvis punaoranž veritsev viirg. „Lase käia, ema, räägi mulle temast,” ütlesin, et teemat vahetada. Ka see oli traditsioon, mida me viisime läbi igal isa surma-aastapäeval. Ja mine tea, ehk võis see täna midagi muuta – ehk võis mu surnud isa just täna, kaine mõistuse häälele vaatamata, minu juurde õnne meelitada.
„Oh, Maeve!” Ema vangutas leplikult pead. „Sa ju tead juba kõike, mida siin rääkida on!”
Ta protesteeris samamoodi igal aastal, kuid mitte liiga innukalt.
„Räägi!”
Ja igal aastal käisin ma talle peale. Vanade aegade pärast.
Ema vaikis hetke, hoides väljapeetud pausi nagu näitlejanna, kes hakkab kohe tähtsat kõnet esitama. „Ta oli tähelepanuväärne mees,” alustas ta siis. „Lõpetas Trinity kolledži Dublinis. Tõeline džentelmen ja intellektuaal. Saad aru, mida ma selle all mõtlen?” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Ma pean silmas seda, et ta tundis janu teadmiste järele – see oli sügav igatsus, samasugune, nagu mõned tunnevad toidu või jõukuse järele.” Ta naeratas leebelt ja hingas välja, tema hääl muutus sulniks ja unistavaks. „See pani ta hõõguma, nagu oleks ta seesmiselt põlenud. Tema silmad lõid eredamalt leegitsema ja kogu tema olemus muutus, kui ta rääkis millestki, mis teda huvitas, näiteks kirjandusest või filosoofiast. Jah, ta oli hea välimusega,” tunnistas ta, „aga kui sa oleksid ainult kuulnud teda rääkimas… Oh, Maeve! Tema hääl oli nagu maastik – lopsakas roheline maa täis mägesid ja jõgesid…”
Emal oli annet, või nagu iirlased oleksid öelnud, oskust juttu puhuda. Paraku raiskas ta seda õmblejannana.
„Tema viis sind teistesse paikadesse, teistesse maailmadesse. Ta tegi seletamatu tõeliseks ja uskumatu võimalikuks. Temast oleks saanud suur mees, kui ta oleks ellu jäänud. Selles polnud mingit kahtlust. Tema mõistus oli vahe nagu piitsalöök.” Ema raputas suitsu otsast tuhka kraanikaussi ja osutas sigaretiga minu suunas. „Sinuga on sama lugu. Sul on terav taip.” Tema sõnad kõlasid pigem süüdistuse kui komplimendina. „Ja silmad. Sul on tema silmad.”
Michael Fanningist oli säilinud kõigest üks foto. See seisis eestoas kaminasimsil, üsna omapärane portree nägusast noorest mehest, kes vaatas otse kaamerasse. Tema laia intelligentset laupa raamisid tumedad lainelised lokkis juuksed, näojooned olid peened ja ühtlased. Kuid läbitungiv jõulisus tema pilgus ja mustades pupillides peegelduvad heledad valgustäpid olid need, mis su endasse haarasid. Oli võimatu mitte kujutleda, et ta vaatas sulle otse silma, vahest end isegi veidi lähemale kallutades, just nagu oleks ta äsja küsimuse esitanud ja ootaks nüüd iseäranis huvitatult kaaslase vastust. See oli siiras ja aval nägu, ei mingit salakavalust ega teesklust, ja minu meelest oli see kõige ilusam nägu maailmas.
Ma ei olnud teda kunagi tundnud. Mu ema oli lesk, oli olnud seda kogu mu elu. Kuid isa puudumine oli meie elusid määratlev jõud, kaotuse tühimik, mis sundis meid hoidma kinni oma püüdlustest ja teineteisest. Ta oli alati olnud Michael Fanning, mitte kunagi isa ega paps. Ja ta ei olnud mitte lihtsalt üks mees, vaid ajastu – kuldne ajastu minu ema elus, valgustatud optimismist ja võimalustest, mis kadusid juba enne minu sündi. Olin kasvanud selle mehe poole palvetades, paludes temalt juhatust ja armu, kujutledes, et ta on alati kohal ning valvab mind oma uudishimuliku, ainitise pilguga. Isa, Poeg, Püha Vaim – ja Michael Fanning. Minu ettekujutuses istusid nad neljakesi taevas ja jõid teed, tõmbasid suitsu ja valisid kordamööda päevaseid ilmaennustusi.
„Mis kell sa jumalateenistusele lähed?”
„Kuueks. Ma tahan enne seda pihil käia.”
Pihilkäik.
Siin oli oma konks. Mina ei kavatsenud päris kindlasti pihile minna.
„Noh,” kohmasin ma umbmääraselt, „eks ma vaatan, mida teha annab, ema.”
Mu vanemad olid saanud tuttavaks Brays, väikeses mereäärses linnakeses Wicklow’ maakonnas Iirimaal. Värskelt ülikooli lõpetanud Michael Fanning pööras selja oma perekonna priskele varandusele ja hakkas õpetajana tööle kohalikus riigikoolis, kus mu ema viimast aastat õppis. Pärast põgusat ja salajast kurameerimisperioodi nad abiellusid, kui mu ema oli kõigest seitseteist – vastu mõlema perekonna tahtmist. Nad kavatsesid minna elama New Yorki, kus Michaeli nõbu oli end juba sisse seadnud. Kuid mu isa haigestus grippi ja suri kolm päeva hiljem. Kummastki suguvõsast ei tulnud matustele mitte ühtki inimest.
Selle pisku summaga, mis pärast matuste eest maksmist järele jäi, eelistas 17-aastane Nora pigem võtta kursi Ameerikale kui pöörduda oma perelt abi otsima. Ainus laevapilet, mida ta sai endale lubada, viis ta Bostonisse, ja kuus kuud hiljem sündisin mina, ühes North Endis asuva lihakarni kohal asuvas imepisikeses ühetoalises korteris, kus polnud kütet ega sooja vett ega vannituba. Mind aitas ilmale lihuniku naine proua Marcosa, kes ei osanud inglise keelt ja kellel oli endal seitse last; enamik neist põlvitas palvetades voodi ümber, kui nende ema, varrukad jämedatel käsivartel kõrgele üles kääritud, karjus mu hirmunud ema peale itaalia keeles. Kui ma viimaks nähtavale ilmusin, olid nad kõik tantsinud, plaksutanud ja rõõmust hõisanud.
„See oli üks kõige imelisemaid ja samas alandavamaid päevi mu elus,” oli emal kombeks rääkida. „Kõigile Marcosade lastele meeldis sind süles hoida, su punaste juuste pärast. Nende arust oli see nii lummav. Kõigi teiste sealtkandi elanike arust ka. Ma ei saanud poolt kvartalitki kõndida, ilma et keegi poleks mind kinni pidanud.”
Ema võttis vastu päevase õmblejatöö, passitades kokku puuvillaseid pluuse lähedalasuvas Levini riidevabrikus, õhtuti aga sõitis ta linna teise otsa kontoreid koristama, võttes mind kaasa pajuvitstest punutud korvis ja tekkidesse mässituna. Sättinud mind seal mõnele kirjutuslauale, tuiskas ta läbi kontorite, tolmu pühkides, pindu läikima lüües ja põrandaid küürides ning lauldes oma madalal leebel häälel kella kaheksast kuni keskööni, et siis läbi magava linna tagasi koju minna.
Kuid ta ihkas alati enamat. Ja isegi Stearnsi rõivaparanduse osakonda tööle minnes oli ta juba seadnud endale sihiks liikuda õmblustöökojast üles müügikorrusele. Ta pani end kirja pühapäeva pärastlõunatel toimuvatesse kõnetundidesse ühe laostunud vanatüdruku juurde Beacon Hillis ja võttis mind endaga kaasa, et ma õpiksin korralikult hääldama ja mu kõne oleks vaba tema aktsendi reetlikust rütmilisusest või, veel hullem, Bostoni tänavate kõnepruugi ühetoonilistest vokaalidest. Mulle tundub, et see on üks meie ühiseid omadusi – kõigutamatu veendumus, et me oleme loodud millekski paremaks.
Aasta-aastalt jätkas ema müüjakohale kandideerimist, hoolimata tagasilükkamistest ja solvangutest ning keeldudes kusagil mujal üritamast. „See on kõige peenem kaubamaja kogu linnas,” väitis ta. „Pigem küürin põrandaid siin kui kusagil mujal.” Ta võis välja kannatada kõik peale ebaõnnestumise.
Kangekaelsus on veel üks meie ühiseid omadusi.
Ta kandis endiselt lihtsat peenikest kuldsõrmust, mille abikaasa oli talle laulatussõrmuse sõrmes kandmiseks kinkinud – ja seda mitte vaid mälestusena, vaid ka kaitsevahendina